...ehk kuidas suuta kannatada veel poolteist-kuni-kaks kuud kuniks fotograaf pildid edastab, kui pulmad pole veel toimunudki :)Mirjam leidis mu tänu Liinale (Rees), kes ise hetkel suuri töid teha ei võta, juba aasta alguses. Juba siis sai suuremas plaanis paika pandud kleiditeo algus ja vaadatud mustreid. Juuli keskpaigas alustas õmbleja (Jaanika Stuudio) aluskleidiga. Kuniks aluskleidi toorik valmis, ootasin ma kannatlikult lihtsalt niisama... Ja siis käis stardipauk - 20.juulil saime kõik kolmekesi kokku Jaanika juures stuudios. Mõõdud võetud, hakkas mul kiire...kohe nii kiire, et kaotasin igasuguse mõttevõime, sest miks muidu juhtus nii, nagu juhtus...ja juhtus nii...
Mirjam soovis kindlaid mustreid - alla äärde ja vöökohta Tiina Lilleaeda ja seelikusse sirelilehekirja. Et ma olen harjunud kleite kuduma seni alt üles, siis kiilusin täiesti kinni - muster oli ju algselt teisipidi kirjas ja suutmatus kiirelt ümber orienteeruda, ajas mu sõlme. Alustasin siis mustri kudumist valepidiselt - lootes, et pole ehk hullu midagi.. Kui olin sellealumise laia osa, nö. salli välimise ääre, ära kudunud, sain aru, et algsest mustrist on järel vaid nuppude muster...Tagusin pead piltlikult vastu seina ja kirusin ennast... Kuna kudumiseks oli kulunud terve nädal!, tõstsin selle osa lihtsalt kõrvale, arvutades paralleelselt, kas mul jagub hiljem aega uuesti see jupp kududa või mitte.. Hea oli, et suures meeleheites seda minema ei visanud (ju oli nuppudest kahju). Ja siis tekkis järgmine kinnikiilumise moment - nimelt tahtis Mirjam, et kooksin seelikuosas lehemustri alt üles tipuga, mis minule oli täiesti vastuvõetamatu (pihaosale tundus see ok). Istusin pool õhtut ja kaalusin, mis ja kuidas...ja ei saanudki ennast nõusse, et teha nagu saaja soovib....sest tellija soov on ju siiski seaduseks... Arutasime asja ja saime kokkuleppele, kuid see tähendas, et pidin alustama kleidiga siiski nüüd keskosast. Kirusin end taas, sest nii tehes oleks ma ju võinudki siis kõik ülevalt alla kududa ning oleks alumine äär ka õige saanud... Igaks juhuks võtsin ikkagi selle 'vale'allosa ka esimesse proovi kaasa ja voilaa, see meeldis siiski! Te ei kujuta ette mu kergendust!! Ja lõpptulemusena saigi see imeilus..ehk alati tasub ära oodata lõpptulemus, et saada täit pilti :)
Täpselt kuu ja 2 päeva hiljem olime me taas kolmekesi koos, selle vahega, et kudum oli pakitud kinkekarpi ja jäigi minust maha stuudiosse...Aga seda päris päris lõpptulemust piltide näol saan ma veel kaua oodata...
Mida ma siit õppisin? Isegi kui Sulle tundub, et Sul on jube kiire, siis võta aega mõtlemiseks...isegi siis, kui sellele kulub 2 päeva aega - teed enda hilisema elu lihtsamaks :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar