Minu haldjapruut Liilia

Ajal, mil metshaldjad Viru raba servas õhtuudu ootasid, jalutas üks julge haldjapruut läbi nende radade õnneliku abielu poole…
Õnneks on ju tegelikult vähe vaja – armastatud kaaslasest piisab, kellega koos ühiseid sihte seada, käsikäes tulevikku vaadata. 2.septembril abiellus imekaunis Liilia, kandes pulmapäeval kootud kleiti, minu kootud.

See lugu aga sai alguse tunduvalt varem…

…selle aasta 9.aprillil sain ma esimest korda Liilialt kirja ja pildi tema unelmate kleidist, mis küll ei olnud kootud, kuid mis andis ettekujutuse tegumoest. Foto võttis kukalt kratsima, sest seljaosa ei olnud ma seni nii lahtisena kellelegi kudunud. Paar kirja edasi-tagasi, korra kokkusaamist mille ajal oli mul talle reaalselt näidata Mirjami kleiti, mis omakorda andis Liiliale teadmise kleidi raskuse osas (ausalt, no keegi ei kujuta ette, et kleit võib olla NII kerge) ja kleit saigi otsuse. Ka muster sai juba toona kokku saades paika.

Oi, kuidas ma hindan ettemõtlevaid pruute ja mind on sellistega ka õnnistatud. Mida varem saavad asjad paika, seda lihtsam on ka mul oma ajaga arvestada. Sellel suvel sai kleite suisa 3 tk üksteise järgi seatud ja see varane plaanitegemine oli hädavajalik, et keegi ei jääks kimpu.
Aga inimene plaanib, jumal juhatab…ehk Liilia kleidiga jäin tegelikult ikka natuke viimasele minutile..täpselt nädal tagasi sai see üle antud – 4 päeva enne pulmi. Tunnistan, ma lihtsalt väsisin vahepeal ära, nii ära, et tervelt nädalajagu ei võtnud augusti alguses vardaidki kätte. Teenisin sel ajal heegeldusjumalat ja aitasin tütrel Ihaste päeva tarbeks heegelmõmmisid teha.

Aga nüüd muu jutu kõrval kleidist ka:
Mustrivalik pani paika kudumise suuna, ülevalt alla. See tekitas minus teatud ebakindluse, mis omakorda venitas kleidi valmimist. Kuni esimese proovini (kokkulepitult pidi kleit olema tolleks hetkeks vööni olemas) tundsin ärevust, kas ikka sobib ja kuidas istuma jääb. Ja ega see olematu seljaosa ka just julgust ei andnud – kui suured ribad käeaugu äärde teha, et üle õla alla ei vajuks, oli trikiga küsimus J Aga kudumata ei saanud jätta, sest esimeses proovis oli ju vaja midagi selga tõmmata! Olematu jupike kootud kleidist kaasas, aluskleit pelgalt väljalõigatud ja kokku traageldatud, saime Liiliaga kokku juuli lõpus – imetlen Liilia usku meisse, sest alguses, väikse jupina, on kleit ikka suhteliselt ilmetu, kuid talle meeldis see juba siis.Teises proovis oli kleidike juba peaaegu põlveni… Kolmanda proovi tegime õmblejaga kahekesi – selleks hetkeks olin saanud kindluse, et kõik sobib ja lasin rõõmsalt lõpuni välja. Et aga mustris ei olnud nuppe, mis annaks kleidile teatud vajamineva raskuse sirgelt hoidmiseks (kudum on ju imekerge!), heegeldasin alumisse äärde ca 500 väikest pärli. Õnnetuseks olid needki kerged, kuid oma vajaliku ’’jume’’ hoidmise osas nad siiski lisasid. Kleidi kaal kokku tuli vaid 110g!


Et saada kleit ka altäärest ’’kaharaks’’ ilma tüllita, mis teeb alati aluskleidid kaalukaks, otsustasime sel korral tantsupaela kasuks. Ja tundub, piltide baasil, et hästi otsustasime.


…ja selline ta sai…haldjakleit Liiliale…

Ajavahemik, mil seda nokitsetud sai oli 14.7 – 29.08.17

Õnne noored, teile! Hoidke ja austage üksteist!

- Ivika -