Sallide kudumist poolteist aastat tagasi alustades ei osanud ma tegelikult uneski näha, et ma neid mingil ajahetkel oleks veerandsada - tulemus aga räägib enda eest - nüüd ei oska enam neid kudumata. Alustades tundus 2 nädalat ühte asja kududa meeletu aeg, nüüd aga vist lendab aeg ise juba meeletu tempoga ning kaks nädalat (või tsipp vähem) ühele sallile ei olegi justkui enam midagi erilist. Kiiremini aga reaalselt ei jõua...ja ega ole vajagi.
Salli päeval pildistama minnes tabasin end paksu lume seest ja kuigi ma lund eriti ei armasta, tundus see selles hetkes nii õige olema. Valget valge taustal pildistada on küll veidi keeruline, ilma välguta ei mängi kuidagi välja, kuid sel hetkel tundus see kontrast - külm paks lumi ja õrn, kuid samas nii soe sall - imelisena. Mõlemad on nii sarnaselt õrnad ja udupeened...

Siin ta on, Haapsalu sall, Rõõmukiri. Mustri autor Liina Langi ja kuduja mina ise :)
Mõõtudelt 170 x 70cm
Läbi sõrmuse läks kui sipsti.
Jah, uus sall on varrastel aga seekord tumesinine!!! Uhke saab olema!