Doominotrühvlid

Ja veel siis pühapäevast - hommik algas meil tegelikult nende singi-juustupirukate ja õunapommidega...ning sealt edasi läks juba lõbusalt õhtuni köögis.Peale kohukeste ja

köögiviljapüreesupi köögikombainisime valmis ka Doominotrühvlite segu.

Vormima pole hetkel veel jõudnud, kuid ega seegi hetk kaugel ole. Praegu kirja õpetus - pilt õhtul, kui enda omad valmis on veeretatud :)

vaja läheb:
350 g Domino küpsiseid
175 g maitsestamata toorjuustu
200 g (tumedat) šokolaadi

Kaunistuseks:
mandlilaaste
rukkilille õielehti
kuivatatud jõhvikaid

Valmistamine:
Purusta Domino küpsised (sh valge kreem!) köögikombainis või tainarulliga tampides peeneks puruks.
Lisa toorjuust ning lase köögikombainil töötada nii kaua, et segu oleks väga kreemjas.
Tõsta segu külmkappi tahenema.
Vormi segust väikesed pallikesed ja aseta need mõneks ajaks külmikusse tagasi tahenema.
Sulata šokolaadi vesivanni kohal. Kasta iga trühvel sulašokolaadi sisse, siis tõsta tahenema nt fooliumiga kaetud kandikule või lõikelauale. Soovi korral kaunista (fotol on kasutatud rukkilille õielehti*, mandlilaaste ning kuivatatud jõhvikaid).
Hoia serveerimiseni jahedas.

Allikas: Nami-Nami

Teeme ise kohukesi!

''Lastega köögis'' üritusel oli välja reklaamitud selleks korraks kohukeste tegu - et Loora suutis haigeks jääda ja meil minemata jäi, otsustasime ise möllida :) Veidi otsimist, ja leidsime päris mitu blogi, kus saime õpetusi - Aniitrami tehtud tundusid need kõige õigemad ja lähtusimegi siis nendest.

Tegemine oli lõbus - polnud ju meil ei kogemust ega ka õigeid vorme ning eks seetõttu meie valmistehtud ka sellised väga kodukootud saidki. Aga sellest pole midagi, oluline on ju tegemine ise ja maitse! Etterutates pean mainima, et järgmine kord tuleb veelgi ''kuivem''/tahkem kohupiim leida, siis ehk püsivad kohukesed ja paremini koos. Ja muidugi tuleb ''leiutada'' kohukeste vorm :)

vaja läheb:

200g kohupiima

100g sukrut

100 võid

2 tl vaniljesuhkrut

200g shokolaadi

tee nii:

miserda kohupiim toasooja võiga ühtlaseks massiks. Lisa suhrkud ja mikserda veel, kuni ei ole enam ühtegi võitükki. Määri ''vormi'' põhi sulatatud shokolaadiga, pane sellele kohupiimasegu ja keera kuidagi ''rulli''. Aseta rull pooleks tunniks kuni tunniks sügavkülma (!!tegelikult oleks isegi hea paar tundi neid seal hoida).

Tõsta külmunud rull välja ja lõika parajad kohukesed. Nõrista igale kohukesele peale lusikatäis vesivannil sulatatud shokolaadi ja tõsta taas hetkeks külma tahenema.

Et meie omadel jäi kohupiim keskel siiski suhteliselt pehmeks ja shokolaadki veidike rabedaks (just see alumine shokolaadikiht), siis peab veel katsetama, millist kohupiima kasutada ja kuidas teha alumine shokolaadikiht paksem :) Aga esimeseks korraks said head küll :)

NB!! Lisa kohupiimasegule zelatiini!! Siis ei pea lusikaga sööma ;)

Köögiviljapüreesupp saiakrutoonide, porru ja peekoniga

Tegema hakkasime seda tegelikult juba kolmapäeval, mil Loora mulle nagu uni peale käis...nemad olid seda jõulude ajal koolis teinud (ühel hommikul nõuti mult 2 kooritud kartulit ja 2 porgandit kaasa) ja et see oli maitsev, siis sooviti kodus sama :) Neljapäeval jõudis piiga niikaugele, et saatis mulle smsi supiks vajalike koostisainetega. reedel poes käies suutsin lõpuks ka vajamineva valmis osta :)

Täna hommikul ärgates kurtis Loora aga kehva enestunnet, mis päädis oksendamisega...ja nii on kestnud see õhtuni. Et olime plaaninud kella 13ks täna Antoniuse õue ''Lastega köögis'' üritusele minna ja see haiguse tõttu kättesaamatuks jäi, tõin preilile ürituse koju - tegime tema valikul erinevaid asju (päeva sai alustatud peekonipirukate ja õunapommidega, siis meisterdasime kohukesi ja pooleli on hetkel veel Doomino-trühvlite vormimine) - siia kirja siis supitegu:

vaja läheb:

5 kartulit

4 porgandit

1 porru

1 väiksem lillkapsas

170 g sulatatud juustu merevaik

saia krutoonide valmistamiseks

50 g võid

soola/pipart

1 puljongikuubik

peekonit

tee nii:

Koori kartulid, porgand, tükelda lillkapsas ja lõika porru väikesteks tükikesteks. Sulata või pannil, pruunista kergelt porru, lisa kartul, porgand ja lillkapsas. Vala ained supipotti, vala peale vesi, nii et köögiviljad oleks kaetud, lisa puljongikuubik ja keeda kuni köögiviljad on pehmed. Saumikserda köögiviljad peeneks, lisa merevaik ja mikserda veelkord.

Lõigu sai tükikesteks ja pruunista ahjus. Prae peekon, maitsesta soola ja pipraga.

Serveeri supp saiakrutoonide, hakitud porru ja peekoniga. Head isu!

PS! Supp on tõeliselt hea, ma sõin ära 3 kausitäit :)

Elisele kindad

Jõuludeks sai Karolin meilt soojad sisetupsudega kindad, mis meeldisid ka Elisele (väljaarvatud värv, mis Karolinil oli roosa valitud). Oma värvivalik tehtud, poest lõng ostetud, läks tegemiseni siiski veidi aega - 1 sokipaar vajas lõpetamist (hilinenud jõulukink kolleegile). Elise käpikuid alustasin nädal tagasi - kindakudumise tuhin oli tegelikult kuidagi üle läinud, kuid et sa lubatud, tuli teha.. Nädalavahetusega jõudsin 1 kinda valmis, teine jäi aga venima. Õhtuti olin väsinud ja maksimum, mida teha jaksasin, oli 3-6 vardaringi korraga :p Eile hommikul vaatasin seda õnnetut poolikut teist kinnast (ime-ime, pool olin siiski õhtutega valmis teinud) ja teadsin, et enam edasi lükata ei tohi!

Kella 14'ks olime oodatud Andrese õe, Helve sünnipäevale Vassilisasse :) Et selleks ajaks ma siiski kinnastega ühele poole ei jõudnud, lükkus lõpetamine õhtusse, mil lapsed müttasid õues ja mina kudusin. Et Karolin ka peale sünnipäeva meile tuli, sai õeraas tal kindad ka õhtul kätte - ei lasknud teda ennem meilt minema, kuni viimased lõngajupid olid kindasse aetud ja viimased üleandmiseks valmis :) Loodame siis, et said ka parajad!

Et need kindad on tõesti soojad, tahaks ka endale selliseid...aga hetkel vist ei viitsi :p Nüüd võtan heegelnõela kätte, mis sealt valmima hakkab, kuuleb ilmselt varsti ;)

Ilusat alanud ja juba mõnda aega kestnud aastat!!

Ei, ma ei ole kadunud ega lõpetanud blogimist - olin lihtsalt jõulupuhkusel, mis venis pikemaks kui keegi arvata oskas :) - see siis Janikale, kes eile nii armsalt juba muret tundis, mis juhtunud on :) Juhtus see, et enne jõulu puhates ei tahtnud kodus arvutis olla, tööl olles ka õhtuti ei tahtnud enam...ja siis, aastavahetuse paiku olin jälle hõivatud kõige muuga peale arvuti. Nii me jõudsimegi jooksvalt siia, 11.-sse jaanuarisse, mis lõpuks kirjutama end sain.
Ega ma tegelikult väga ka mäleta, kuhu pooleli jäin oma tegude ülesmärkimisega, kuid topelt ei pidanud ka kärisema ju ;)
Enne jõule oli mul siis nädalane vacatsioon, mille suures osas täitsin kudumise ja kokkamisega -
sain Karolinile kindad valmis; endale lõpuks ka villasokid jalga (just, need kirjud postituse algusest); kolleegi soovil kudusin 3 salli, mis ta oma tuttavatele jõulukinkideks pakkis (pilte neist ei saanudki); jõudsin kolleegidele linnakontorisse martsipani-jõhvika kringliga külla; sain tööalaselt pead valutada kui üks auto kaheks päevaks ära otsustas kaduda;..jne, jne.. Tegemist jagus ja nagu ikka, libises puhkus imekiirelt käest.
16.detsembril oli minu firma jõulupidu restoranis Volga, 17.-ndal Andrese oma Wildes...edasi tuli juba ''jooksvalt'' kodune õdus jõuluõhtu koos vanemate ja Riina-Ennu perega. Jõuluvana ei käinud, kuid ema elukaaslane Toomas sai selle austava ülesandega, pakid laiali jagada ja kõik ära kuulata, kenasti hakkama. Lapsed said oma rõõmuks mis olid soovinud - kirjad olid ju varakult valmis kirjutatud - ja meilegi jagus meelepäraseid tooteid, mis kenasti pakki olid pandud. Ise panustasime kinke tehes seekord ''kodukootud'' asjadele - lähemad inimesed said kõik pakikese omameisterdatud trühvleid, Helvele jagus 1 säbrusall ja naabripere sai endale ka soojad isekootud sokid jalga.
Jõulu ja aastavahetuse vahel jõudsime siis ka Robertile külla - minu ekskolleeg, kellega suhtlus on siiamaani meeldivalt säilinud ja kellega Andresel jagub alati juttu kauemaks. Tagantjärele vaadates lausa mitmeks õhtuks :)
Aasta esimesel päeval ärkasin hääletuna, olles peale seda terve nädala jagu peaaegu haige - peaaegu seepärast, et tööl käisin, kuid nohu ja köha olid tapvad. Neljandaks päevaks oli tunne, et ega ma vist sel aastal enam terveks saagi, kuid tänaseks on ime sündinud ja nohust on järel vaid kribal :D
Et sel aastal jäid kõik pühad kuidagi liiga täpselt nädalavahetustele, ei olnud 2.jaanuaril tööle tulles küll mingit teistmoodi tunnet - unustasin enamusele uue aastagi soovimata :p Uue aasta esimeseks käsitöö tööks tegin endale kontorisse tubased kindad - ajuti, kui ilm tuulisem on, kipub siit akna vahelt koledasti puhuma ja siis on ju hea, kui käpad soojas on, kuid samas ka töö tegemata ei jää :) sellised nad siis said. Mustri leidsin Dropsi mustrilehelt ja otsustasin katsetada - vaatamata mustri lihtsusele aga sain 2 esimest algatust üles harutada ning kolmas, mis peaaegu valmis sai jäi ka siiski seisma. Esimene kord oli silmi liiga palju - kindad jäid laiaks, selgus peale 3 mustriosa valmiskudumist - silmi oli vardal 14 ja vardaid olid 1,5'sed. Vähendasin silmi 8'le - tulemus: kitsas. Võtsin varrastele 10 silma ja kudusin rõõmsalt kuni sõrmede jaotuseni.. Siis sain kätte oma ''õiged'' vardad (mis olid jõulupuhkuse ajal ununenud tööle koos oma poolelioleva sokiga - ja alustasin otsast. 2,5'stele varrastele lõin 12 silma igale ja et kõik klappis, said kindad ka kiirelt valmis. Nüüd on hea neid siin aegajalt kätte libistada ja sooja nautida ;)
