Sharm El Sheik, nov. 2012

Millalgi septembris saatis Andres mulle meili kirjega, valime puhkusereisi! No muidugi valisin, kuid siis jäi asi soiku...kuni hetkeni, mil Andres helistas ühel reede hommikul (vist 3 ndl tagasi), et ''kuule, mis Sa vastaksid kui ütlen, et homme lendame?''. Telefonitorusse sigines hetkeks vaikus - olin rabatud. NII kiirelt ma  ju ei saa siiski, kuigi puhkust oli tol hetkel varuks 11 päeva. Kuid see oli puhkusele minek algus. Eks see valimisportsess osutus keerulisemaks kui arvasime - kui valisid sihtkoha, polnud sinna lendudel kohti, kuigi reklaamiti igal reislehel, et minge jne, jne..kuni lõpuks jäi sihtkohaks Sharm :) Koht kus oli garanteeritult soe ja päikeseline (minu kui külmavarese jaoks tähtsaim argument!). Vaatasime veel ka Tenerifet, millest on head mälestused 4-5 aastat tagusest puhkusest...kuid ka Kreetat, Marokot ja Gran Canariat. Ja siis tuli esmapsäeval kiri, et pühapäeval on väljalend. Kiirelt puhkuseavaldus ja asju plaanima - lapsed jäi sel korral koju ja neile oli vaja mingit kindlust, et nad lausa omapäi ei oleks.. Kuigi nagu hiljem selgus, said ka ise kahekesi hakkama :) 
Pühapäeval kell 5 oli start kodust. Et lend oli Riiast algusega, tuli enne seda veel 4 tundi autoga kimada...millele siis järgnes 5 tundi lennukis ja 14:50 olimegi kohal - soojas ja palavas Egiptuses.
Et seekord bronnis Andres hotelli omal käel, ei olnud lennujaamas meil kedagi (giidi näol) vastas ja nii hotelli saamine kui ka kõik muu liikumine Sharmis jäid meie endi korraldada. Aga ses osas oli mul ju Andres!
Juba lennujaamas algas ''lehmakauplemine'', takso hind 10 minutilise sõidu eest algas 200.- kohalikust. Kogemustega egiptuse külastajad aga, nagu meie, saime hinna kiirelt 100.- peale, mis niigi oli üle makstud (hiljem õnneks saime teada, et alla 80.- keegi seda ringi ei sõidagi, seega VÄGA üle me ikka ei plekkinudki). Samas ajas mind see pidev hinna eest võitlemine seekord kohutavalt närvi - mitte kunagi (v.a. mõni toidupood, just nimelt mõni!) ei olnud hindu olemas - need võeti laest ilmselt vastavalt välimusele. ja see oli kohutavalt tüütu...ilmselt seetõttu, et mul ei olnud väga millegi konkreetse järgi vajadust (siis ju viitsiks kaubelda). 
Peale pisikeste sekelduste lõpuks oma ''king size bed'i ja ''balcony'ga'' toa kätte saanud, seadsime endid sisse. Et Egiptuses ei ole kellegi kiiret, siis ootasime oma ''uut'' tuba (algselt pandi meid kahe voodiga ja rõduta tuppa, kuid et olime ise toa bookinud, teadsime ''õiget'' nõuda) 1,5 tundi, mis möödus pidevate lubadustega, et 10 minutit läheb veel aega :p
Tuba käes, suund randa. Tegime tiiru ka hotellile peale, vaadates üle mõlemad vetteviivad purded ja maandusime rannaäärses restoranis. Menüü oli ahvatlev, kõhud tühjad. Unustades igasuguse ettevaatuse ja hoiatussõnad toidu ning vee osas tellisime endile salatid - mina Caesari ja Andres Kreeka oma ning pardid eelroana. Kõik oli maitsev - kokad olid hotelli tõesti valitud - v.a vein, mida egiptlased siiski teha ei oska. Või siis on meie maitse-eelistused teised. 
Tuju heaks söödud-joodud tegime veel tiiru rannas ja suundusime tuppa tagasi...mis aga ei möödunud ilma üsna ehmatava (loe: üliõnneliku ja hiljem naljakana tunduva) vahejuhtumita - kordasaatjaks mina ise ja peatun selle tiba pikemalt :D Nimelt jalutasime juba hotellis sees kui Andres märkas TEZ Toursi esindajat fuajees jutlemas. Suunates sammud tema poole, uurimaks kohalikke olusid, eksursioone, jäin mina tast sammu maha. Fuajees oli ilus purskkaev, mida jäin imetlema. Siis aga, soovides ilmselt Andresele ''järele'' jõuda ja suunates pilgu ettepoole, ründas see imeilus purskkaev mind täiesti ilma ette hoiatamata! Nimelt puudus purskkaevu basseini osal kõrgem äär (lauad olid küll ''bassule'' ümber sätitud, kuid ilmselt olin otsustanud laua ''teiselt'' poolt  mööduda) ning hetk hiljem tundsin, et jalal on valus, endal kole märg - olin plärtsatanud täis-suuruses sinna imeilusasse purskkaevu :p Sekundiga olin uuesti püsti, ehmatusest üsna tumm. Tilkusin ja tundsin vaid kohutavalt tugevat kloorilõhna. Andres, kes minust paar sammu eemal viibis ja ilmselt sel hetkel millegi muuga mõtetes tegeles, oli kõrvalt kuuldes mõeldnud vaid ''kes see idioot küll nüüd siia sukeldus?!?'' ja siis sekund hiljem taibanud, et kedagi teist ju seal ei olnud peale tema enda naise :) Ehmatasid muidugi kõik (4 inimest, kes peale meie veel seal samas diivanitel istusid ja aega surnuks lõid), kuid nähes mind ise omal jõul purskkaevust välja ronimas rahunesid. Piinlik oli :) Samas ka meeletu heaolutunne, et hambad alles, mis oli tõeline ime - kõik käis ju imekiirelt ja enda kaitseks ei jõudnud ma käsigi väga ette seada kukkumiseks ning bassein oli nii mitmeosalise konstruktsiooniga... Ja nii ma siis hetk hiljem seisingi pealtvaatajate ees tilkuvas särgis ja lühikestes pükstes, jalg läks siniseks järgmiseks päevaks alles :)
Edasi oli muidugi kiire käik tuppa, vaatamata imesoojale õhtul hakkas mul siiski jahe. Peale soojendavat dushi olin aga taas valmis tegutsemiseks ja suundusime ''kohaliku'' kaubandusega tutvuma. Hotellist veidi eemal oli putkaderivi - nii tavapärane Egiptusele - kust leidsime Andresele kiirelt uued ujukad, omad olid jäänud koju kuivama :)
Teine päev algas hommikusöögiga hotellirestoranis - tavapärane rootsi laud oli rikkalik (kuigi eelmise aasta Sentido toiduvalikule jäi alla) ja kõhud pugisime korralikult täis - lõunat meil paketis polnud. Ja nagu arvata, viis edasi meid tee otsejoones randa. Võrratult kena rannariba, mis Grand Rotana Resort ja Spa Hotelile kuulus, oli 450 meetrit pikk ja omas kõige ilusamat korallriffi lähiümbruses. Ka kohtade (toolide) valik oli kella 9 ajal veel täiesti olemas, mida kahjuks eelmisel aastal Hurghadas küll ei esinenud. Muidugi olid paremad kohad seks ajaks võetud, aga paar lisasammu ujuma minekuks ei teinud üldse kurja - alati on sellistel puhkustel tunne, et kas tuleku ajal seljas olnud riided ikka minnes ka selga mahuvad :p 
Esmaspäev möödus meil ainult rannas - päevitasime ja ujusime (korallriff oli tõsiselt kaunis ja vesi uskumatult soe!!), lõunaks jõime ühe õlle ka päevitasime edasi kuni 16'ni - isegi Andres nautis suvist kuuma, kuigi enamuse ajast varju all, kaitsest oma heledat nahka (suutes siiski ära kõrvetada näo - täiesti pojasse, meenutades eelmise aasta Hurghada reisi esimesi päevi :p) Mina, kui negriidse rassi esindaja (nii arvas minu kallis abikaasa), ennast varju alla ei peitnud :) 
Taas külastasime kohalikku kaubandusketti ning seekord tiba pikemalt - hotelli tagasi naasesime juba varustatutena laste ja Andrese T-särkidega, lõhnade ja kaamelipiimaga (pidi imeline kortsudevastane vahend olema) ja paari muu nänniga.
Õhtusöök möödus hotellirestoranis Mezzaluna - Itaalia toitude pakkuja. Maitsev pasta oli kui punkt super lõõgastavale päevale :) Veini me enam ei tellinud, teades, et midagi ''head'' peale suure arve sealt ei tule. 
Teisipäev - taas alustasime rannas...kuid seekord ei olnud seal nii kaua - kella 13 ajal kulgesime tuppa. Et hotellist viis 3 korda päevas buss soovijaid Naama Baysse, sättisime endigi sammud kella 16'sele väljumisele. Kahjuks oli selline reis liiga lühike, tagasi tuli buss juba kell 19.00, mis jättis kolamiseks aega napid 2,5 tundi. Napid just seetõttu, et igasugune kauplemine röövis jubeda aja... Samas, saime nii mõnegi huvitava asja hea hinnaga ära toodud :)
Õhtusöök oli taas Mezzalunas - Naamas jäime ajanappuse tõttu lihtsalt söömata. Kuigi olime kahte restorani juba maha istunud ja teatanud, et meil on kiire, ei vaevunud keegi lähima 10 minuti jooksul meile rohkem tähelepanu pööramast...
Kolmapäev - hommikupoolikul rand, meri ja päike ning õhtupoolikul Naama. Oskuslikumalt oma ajaga ringi käinutena saime seekord seal ka süüa :) Kanabeshi hotelli tagahoovis asus üks paljudest kenasti kaetud laudadega välikohvikutest. Meeliva olekuga teenindaja, hiljem lausa meie sõber, oli igati nõus kiirelt tegutsema ja nii saimegi hea õhtusöögi osalisteks, mis päädis võrratult maitsva iiri kohviga nende poolt tänutäheks. Ju siis osutusime kasulikeks, meelitades oma kohalolekuga ka teisi samasse kohvikusse maha istuma (kus keegi ees juba sööb, sinna järelikult tasub minna)
Neljapäev - et Andres oli juba teisipäeval kogunud infobuklette kohalike ekskursioonide kohta, saigi kolmapäeva õhtul helistatud ja koht bronnitud - sel päeval meid ootas viis ühes seiklus. Äratus kell 6, kell 7 juba söömas ja 7,20 korjati meid jeebile, kus ees olid juba 4 süürlast ning 2 ukrainlast - kõik mehed :p Sõit läks lahti - meeletu jeebisafari mööda kõrbe oli üsna lahe, kui mitte välja arvata, et loksutas ikka üsna meeletult :) Edasi kanjonikülastus ja siis beduiinitelgis tee joomine. Viimases kohas hämmastas mind ikka kõik see lihtsus, kuidas suudetakse elada - sul on 4 vaia, mille vahele sikutad kaltsuvaiba, asetad maapinnale veel paar-kolm kaltsuvaipa ning ehk ka patja ning ongi kodu :p Jah, sealses kliimas ju külma kartma ei pea, kuid siiski...
Pikem peatus tehtid ''merevarustuse'' laenutuses, kus giid luges kõigile karmid sõnad peale KUI oluline on laenutada lestad, prillid/toru kel pole ja kindlasti ka ''tuukriülikond - korallid olevat mürgised :p Punnisime vastu - võtsime vaid prillid ja toru, kuna meil oli Andresega kahe peale neid vaid 1 komplekt. Saime veel giidilt hurjutada, et tema meie eest ei vastuta kui grupist maha jääme ning näidanud enda kätel mingeid arme, ka selle eest, kui korallid meid ''nahka pisatavad''. Ka ukrainlased ei võtnud varustust ja nagu arvata oligi, tegime õigesti. Grupp liikus isegi lestadega enamasti aeglasemalt kui meie, korallide vastu ei ajanud meid mitte üke laine (need olid ju niipalju veepinnast allpool, et see poleks ka hea üritamise peale võimalikuks osutunud) ning kogu see hurjutamine oli vaid kohalikele raha teenimiseks. 
Jõudnuna peaaegu ujumiskohta nägime kaamleid ja nagu lubati ka bukletis, ootas meid ees kaamelisafari. Vot see oli alguses ikka väga kole elamus!! hetk, mil kaamel end üles ajas ja mina end ilmselgelt liiga kõrgelt leidsin, oleksin andnud kõik, et sellest sõidust loobuda :) Aga et inimene harjub kõigega, olin isegi juba 10 minut pärast ''vanem kaamelisõitja'' - isegi jooksusammud, mis esialgu kisama panid, ei olnud enam hirmsad. Ainuke kehva asi oli, et minu kaamel, ilmselt armastades Andrese kaamlit, rihtis end pidevalt talle külgkontakti, jättes ühe mu jala kahe kaameli vahele kui ma polnud piisavalt kiire seda üles tõstma. 
..ja siis olime Blue Holes - ühes enim kiidetud sukeldumiskohas. Laenutatud prillid lasid vett läbi - kahe katsetuse järgselt oli loobumas sellest retkest, kuid giid loovutas mulle oma maski. Teele! Jah, rannik oli ju kena, kuid meie hotellirifile jäi see küll kõvasti alla - korallidel puudusid värvid.Et mina suurem ujumisfänn ei ole, hakkas mul tagatipuks ka veel jahe.. Ja paar korda maski siiski vett saanuna otsustasin varem veest väljuda kui enamik meie omdest. Viimase pärast sain hiljem Andreselt korraliku peatäie - oli teine üsna ehmunud, kui mind veest enam mitte leides arvas, et olen uppunud. Nojah, tema sukeldus ja mina nähes ranna kähedust läksin samal ajal välja, taipamata talle sellest märku anda. Enam nii ei tee :)
Peale ujumist saime lõpuks ka süüa ja algaski kodutee - poolteise tunni pärast, õhtul kella 17 paiku olime hotellis tagasi rõõmsate ja õnnelikena. Veel üks vahva päev sai selja taha. Õhtusöök Mezzalunas :
Reede - hommikupoolik rannas, õhtu Naamas, õhtusöök juba tuttavas restoranis, õhtu kohalikus saunas. Just-just, saunas :) Kahjuks oli soome sauna mingi värgendus katki ja leili võtta meil ei õnestunud 70'kraadises lavaruumis, kuid samas oli aurusaun igati tasemel ja tunduvalt rohkem aurusem, kui meil siinsetes. Ja nii nihkuski kodusõit aina lähemale.
Õhtuti olid meil sideseansid lastega, kuulmaks kilde nende päevast. Et amma oli meil, siis oli süda üsna rahulik nende pärast kuni hetkeni, mil amma haigeks jäi ja talle kiirabi oli kutsutud - siis oli hirm tema tervise pärast juba üsna suur. Õnneks siiski sai kõik korda ja läinuna reedel oma koju tagasi, hakkas paranema. Lapsed aga said ka kahekesi suurepäraselt hakkama - eks nautides rohkem vabadust ja tehes enam seda, mida meie kodusoleku ajal teha ei saa (õppimine oli pigem teisejärguline ja sõbrad esimese järgu omad :))
Laupäev - Andres oli tahtnud veel võtta ühte päeva merel, kuid et mina väga veeloom ei ole, peesitasime siiski veel omas rannas. Andres sukeldus ja mina peitusin juba ka enamuse ajast varju alla - üsna kõrini oli saanud - ime, ime. Õhtu möödus asju pakkides.
Pühapäev - äratus 6.15, sööma 7'ks ja kohe kiirelt randa - vaja oli viimased päikesekiired selleks korraks veel kokku korjata ja sukelduda jne, jne. Kella 12'ni olime endile aega jätnud...ja siis algas kojusõit. Hotelli limu viis meid 100.- kohaliku eest lennujaama, kiire check-in ja veidike ootust - 15:40 startisime lennukiga. Riiga jõudnutena ootas veel 4-tunnine kodutee. kell 1:45 keerasin autoga maja kõrvale (Andres usaldas pool sõidust mulle, teda vaevas uni). 

Aitäh Andres, kes Sa selle super puhkuse organiseerisid ja täide viisid!
Selleks korraks taas pruun ja puhanud - uute seiklusteni ja piltideni. Katsun olla usinam kui Londoni osas ja need siiski ka siia üles saada. 

Pisuke info hotelli kohta veel ka siin :) Hotelli territooriumil kasvab 2000 palmi, nende oma rannariba on ilusa korallrifiga 450-meetri pikkune. Wifit hotellis ei ole, küll aga on läpaka kaasavõtnutel võimalus kasutada juhtmega internetti toas (Wifi-teenus on Egiptuses üldse kiviaegne). Hotellil kokku 9 maja 950 toaga (selles võin ka eksida). Basseinid ilusad, lastele 1 toru :)