London 2012 algus..

Esmaspäeva hommikul (17.sept) kell 7 istusime Riinaga Tartu-Tallinn bussi ja saime oma reisi Inglismaale alanuks lugeda. Plaanitud oli seda ju kaua, juba aprillis sai piletid ostetud, kuid alles nädal enne minekut sain päriselt aru, et reis ongi kohe käes. Õnneks oli Riina suure osa eeltööst ära teinud - uurinud kohalikku liiklusskeemi, muuseume ja muid vaatamisväärsusi. Omaltpoolt oskasin öelda vaid, et tahan ära käia Tower Bridgel ja Vahakujude Muuseumis...aga sellest kõigest järgemööda.
Kell 9.30 Tallinna Lennujaamas ''maandudes'' tegime kohe check-ini ära, et ei peaks oma kohvrit kaasas kandma....ja noh, et olla kindel, et saame hakkama (selle viimase pärast siiski kõige enam). Kohe esimese asjana küsiti meilt, et kuna lend on üle bookitud, siis ehk sooviksime lennata Rootsi kaudu, mida me loomulikult ei soovinud. Minna esimest korda ''üksi'' reisile ja kohe seiklema hakata ei olnud meile mitte vastuvõetav :) Kohver pagasisse antud võtsime suuna Ülemistesse - hommikukohvi oli minul joomata ja eks tuli ju veidi enne ka orienteerumist harjutada kodumaal :p (ja kehtis taas ütlus, miks minna otse kui saab ringiga...aga õnneks oli meil aega).
Väljalend hilines, kella 11:45 asemel startis 12:20, kuid see meid ei heidutanud - kohalejõudmine oli päevasel ajal ja kiiret ei olnud ju kuskile. Ainukeseks ajaliseks tähtajaks oli reedene väljalend ja sinnani oli ikka megalt aega :)
Lennukile saime ilusti - isegi kõrvuti istuma lõpuks, peale väikest sahker-mahkerit ja istekohtade vahetamist :) 
Maandumine Gatwickis - inimrivis teistele järgnedes pagasit saama, edasi jälle rahvamassis kuskile ülespoole....ja siis oligi järsku mingi kassa. Piletid Victoriasse müüdi meile 11,80 naela eest tk...ja näidati Gate 2 poole. Kümmekond sammu edasi....ja olimegi lambad :D Hea, et rahvast oli, sellest virr-varris olime üsna nõutud, oli vähemalt kellelt küsida. Üks lahke neegrionu (oih, vabandus, afroameeriklasest härrasmees) juhatas meid kuhu edasi minna ja kuidas Victorisse suunduvale rongile siiski jõuda... Kiiruga näidatud suunda, rong oli ees ja kiirelt rongile - seis oli tegelikult selline, et see etapp jäigi mulle mällu kui midagi väga segast ja ähmast. Lihtsalt ei suutnud jälgida igat detaili. Põhiline oli rongile saada ja liikuda õiges suunas. Lennujaam kui selline jättis üsna räämas ja õnnetu mulje (ilmselt rahva rohkuse ja selle sebimise tõttu, tagasi minnes/tulles oli mulje sootuks teine...).
Gatwickist saime ühe jutiga Victoriasse ja selgus (tagasisõites muidugi alles), et olime saanud odava hinnaga kiiremale rongile (st. lihtsalt istunud sellele, valele...teadmata mida jälgida tuleb - kiri rongil oli ju Victoria :D) - tagasisõidul oli piletihinnaks 18,90 naela ekspressile.
Victoria Station - 35 minutit sõitu ja olime kohal. Hiigelhallis, kuhu järsku sattusime, ei osanud kuskile esialgu suunda võtta. Leidsime väikse jalutuskäigu peale Oyster kaardi laadimiskohad, oskamata samas seda kasutada (kaardid olime mu kolleegidelt kaasa saanud algse instruktaažiga kasutamise osas). Üsna lamba  tunne oli seal seistes...kuid et meie ju hätta ei jää, saime ka kaardid laaditud ja järgmisena juba metroopeatust otsimas :) Vot see süsteem on Londonis (üldse ühistransport) väga inimlikult lahendatud. Igal pool on skeemidel ära näidatud kus jaamast kuhu ja millega saab - nii ülilihtne! 10 minutit ja olimegi juba oma peatuses maa alt väljumas... Tänaval. Vaatame ühel, vaatame teiosele poole ja siis üksteisele otsa. Kuhu me minema peame? No muidugi läksime esialgu vales suunas, kuid esimene tänava rist andis kohe õige suuna kätte - tagasi! 5 minutit ja olimegi hotellis :) Pole üldse keeruline Londonis ka omal käel hakkama saada! Eriti siis kui Teil on Riina!
Hotellis (Central Park Hotell, Wilberforceroadil, Finsbury pargi kõrval) - check-in oli lihtne, nimi, aadress kirja, telefoni kohaliku wifi-parool ja tuba otsima - 2 korrusel, vedas! Tuba, nagu kogu hotell, oli lihtne, pigem külalistemaja sarnane. Toas 2 voodit (üllatavalt mugavad), lauake vee-keedukannuga, dushiruum, kuhu oli topitud dushinurk, valamu ja pott (need kaks viimast praktiliselt üksteise otsa :p) ja radikas. Asjad maha pandud, voodid jagatud ja kella vaadates saime aru, et nüüd tuleks siiski kohe kuhugi minna - hotell ei ole ju vaatamisväärsus :p Paar tuttavat olid soovitanud meile paari ostutänavat, seega oligi meie esimeseks väljakutseks leida üles Oxford Street :) Taas ''juba tuttavasse'' metroojaama ja minek! Transpordi puhul oli (nii bussise kui tuubide) oli hämmastav see tihedus, millega need liikusid. Äsja on sul eelmine lahkuda jõudnud kui juba paistis uue sõiduki nina...Maksimum ootaeg (ja see oli tõesti pikk!) oli meil teisel täispäeval teist bussi oodates..tervelt 10 minutit olime peatuses!
Oxford Street - tõsine shopingutänav oli meie ees...KÕIK kauplused olid siia koondunud...alustasime lähimast ja jõudnuna tänava lõppu (ühelt poolt siis, Tottenhami metroojaamani) nägime, et ka soovitud Primark oli siin olemas. Kahjuks/õnneks oli aga see suletud ja avamiskuupäevaks oli 20.sept. meile tegelikult sobis, kui tagasi vaadates asju lahata - see oli NII suur keskus, et selleks sobiski meie jaoks päev, kus olime kõik soovitud asjad ära vaadanud ja võisime lihtsalt vabalt aega surnuks lüüa/shopata. Ja loomulikult mõjus see ka rahakotile mingitpidi säästvamalt - ma oleks küll kindlasti rohkem asju endale kokku ostnud (lastele siis) kui seda sai paar päeva hiljem tehtud :)
Esimene täispäev, ehk Teisipäev - äratuse sättisime endile kella 8'ks, kuid igal hommikul sai varem tõustud. Et eelmisel õhtul olime plaani paika sättinud kuhu minna, siis oligi vaid hommikusöök, papud jalga ja minek. Kokku olime koondanud Londini läänepoolsemad vaatamised. Esimesel õhtul saime teada, et metrood (tuubi) oskame me kasutada küll, nüüd sai uueks väljakutseks bussiliiklus. Leides kiirelt bussi, mis meie juurest startides sihtkohale kõige ligemale viis oli meie suunaks Hyde Park Corner. Esimeseks sihtkohaks oli National History Museum, mis mille vägagi kummalisena näivalt nimetati eesti keelsetes raamatutes Loodusloomuuseumiks. Kohal olles sai selgeks miks…see oli justkui meie Zooloogia muuseum, kuid 10-12 korda suurem….kui mitte rohkem :) See on koht, kuhu kindlasti tuleb minna kõigil, kel vähegi Londonis aega! Dinosaurused – liikuvate kujudena kui skeletid, kivistised – palju neid; mammutid ja elevandid, sinivaal… Inimese arengu erinevad etapid, alates viljastumisest… Kroonijuveelid (vot siin on tglt küsimus, kas need olid selles muuseumis??)… Tubasid oli nii palju, et tatsanuna seal paar tundi tulime tulema, olles näinud enamust, nagu me endile sisendasime :)
Palju oli lapsi, küll aia-omi kui koolist tulnuid, tundus, et neile korraldati siin tunde. Aialapsed (või siis neil ehk algklasside omad?) joonistasid näiteks dinosauruse luustikku, teised istusid ja kuulasid koridoris õpetaja juttu..kolmas pundar jalutas meie ees läbi dinode näituse jne, jne.
Et antud muuseum oli kõige kaugemaks sihtmärgiks, hakkasime vaikselt ’’linna poole’’ tagasi jalutama. Kohe üle tee jäi järgmine tasuta koht Victoria & Alberti Muuseum, st kirjade järgi tasuta, kuid uksest sisse saanuna oli meil otse ees trepist üles silt kirjaga Tickets. Muidugi olime kavalad ja suundusime esimesest paremale viivast uksest sisse keerata (uks oli enne Ticketseid) ja nii saime ’’salaja’’ tasuta sisse. Muuseum oli erinevate ajajärkude kirikute sisustuset – suursugune ja kirev. Kulda, karda, vääriskive – seda kõike siin jagus. Jälle kulus tunnike/poolteist ja sammusime edasi – taas Hyde Parki nurga poole. Sihiks oli Buckhinghami Palee. Andres oli mulle lennujaamas läbi telefoni kiirelt seletanud, kuidas liigeldes telefoni kaarti kasutada ja nüüd proovides sain asja ka tööle. Oluline on sealjuures ju mitte netiühendust tarbida..noolekese järgi liikudes saime vajalike suunamuutustega probleemivabalt hakkama ja üsna pea nägime enda ees palee uhkeldavat hoonet. Tänu tunnimeeste olemasolule olime veendunud koha õigsuses – tee peal oli neid uhkeldavaid paleesid ju teisigi :p Oh seda rahvast!!, siia oli neid toodud bussidega, iga teatud aja tagant koperdasime otsa kellelegi, kes hoidsid silte numbritega kaika otsas – ilmselgelt giidid :) Klõpsisime oma pildid, nautisime vaadet ja reis läks edasi Westminster Abbey suunas. Siin tekkis hetkeks meil segadus seoses Buckhinghami palee ees oleva ringteega, kuid kaardilt täpse teekonna ära vaadanutena saime peagi õige tee jalge alla. Korra olime veel segaduses kohe Abbey ees, saamata artu, mida 1 pisike kirik seal tegi, kuid lugenuna kirjeid, oli selge – see pidigi seal olema. Westminster oli võimas – ohhetama panev arhitektuur, millised võlvlaed, millised ornamendid ja kujud…maalid, inglid.. Oehh, see oli tõesti ilus..kuni selleni, et tahtsime välja saada ja see ei õnnestunud – 4-ndat ringi lõpetades (järgdes kirjet EXIT) olime lootuse kaotanud. Pöördusin viimases hädas ühe kohaliku töötaja poole, kes teatas mulle stoilise rahuga, et siit enam väljapääsu polegi. Nüüd jäätegi siia kogu eluks - :D Mulle tundus tõesti juba samamoodi, kuid lõpuks viipas meile käega, et näe, väljapääs paistab. No kes oleks osanud arvata, et välja saab otse tänavale, läbi aia. Ilmselt olime selles aiakeses juba ka olnud, kuid välja minna sealt, kui sisenenud oled suurest uksest….kamoon….  Välja me saime, Big Ben oli otse meie ees ja Parlamendi hoone oma ilus ja suuruses samamoodi. London Eye kõrgus veidi eemal, üle Thamesi J Ilus on see London. Just oma vanade hoonetega tekitab see tõeliselt keskaja tunde…üldse mitte raske ei olnud ette kujutada neile tänavatele tõldasid ja daame ilusates kleitides ning härrasid kõvakübarates ja frakkides neis sõitmas…Vanad bussid, mida ka aegajalt likumas näha oli, tugevdasid vaid seda tundmust. Tõeliselt väärikas linn ja tõeliselt suur linn (see vist pole küll eeliseks, kuid samas ei olnud see seal ka hetkekski miinuseks).
Ühesõnaga, Westminster Abbey juurest üle silla ja olimegi oma selle päeva viimases sihtkohas. Kell näitas 15:30. Kõht korises ja jalad olid väsinud. Hiigelpikki järjekordi nähes kadus minul igasugune isu Eye peale minna, elik siis kõigepeal seista piletisabas, siis Eye sabas jne, jne… Seisime, suutmata otsustada (vahepeal sain ka laste omavahelist tüli lahedada telefoni teel). Kõrval oli park, meenusid hommikul kaasatehtud võileivad – volia!, neid me just vajasimegi ju :) Tagumik murule ja sööma, mmmmmmmmmmmmm. Ega ilmaasjata öelda, et tühja kõhuga häid otsuseid ei tee. Nüüd oli jaksu nii piletisabasse koht võtta kui ka olematusse Eye sappa end sokutada. Ei läinud 10 minutitki kui juba olimegi tõusmas taevasse. See vaade! 40 kilomeetri raadiuses Londonit – võimas! Kuigi asjandus viis meid kõrgele, ei tekkinud hetkekski hirmutunnet – kindel klaas oli meie ümber :)  Enne igat uut gruppi kontrolliti ’’putka’’ metalliotsijatega üle, iga külastaja kott vaadati läbi (mida tehti ka enamus muuseumites ja kirikutes) ning küsiti veel lisaks, ega pole terariistu – kõik selleks, et oleks turvaline.
Peale Eyed oli esimene päev tehtud! Et kell iseenesest ei olnud veel sada, sai siht võetud Karolini poolt ette antud Camden Towni – turgude tänavale, mis oma olemuselt ei jäänud mitte grammigi alla Egitpusele– putkakaubandus igal pool, viiruki lõhn, meeletud turuplatsid, hooned ja söögikohad – täielik allmaailm....

Kella 20.00 paiku väsinuna hotelli jõudes ei jaksanudki muud kui ette vaadata uue päev plaan, pesta hambad ja heita magama. Õhtueine olime Camdenis hiinakat vitsutades juba söönud – 3.- naela ports polnud just väga kulukas. Jalgel oli oldud 9 tundi ja 53 minutit…

...jätkub

Pildid kodust.

Kolme-kihi-šokolaadikook - ülimaitsev :)

Et eelmisel nädalavahetusel jäi osaliselt ajanappuse ja teisalt heade ideede puudumisel Eriku sõprade sünnipäev pidamata, sai kokku lepitud, et minu tagasijõudes teeme selle tasa :) Eile õhtul küsis Erik järsku, et emme, mis tordi sa mulle teed?? Hmm, sellele polnud ma tolleks hetkeks veel mõelnud...aga ei pidanudki ise pead valutama, pojal oli soov olemas - teeme kolme šokolaadi tordi.. ja soovitavalt sellise, nagu oli ühel tema sõbral sünnipäevaks... Vot Sulle! Egas midagi, enne magamajäämist lappasin kiirelt netis ja sain paar head ideed, milledest Erik siis hommikul SELLE valis. Egas muud olnudki, et kiirelt poodi, koostisosad koju ja tegema - pidi ju see tort vähemalt 6 tundi külmas olema enne kui lahti lõigata ja kell tiksus juba tol hetkel pealtpoole kümmet :)
Tegemine oli ülilihtne ja ajaliselt kiire - vähemalt mulle. Ja tulemus, hmmmm, mmmmmmmmmm - vot just nii maitsev! Algul pelgasin, et lastele jääb veidi mõrudaks, kuna kasutasin piimašokolaadi asemel Fazeri küpsetusšokolaadi, seda 55%lise kakaosisaldusega :) Aga pealepanuks kasutatud maasikatoormoos tasakaalustas maitse ülimõnusaks :) Tänan Ragne retsepti eest!!

Vaja läheb:
125 g võid
125 g suhkrut
4 sl kakaod
näpuotsatäis soola
2 tl kuuma vett
2 muna
1 tl küpsetuspulbrit
40 g jahu
2 sl mandlilikööri (amaretto) - seda täna ei kasutanud, siiski laste sünna :)

Šokolaadikihid:
600 g toorjuustu (tegin 800'ga)
200 g piimašokolaadi
100 g valget šokolaadi (tegin 200'ga - võrdsed kihid)
toormoosi, meelepärasemat (serveerimiseks)

Tee nii:

Põhja jaoks sulata või. Lisa suhkur, kakao, vesi, sool sega ning lase paar minutit jahtuda. Lisa munad ning sega läikivaks massiks. Seejärel lisa küpsetuspulbriga segatud jahu ning mandliliköör - jääb üsna vedel taigen. Aseta tainas küpsetupaberiga kaetud lahtikäiva vormi (Ø22cm) põhjale ning küpseta 170 kraadi juures 15 minutit. Lase jahtuda.

Šulata šokolaadid eraldi vesivannidel. 400g toorjuustu sega piimašokolaadiga. Ülejäänud toorjuust sega valge šokolaadiga. Aseta jahtunud koogipõhjale piimašokolaadikiht ning selle peale määri valge šokolaadisegu. Lase külmkapis taheneda vähemalt 6 tundi kuni üleöö. Serveeri toormoosiga (maasika oma oli super)

Reisimuljeid veidi hiljem :)