Millest veel? Ehk veidi siis köögipoolekatsetustest ka ja üldpealkiri võiks olla ''kuidas ma kevadrulle tegin''.
Kõik sai alguse mitu päeva ennem, kui leidsin SL Õhtulehest ühe huvitava päevaretsepti - suistukana-sinihallitusjuustukastmes tagliatelle ja võtsin end kokku katsetamaks. Toit sai ülihea, nii et Andres, kes õhtuti eelistab mittesöömist, tõstis endale teisegi portsu ette ja mõmises vaid end punni süües :P
Et see nii hästi läks, valisin järgmiseks järgmise päevaretsepti, milleks olid Tai köögivilja-kevadrullid. Nendega meenub mulle alati Tenerife-reis koos Andresega ja hilisem Korfu-trip Systemairi kolleegidega, kus mõlemal korral need rullid mu keele alla ähvardasid viia... Ise aga seni neid teinud pole, pelgasin filotainast - on teine selline peps - õhuke ja kiirelt kuivav. Eelmisel laupäeval aga võtsin südame rindu ja hakkasin tegema. Tulemus sai super! kui vaid seda eelnenut poleks olnud :p
Hakkisin-riivisin valmis kapsa-porgandi, paprika, küüslaugu, sibula ja panin pannile. Riisinuudlid vee alla hauduma ja et tahtsin teha rulle kanaga, pruunistasin sellegi kiirelt pannil. Segu valmis, hakkas filotaignaga eksperimenteerimine. Et retseptis oli soovitus küpsetada rulle suuremas õlis ntx wok-pannil, tõin minagi oma aastaid tagasi, kuid siiani kasutamata seisnud wokika sahvrist välja. Õli pannile, pliidiplaat kuumenema ja ise laua taha rulle täitma....kuni ninna hakkas kerge kõrbekas. Hetkel, mis pilgu pliidile suunasin, vaatas mulle vastu köögikubusse tõusev must paks suits :p...hetk hiljem olid seda suitsu täis terve köök :p Esimeseks reaktsiooniks oli tuletõrjealarmi laest maha kakkumine - iss magas lõunauinakut. Siis kiirelt pann rõdule, aknad/uksed - niipalju kui tol hetkel oli võimalik - lahti. Vingu oli terve elamine täis - Loora oli nutikas, läks trepile, Erik tormas suure toa aknale ja hingas sealt värskemat õhku, ise üritasin ventilatsiooni ja akende abil rulle edasi veeretada... Wok-panni ma rohkem ei katsetanud... Rullid said valmis ka tavalisel pannil ja lõpptulemus oli maitsev ning hetkel mil Andres, kes lõunaund nautis, end üles ajas, olid vingust järel vaid selle järgi lõhnav mina ja laste emotsioonid :) Säh sulle uus wok-pann!

Hetkel jõudsin lõpuks varrastele Elise kindad, musta-valgega tulevad need üliilusad..vähemalt ma ise olen rahul, armastades kontraste. Edasi ootab kohe-kohe järjekorda jõudev boolero Eda tütrele ja siis Loora sall, mille tarbeks tundub et nüüd ''just see õige'' lõngakombinatsioon leiti.

...ja nüüd ei meenugi enam midagi...mis oleks nii tähtis, et ülestähendamist vajaks, seega jääme uute ''tegudeni'' .. ja veelkord, HEAD SEDA AASTAT TEILE KÕIGILE!