Maria ja Garret - ehedalt eestimaine südasuvine pulmapidu...

Maria ja Garret

...kus au sees oli meri, muusika ja kodumaised pulmatavad. Väga eriline pulm, mis oli täpselt pruutpaari nägu!
Maria ja Garretti jaoks on Eesti muusika, ajalugu ja kultuur südamelähedased ning nad soovisid, et nende pulmapäev seda peegeldaks. Kogu päev (ja ka öö) oli täis muusikat ja palju suurepäraseid muusikuid.  Tants ja elav muusika kestsid varaste hommikutundideni! Väiksem pulmaseltskond sai nautida seiklusterohket jätkupidu Viljandis...

.. nii kirjutab sellest pulmast Pulmakorraldaja.ee oma lehel 

Imekaunis pruut

Ja taas anti mulle võimalus ehtida pruut kauni kootud käsitöökleidiga, mis valmis koostöös Jaanika Stuudioga . 

Imeilus Silviakirjaline kleit sai valmis paar nädala ette pulmi, juuli alguses. Viljandis kleidiproovis käisime Jaanikaga kahel korral - oma tihedas töögraafikus proovi jaoks aja leidmine oli pruudi poolt tõeline meistritrikk. Pelgalt tunniajased pausid tööpäeval erinevate koosolekute vahel ei andnud eriti ruumi varieerimisteks - imetlen mõnede inimeste jõudu jõuda kõike ja seda hästi :) 

Kleidi saamislugu oli lihtne, mustrid said paika imekiirelt ja mängisime vaid nuppudega. Seeolikuosa 4304 nuppu oli piisav hulk, et ülaosa teha lihtne. Lahtine seljaosa tekitas taas veidi mõtteainest - seekord oli see kohe väga lahtine - ent siinkohal sai antud pruudile soovitus servad paari pistega enne kandmist aluskleidi külge kinnitada. 

This is love!

Pikalt ootasin fotosid...töö oli olnud suur ja tagasisidet peale selle, et üleandmisel oli kõik 5+, mul ei olnud. Hing oli ärevil - meeldis?, ei meeldinud?, kas oli ikka kõik päris õige? 

..ja eile, peale viiekuulist ootust, saabusid sellest unistuste pulmast kaunid jäädvustused...

Maria ja Garret, olgu teil õnne ja armastust, mida aastakümnete jooksul nautida ja mille paistel peesitada. Soovin kogu südamest häid soove kooskasvamiseks!

Armastus!

Olulised tegijad pulmas:

Korraldus ja visuaal: Pulmakorraldaja.ee

Fotod: Rene Riisalu / Fotostop
Õhtujuht: Hannes Hermaküla

''jah!'' / ''Yes!''

Haapsalu sall, kuuekümne viies ja ikka piibelehed...

Hall - on see positiivne või pigem negatiivne? Kuidas tundub? Kindel on see, et see on värv, millel on sada erinevat varjundit ja vastavalt ka sama palju emotsioone:







Hall nagu vihmane ilm - tänane - üsna masendav, mis? Kuigi, akna tagant soojast toast vaadates polegi nii hull!
Hall nagu hiir... armsake, onju? ...kuigi ma ise kardan hiiri nagu tuld.
Hall - halla silmas pidades imekaunis ja sügiseti väga oodatud..
Või SEE, helehall kaunitar haapsalu sallina - soe ja õrn...

                                                                                 


Koekirjaks varrega piibelehekiri
Mõõtudeks 170x58cm.
Telliti kingituseks kallile emale ja usun, et see toob vaid positiivseid tundeid nii kinkijale kui saajale!

Kaunist sügist ja hoidke end soojas!

Fotod: Tjorveni Pildunurk

Haapsalu sall nr mitmekümne mitmes - Lehega piibelehekiri...

...või siis Ingrid Rüütli kiri, nagu seda koekirja ka tuntakse.

Minu viimaste aastate käsitöökorvis on olnud enamasti kleidid...ja väga suures osas just pruutkleidid. Ka eelmisel nädalal olin just ühte lõpetamas kui järsku toimus haapsalu sallide plahvatus. Ei saa kurta, et suvi oleks vaikne olnud, kuid lausa nii, et 6 salli ühe nädalaga ostetakse/tellitakse, ei ole kaua juhtunud. No ja ei jäänudki muud üle kui hetkeks pruutkleit kõrvale tõsta ja ühe kõige kiirema tellimuse tarbeks silmad vardale lüüa. Ega ma pruutkleiti ka päris ''unustada'' saanud, sest pühapäevaks oli kokku lepitud üleandmine, kuid õnneks oli siin vaid õlale pikk sleif  jäänud kududa ja selle tegin kiirelt sama päeva hommikul :)
Egas siis midagi, neljapäeval said 113 sallisilma varrastele, pühapäeva lõuna ajal kudusin keskosa varrastelt maha ning alustasin äärepitsiga. Vahepeal kudusin kleidi sleifi valmis, jõudsn tütre võistlusi vaatama ja muidugi ei jätnud ka koduseid nälga...
Eile sain salli õhtul raamile ja täna läheb posti - 6 päeva ja tehtud... Aga ega see ka nii lihtne ole - sall on ikka mahukas töö (kleidiga ei võrdle) ja iga vähegi vaba minuti ma ainult kudusin. Eile õhtuks, kui kinkekarpi tuunisin, olin päris väsinud - kohe nii, et järhgmise salli äärepitsi alustada ei viitsinud, kuigi oleks pidanud - ehk siis täna?

Ja antud sall on vist 62'ne...aga vb ka veidi suurema järjekorranumbriga, mõned vahepealsed ei ole pildile ega ka kirja saanud :)

Igal juhul soovin kandjale mõnusat kandmist ja tellijale tänusõnad!
Ilusat sügist!

Õhkõrn Kristiina ja tema kaunis kootud pruutkleit

Kristiinaga saime esimest korda kokku juba eelmise aasta lõpus, mil ta ühelt kleidikoolituselt Tallinnas läbi astus ja oma kleidiideid tutvustas. Umbkaudu oli teada ka pulmakuupäev - aega oli mõnuga. Ja nii ongi hea, nii saan kõik kudumisplaanid varakult paika sättida ja jätta veidike ka varuruumi :)

Mustreid lapates jäime esialgu Silvia ja Jäälehekirja juurde, tegumoe osas jäid jutud lahtiseks. Et Kristiina on imepeenike, siis sobivad talle ju kõik moed, misiganes valmis teha annab.

Juuni keskpaigas, 16.juunil täpsemalt, lõin vardad uude kleiti - lõppotsusena sai põhimustriks Jäälehekiri ning paanidena seelikusse tõime ''mustriks'' Hagakirja. Tegumoe osas soovis tulevane pruut merineitsi stiili: põlvede juurde kokku ja siis ümber keha. Kudumine võis alata.

Proovi proovi nimega tegime reaalselt vaid 1 korra, siis kui seelikuosa oli peaagu põlvede juures ja edasi kudusin etteantud mõõtude järgi. Nädal enne üleandmist saatis Kristiina aluskleidi Tartusse ning selle järgi sai tehtud lõppviimistlus. Üllataval kombel oli mu 1 kodustest mannekeenidest just tema mõõtudes :)

Kuigi pulmad olid 11.augustil, tehtid ilufotod ära juba kuu alguses, ehk 31.juulil pistsin kleidi SmartPosti ja 2.augustil oli see juba pildistamisel üll.

Ja siin ta on, vaid 110g kaaluv kootud osa on imeõrn ja õhuline. Lõngaks villa-siid-kašmiiri (70-20-10%) naturaalvalge segulõng - minu lemmik.

Ilusat kooskasvamist teile, noored! 

Esimene sellesuvine! Mariale - jaa, pruutkleit

Kui õues sirab vahetpidamata päike - no ok, öösel ei paista, aga hirmsoe on ikkagi! - ei suuda ilmselt ükski noraalne inimene ennast ette kujutada selga ajamas kootud kleiti. Või siiski? No kui teised mitte, siis see kaunis naine kellest siin juttu tuleb, mõtles sellele juba pikalt ette. 

Eestimaale sellist imekaunist suve ei osanud ilmselt keegi enam lootagi, aga ometi ta tuli. Ja milline rõõm ja nauding on sellises soojas pulmapidusid pidada!

Maria teadis algusest peale, et tema pruutkleit saab olema kootud. Mustrivalik oli imekiire ja nii oli vaid kudumisrõõm. 

Sellest Silvia-kirjalisest pruutkleidist aga siiani mul korralikke ''valmis kleidi'' pilte polegi. 

Pruudiga kohtusime kokku 3 korda: 

1.kord mõõtude võtmiseks

2. kord kui kootud oli 20cm (imetlen iga kord pruutide rahulikkuse üle kui nad näevad vaid jupikest, teades et tähtaeg on ntx 3-4 ndl pärast - juba)

3.korra kohtumist näete fotol, teha oli jäänud vaid käised ja viimistlus  

Et Maria elab/toimetab Viljandis, meie Jaanikaga Tartus (aluskleidi õmbles taas Jaanika Stuudio), siis toimus kleidi ''üleandmine'' SmartPosti kaudu ja aluskleidist ka seekord väga eraldi. 

Päris piltidele on lootus ehk kuu aja jooksul - väikset jupikest videot olen juba näinud ja see oli võrratu :)

Pulmad toimusid Pärnumaal 12.juulil.

Kleit: 

Naturaalvalge segulõng, 70% villa+20% siidi+10% kašmiiri

Aluskleit: Jaanika Stuudio, linasest riidest.

Vöö: autor ei jäänud meelde, kuid autentne rahvariide vöö

Kudumiseks kulunud aeg: ca 6 nädalat õhtuseid ja nädalavahetuse tunde. 

Järgmine pruutkleit sai pakki pandud täna hommikul, sõidab Tallinna - seega enam kaua ei pea ootama kuni tuleb juttu veel ühest kootud pruutkleidist. Püsige lainel!

- Ivika 

Kohtumine oma suure eeskujuga :)

Nii ilusad ja peened asjad, et tuli ninaga vaadata :)

Minu suureks eeskujuks haapsalu sallide maailmas, ja kindlasti mitte ainult minu!, on olnud algusest peale Rees, ehk Liina Langi - kes ei teaks tema imelist blogi ja salle/kleite! Olen temaga suhelnud meilitsi, just temalt sain kõige enam julgustust katsetada esimese kleidiga..ja 29.mail oli lõpuks SEE õhtu, mil sain oma suure eeskujuga ka silmast-silma kohtuda. Ma ei oska kirjeldada seda tunnet, mis mind valdas, kui me Marega (FB's Muumimamma Näputööde lehe omanik) Olustverre jõudes temaga kohtusime. Istus teine nii armsalt puu all ja ootas - meid!
Poolteist tundi Olustvere Käsitöötoas läks imekiirelt - nii kahju, et meil ei olnud tervet päeva!

Saime kiirkoolituse lõngade osas, mida jälgida ja vältida, isegi paar nippi näitas meile kätte.

Kulda väärt kogu!

Liina, Sa oled võrratu inimene ja ma soovin, et Sul jätkuks seda soojust ja optimismi kauaks-kauaks! Sa oled soe, nagu suvepäike oma energiaga. Aitäh, et meid vastu võtsid. Nagu juba ka Mare tõdes, unustasime suure õhinaga isegi pildid tegemata (oleks ju uhke olnud näidata professionaali salle), need paar, mis enne äratulekut kiirelt telefoni said püütud, jäägu siia meenutama tänast toredat kohtumist!
Eriti meeldivad mulle pildid lõngadest, sest päris korraliku koguse tõin endaga ka koju kaasa - et oleks, mida kududa!

Magus elu, ehk trühvlite ja käsitöökommide valmistamise kursus Lianni stuudios

Eile, 29.novembril, seadsin peale tööd otse, kella 18'ks sammud Lianni Stuudiosse, et õppida trühvlikommide isetegemise saladusi. Et läksin esimest korda, oli algul täitsa tegu õige koha kätteleidmisel, kõne Liisile aga päästis mu - stuudio asub endistes Apollo raamatupoe ruumides Tartu Kaubahalli hoovis :) Uksest sisse astudes sain esimese üllatuse osaliseks - fraas ''Sind ma siit küll leida ei lootnud'' pani mu mantli seljast ajamisele keskendununa kõrvale vaatama - seal seisis ammune töökaaslane Lembi MP-Reklaamtrüki aegadest :) Nojah, samad sõnad ka minu poolt, ei osanud oodatagi, et sellises kohas temaga kokku põrkame...näinud ei ole nüüdseks juba vist oma 5 aastat...?! Aga rahvas kogunes....ja kell 18 alustas kursuse eestvedaja, Margit Foht - hobikorras trühvlivalmistaja ja teistegi kokanduskursuste läbiviija antud stuudios - koolitust. Saime teada, et kakaouba kasutasid Mayad juba 6 sajandil, et hispaanlastest maadeavastajad tõid seda Euroopasse 16 sajandil ja alles 18 sajandil õpiti sellest tegema shokolaadi...eraldades kakaovõi kakaost. Saime maitsta ka päris ehtsat kakaouba :)
Peale pisukest teooriat hakkasime aga siis ise tegutsema, esimeseks käiguks sai shokolaadi sulatamine sisu jaoks - Margitil olid meie jaoks tegelikult erinevad sisud eelmisel õhtul valmis tehtud, kuid et näha, kui lihtne see on, tegime ise ühe ka kohapeal.
Siis juba istusime lauda ja juhendaja jagas igaühele kätte tükid erinevatest valmiskülmutatud sisudest - tumedast-, piima- ja valgest šokolaadist valmistatud ning täidised- pähklid, likööris leotatud kirsid, rosinad, jõhvikad, martsipani ja antigi luba tegutsemiseks. Esialgu vaatasime Lembiga üksteisele otsa üsna nõutult, et mis siis nüüd tegema peab, kuid siis näitas Margit ette ja edasi läks juba lennukalt. Tükike shokolaadisisu, valik täidisest ja pallikeseks/kandiliseks/ovaalseks ja taldrikule - järgmine...ja nii sai mu taldrikule 12 erinevat trühvlialget, mis erilist silmailu ausalt öeldes ei pakkunud... Edasi tõsteti need umbes 15 minutiks külma (kodustes tingimustes võiks isegi veidi enam hoida, aga meil ju tiksus kell kukil). Kuniks meie kommialged tahenesid, sulatasime eraldi vesivannides kattešokolaadid - jälle kõiki kolme sorti, tumedat, piima- ja valget šokolaadi. Ja siis läks jälle tööks - algas kõige ilusam osa, trühvlite katmine ja kaunistamine. Selleks, et kommike shokolaadiseks saada, on parim viis kasutada pikka tikku (juhul kui sisuks ei ole täispähkel - siis võiks kasutada kahvlit), torkad kommi tiku otsa, veeretad sulašokolaadis, lased enamusel šokolaadist maha valguda ja asetad taldrikule. KINDLASTI!!!! kasuta taldrikul/alusel küpsetuspaberit - muidu läheb kommide lahtisaamisega hiljem raskeks. Ja võimalusel kasuta tasast kandikut, mitte kaldus äärtega köögi oma - siis ei lähe trühvlid veerema :)
Kaunistamiseks oli meil erinevad aineid - pähklipuru, Marianne kommipuru, kakaopulber, kookoshelbed, jõhvikad, šhokolaadihelbed, roosinupud...ja julgematele isegi tšillipulber, mida mina siiski kasutada ei riskinud :) Aga nagu ka sisude puhul, ei ole ka kaunistamise juurs piire - lase vaid fantaasial lennata...

Ja nii mööduski see 2 ja veidi peale tundi imekiirelt. Õhtu lõpetuseks pakkis igaüks oma kunstitööd tsellofaani (vahetult enne seda olid trühvlid veel 5 minutit sügavkülmas, et lõpuni taheneda) - ei raatsinud keegi neid kohapeal ära süüa, ikka viidi kodustele - seoti kena paelaga kinni ja asuti teele. Tänud korraldajale, tänud Margitile ja toredatele kaastrühvlimeistritele - see õhtu oli soe :)

Koju jõudes ja kingikommid laulale pannes ei saanud lapsed just kaua oma näppe neist eemal hoida - kohe lahti ja suhu - maitsesid. Kommide kirjeldamine käis välimuse järgi, saamata aru, et ei mina ega keegi teinegi ilmselt oma kodus enam ei mäletanud, mis konkreetse kommi sisuks oli saanud... esimese korra eripära ilmselt :) Aga oluline oli, et emotsioon sai ülipositiivne - iga komm oli eriline ja maitsev Andres ütles, et need olid tema elu parimad kommid, mida ta üldse saanud on - olin nii uhke! Mulle endale sattusid kõik 4 kommi martsipani ja jõhvikasisuga, pähklid ja rosinad jäid teistele :) Kuid mis sest - tegemistuhina käigus saame jõulude ajal kindlasti erinevaid versioone katsetada - nüüd ju meisterdamine selge ja retseptegi saime omajagu kaasa ;)

Pildimaterjal on Liisi käest laenatud - tema on tubli ja agar fotograaf :)

Suussulav toorjuustukook ja meheõe juubel

Eelmisel reedel, olles haiglas õhtul aru saanud, et koju veel ei lasta, tõi Andres mulle lohutuseks imehead toorjuustukooki - Kristinal, ta töökaaslasel, oli sünnipäev ja selle tähistamiseks oli ta küpsetanud :) Tahtsin retsepti...ja siin ta on (juba veidi ka mu enda muudatustega):

Põhi

veidi vähem , kui 1 pakk Digestive küpsiseid

1,2 dl pruuni suhkrut (ma tegin pooleks tavaline valge ja fariinisuhkur)

60 d sulatatud võid (panin u.100g)

1 tl kaneeli

1 muna (vahustatult, et püsiks paremini koos)

kate:

400 g maitsestamata toorjuustu Philadelphia

2 dl suhkrut (algretseptis oli 4,2 dl, seda oleks liiast)

1 sl vaniljeessentsi (kasutasin vaniljesuhkrut ja oli veidi palju, vb panna 1 tl?)

4 toasooja muna (ma panin 3)

0,6 dl vahukoort (panin 200 g)

2 sl jahu

kaunistamiseks:

1 pakk (200 g) vahujoort kreemiks

300 g vaarikaid

Eelkuumuta ahi 200'le kraadile. Määri 28 cm!! (algretseptis on pakutud 25 cm läbimõõduga vormi, kuid see jääb väikseks - kook tuleb veidi liiga paks) võiga. Sega kokku purustatud küpsised, kaneel, sulavõi ja eelnevalt vahustatud muna. Suru pudi vormi põhja ja küpseta u. 10 minutit. Jahuta.

Vahusta toorjuust, vaniljesuhkur ja suhkur. Lisa vahustatud munad (algretseptsi oli soovitus lisada munad ükshaaval toorjuustusegule). Lisa pidevalt mikseriga vahustades vahukoor ja jahu. Lisa segu enam vähem jahutunud koogipõhjale. Küpseta u. 10 minutit 200 kraadi juures, seejärel lülita ahi 100-kraadisele kuumusele ja lase küpseda umbes tunnike (mul oli 25-cm läbimõõduga vorm ja lasin küpseda 70 minutit). Lase koogil jahtuda, tõsta külmikusse 4-6 tunniks (me ei kannatanud 6 tundi oodata). Kaunista vahukoore ja vaarikatega.

Andres sõi ja kiitis - talle ei olevat nädalatagune sootuks nii hõrku muljet jätnud - ju siis oli kõht juba head ja paremat täis ;), sest mulle avaldas juba toona see kook vägagi muljet! Kook on tõsiselt kreemine ja selline...ma ei oskagi kirjeldada - kohev, maitsekas, pehmelt hõrk...

See saab olema järgmine lemmikkook ;)

Eile sai mu meheõde 60-aastat nooreks. Justnimelt nooreks, sest selle naise kohta 60 öelda oleks absoluutne liialdus - 45-48 aastat, mitte enam.

Pidu toimus Rodeo Saloonis, osavõtt oli koos lastega :) ja uhkusega saan öelda, et poja oli nii suur mees juba, et võttis emme tantsima :) Tantsusammud olid algul küll kohmakad, kuid mida tants edasi seda julgemaks muutus hoiak (ka kutsed, minna tantsima, tulid temapoolselt) ja ka sammud. Sihiks sai võetud valsisammu kodune harjutamine. Loora kahjuks on Andrese jaoks veel siiski liig lühike - harjutasid küll veidi, kuid enamus tantsust läks siiski veel neiu eputamise nahka. Aga eks ta olegi noor - niisama jooksmine on ju veel palju lõbusam ;)

Kella 12 ajal öösel kippus piiga aga juba vägisi issi sülle tuttu jääma, seega väga palju kauem ei kannatanudki olla - hea on omada sõber-taksojuhti Jaani, kes alati öösiti väljas kolades meid turvaliselt koju sõidutab :)