Tõsisemaks tõukejõuks sai umbes poolteist kuud tagasi kirjakasti potsatanud meil, kus uuriti võimalust mu käest kootud pruutkleit tellida. Et see ei olnud esimene samalaadne kiri ning idee on pikalt küpsenud, võtsingi nõuks kleiditeo selgeks õppida. Ei, ma ei katsetanud selle uhke variandiga, ehk pruutkoleidiga!, võtsin nõuks kõigepealt paar lihtsamat kleidikest valmis teha. Edasine on siis juba ''delo tehniki'', ehk kui keegi tõesti võiks soovida mult uhkemat kleiti, siis nüüd juba julgen :)
Esimese asjana tuleb öelda, et kõige-kõige keerulisem oli saada üle omaenda hirmust ’’kas ma saan sellega hakkama?’’! Minu julgustajateks olid 3 imelist kleidikudujat: Liina Langi, Marge Heeringas ja Ruta, kes jagasid oma kogemusi ja õpetussõnu. Lugesin hoolikalt läbi ka Marge kleidikudumise õpetuse eelmise suve ajakirjast ’’Käsitöö’’ ning koos oma tekkinud lisaküsimustele vastuste saamisega alustasin.
Erilised tänusõnad Liinale, kes viitsis pikalt ja kenasti lahti kirjutada, mida jälgida ja millele mõtelda, enne kui kududa :)
Võtsin endale eraldi vihiku! Joonistasin kleidi visandi, mõõtsin end korralikult üle, arvutasin umbestäpselt mõõtudele vastavad silmade arvud ja kahandamisvajadused (selle viimasega panin paberil puusse, kuid töö käigus oli kõike lihtne korrigeerida) ning lõin silmad vardale. Mustrivalik seeliku osas põhines puhtalt sellel, et ma ei suutnud välja mõelda rombimustrite kahandusi.
Lõngaks merinos extra, 100% meriinovill, kudumiseks 3,5’sed vardad. Kleidile võib suuruseks anda S.
Lõngakulu kokku ca 900m.
Alustasin silmade arvuga 336, millest rinna alla jõudes oli järele jäänud 144. Seelikuosal kasutasin Kassitapukirja, millele oli mugav vahepaanid tekitada ja seal siis kokkuvõtmistega mängida.
Rinna alla jõudes tegin nii varraste kui mustri vahetuse - jätkasin peenemate varraste ja Käpakirjaga kaenla alla välja, sealt edasi juba ''õlapaelad'' ja kaelus. Et kaelus ja kaenlaaugud välja ei veniks, tegin veidi tööd ka heegelnõelaga.
Viimistlus – pesin seelikuosa õrnalt villašampooniga ja venitasin (nagu esimesel pildil näha) põrandale vaibale (lina peale), kinnitades äärepitside sakid nööpnõeltega. Kõige lihtsam oli äärepitsi sakid kohakuti sättida ja need korraga sirgeks tõmmata. Ülaosa tõmbasin linale sirgu ja niisutasin - soovitav on mannekeenile tõmmata, kuid seda mul ei ole.
Aluskleidi õmblesin roosakast trikotaažist, vöö vuaalist.
Kõige keerulisem minu jaoks oli nuppude kudumine – aga ka need said iga korraga ilusamad.
Kõige suuremaks kiituseks oli see, kui tütar teatas, et ka tema soovib endale samasugust kleidikest :) See viimane on juba ka varrastel!
Rinna alla jõudes tegin nii varraste kui mustri vahetuse - jätkasin peenemate varraste ja Käpakirjaga kaenla alla välja, sealt edasi juba ''õlapaelad'' ja kaelus. Et kaelus ja kaenlaaugud välja ei veniks, tegin veidi tööd ka heegelnõelaga.
Viimistlus – pesin seelikuosa õrnalt villašampooniga ja venitasin (nagu esimesel pildil näha) põrandale vaibale (lina peale), kinnitades äärepitside sakid nööpnõeltega. Kõige lihtsam oli äärepitsi sakid kohakuti sättida ja need korraga sirgeks tõmmata. Ülaosa tõmbasin linale sirgu ja niisutasin - soovitav on mannekeenile tõmmata, kuid seda mul ei ole.
Aluskleidi õmblesin roosakast trikotaažist, vöö vuaalist.
Kõige keerulisem minu jaoks oli nuppude kudumine – aga ka need said iga korraga ilusamad.
Kõige suuremaks kiituseks oli see, kui tütar teatas, et ka tema soovib endale samasugust kleidikest :) See viimane on juba ka varrastel!
Kuivamas |
esimene tööproov |
Kuidas kleit istub nii emale kui tütrele :) |