Kaks kuud, kaks pruuti, kaks kootud pruutkleiti...

Kootud kleidi alumine äär

''...kell on 8.20 õhtul, 10 minutit tagasi astusin koduuksest sisse, mille olin enda järel kinni pannud hommikul 7.30. Mees istus suures toas arvuti taga, poeg oma toas teise arvuti taga...tütar oli saabunud koos minuga - tallist/trennist. Küsimusele, kas söönud olete?, sain kiire eitava vastuse. Kiirpilk külmkappi (poodi ma täna ei jõudnudki, kuigi see jääb nüüd imemõnusalt koduteele - uus Ihaste Konsum, millest nii pikalt puudust oleme tundnud!) andis tulemuseks, et õnneks on eilsest veel paar ampsu liha järel, millele saab kiirelt sügavkülmast juurvilju lisaks vokkida... Vähemalt selles osas oli õhtu päästetud! ...kus mu vardad on? Ahjaa, kotis veel...
...kell 22.15 ajan end diivanilt püsti, silmad ei taha enam hästi peent kudet lugeda, käed on väsinud...no lihtsalt ei jaksa enam...Veel on aega ka..homme saan tallis peale tööd kududa, jupi jälle edasi....aitab tänaseks... Ehk magan ka veidi paremini ja saan hommikul veidike jätkata, enne tööd?''

Viimane pilk mannekeeni seljas

Kui ma poolteist kuud tagasi Airile peale päris pikka kaalumist lõpuks ''jah'' ütlesin, ei uskunud ma tegelikult ise ka veel päriselt, et ma selle kleidiga valmis saan.
22. augustil, mil Mirjami kleit oli peaaegu päris valmis, lõin varrastele 760 silma...23.septembri hommikul lõpetasin alumise äärepitsi heegeldamise - valmis!

Tööproov

See, mis viimase kuu jooksul toimus, on lühidalt kirja pandud postituse alguses - terve kuu aega käis võitlus iga vaba minuti osas. Enda jagamine pere, kodu, töö, tütre trennide-võistluste-talli vahe, kus elab meie kõige noorem pereliige ja keda nägemata ei oska ma ühtegi päeva olla (oskamata temaga tegelikult muud teha kui patsutada ja süüa anda).
Õnneks oli värske kogemus Mirjami kleidist olemas, et vaatamata alguse visale kasvule muutub millalgi kudumine kiiremaks, kuid siiski...
Alguse silmad (760) kahandusid põlvede juures 210-le ja sealt edasi läkski juba rõõmsamalt. Samas, kui Airi 1,5 nädalat peale algust esimesse proovi tuli, oli mul 157'st vajaminevast sentimeetrist ette näidata alles 50-sentimeetrine jupp... Mina ju teadsin, et ma jõuan...aga tema?
Veidi vähem kui nädal tagasi, mil arutasime neti teel kaeluse osa ja ma kinnitasin (siis juba seda ka ise teades), et mina jõuan valmis, kirjutas ta imelised sõnad: ''tead, sinu pärast ma siis enam ei muretsenud, kui sa ütlesid, et võtad töö endale'' - AITÄH!, mina ise küll muretsesin :)



Siinkohal tahan ma siirad tänusõnad edasi anda ka Jaanikale, kes laenutas oma Stuudio reguleeritavat mannekeeni - nii sain viimase nädala juba töötada üsna kindla peale minnes, oli võimalus igal vajalikul hetkel proove teha :)


Täpselt nädala pärast on üks kaunis pruut taas altari ette astumas - ma olen väga õnnelik, et sain omalt poolt panustada selle imelise päeva õnnestumisse! Õnne ja armastust teile, noored!

- Ivika

PS! Veel reedel lubasin endale, et ei võta vardaid vähemalt nädal aega kätte...kuid vastu pidasin ainult eilse õhtuni - katsetan nüüd tiba paksema lõngaga ja otsustasin, et koon üle ilmatuma aja iseendale. Vaatame, kas valmis ka jõuan - sooviks on sall ja müts, ilmad ju juba külmad...