Mulle meeldivad ühe veebilehe algussõnad: ''Unistamine on osa inimese
igapäevaelust. On inimesi, kes peale unistamise muud ei teegi, ning on
neid, kes väga aktiivselt nende täitumise poole pürgivad''Ma ei klassifitseeriks end tegelikult kumbagi gruppi, sest ainult unistada ma ei oska, kuid lausa ''siht-silme-ees'' rabaja ma ka ei ole. Mulle meeldib oma väikestest unistusest mõelda, kui ''küll-ma-ka-kunagi-oskan-ja-teen'' asjadest ja siis nokitseda. Samas, kui ma juba millestki vaimustun, ei saa ma seda enne ka endast eemale, kui see ongi ära tehtud....
Juba eelmisel suvel mõtlesin ma vargsi, väga vargsi, vaadates Liina Langi (Rees), Marge Heeringa ja Sallihullu päevaraamatu (Pille on sealne kudumismeister) imeilusaid kootud kleite, et kuidas jõuda selleni, et ise ka osata - kuid samas lükkasin selle mõtte kiirelt eemale - liiga kõrge lend! Sel nädalavahetusel toimus aga murrang (nii oleks õige nimetada) - alates laupäevast ei saa ma endast kuidagi eemale mõtet ''kududa kleit''! Päris esimene ja päris ise! Hull mõte, onju? Mulle endale veel on, sest ega ma arvagi, et see kerge saab olema - samas algus on tehtud, lõng on olemas! Uskuge, selle valimine (just tooni poolest) ei olnud lihtne! Eelmise suve ajakiri ''Käsitöö'' on ka välja otsitud ja Marge Heeringa kleidikudumise õpetus läbi loetud, kõigest kohe mitte aru saadud, kuid algus seegi! Pooleliolev sall tuleb valmis teha ja siis saabki alustada..
Üleskutse! Kes mulle vähegi mingit õpetust-näpunäiteid oskab jagada, oma kogemusi kirjutada, siis olge nii armsad ja tehke seda - igast väiksestki vihjest on kindlasti abi! Lõiked, mustrikahandused kleidi keskosas, aluskleidi soovitused jms. - kogugem need siia kokku, mine tea, kel veel tulevikus neid vaja läheb! Luban, et oma pusimisest annan ka jooksvalt teada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar