Kookosekringel Tupperware moodi

Neljapäeva õhtul peale tööd ei kihutanud ma mitte tavapäraselt koju, vaid võtsin hoopis suuna Kobratule - lõpuks oli käes see õhtu, mil:

1. pidin teada saama saladuse, kuidas teha ''maailma kõige soojemaid käpikuid'' nii, et nii pealmine täpu kui sisemine aas on ühest värvist ning

2. Janika pool toimus üle hulga aja (minu jaoks) Tupperware esitlus. Mitte, et ma just ''hull fänn'' oleks, kuid tuleb tõdeda, et Tupperwarel on asju, mis on mõnusad igapäevaselt kasutada ja kui sellega ära harjud, siis teiste tootjate toodangut ei tahagi :)

Kihutamisest siia juurde veel niipalju, et hoog kohale jõuda ilmselt oli nii suur, et suutsin mõlemast sissekeeramiskohast kottpimedas õhtus mööda sõita ja isegi bussipeatus ''Kobratu'' ei tekitanud minus väga ,mingeid emotsioone peale selle, et jäin mõtlema....kus krt ma olen? Noh, järgmine silt teeserval näitas et olin jõudmas Vedule :p Siis olin täiesti veendunud, et olin mööda kihutanud :D Muidugi ma lohutasin end sellega, et on pime ja et ma ei ole sõitnud Aovere tankla kaudu (tulin Kavastust otsemat teed pidi), olles harjunud teepealsete rohkemate käänakutega, kuid piinlik oli ikka :P Ja naljakas ka - mina, ja ei oska nüüd Janika juurde teed leida :D Isegi Jansa ema sai naerda... Aga lõpptulemusena oli siiski oluline, et ma jõudsin kohale.

Kella 18'ks oli meid kogunenud 7 naist pluss esitleja ja hunnik pisikesi põnne, kes kõik rõõmsalt ringi sagisid. Esialgsete tutvustuste järgi ei hakanud mulle midagi põnevat silma, mida mul kohe VÄGA vaja oleks...siis aga võttis Tiina (esitleja) välja pelmeenivormi ja vot see oli küll asi, mis tekitas minus ''voila tunde'' - õhtu lõpuks sain selle endaga kaasa ja nüüd ootab juba pelmeenitegu ees. Vaatasin just, et Tiina on retsepte ka juba meilile saatnud, seega ei kannata ju kaua oodata :) Peale pelmeenide saab selle vormiga ka nii soolaseid kui magusaid 1-ampsu pirukaid teha ja usun, et need on asjad, mis lastele vägagi meeldivad. Kasutamislihtsust veel omast käest ei tea, kuid Tiina sõnul pidi see imelihtne olema (noh, nagu enamus TW asju kasutada).

Õhtu edenedes visati Janika juures ahju ka singi-juustu- ning kookosepärjad :) Nägin kuidas kasutati sheikerit (endalgi olemas, kuid sellise kasutamise peale jälle polnud ise tulnud) pärmi, soola, õli, veel ja munade segustamiseks enne jahusse kallamist ja kui kiireks see tegi pärmitaigna valmistamise... Nägin kui kiirelt segati taigen kokku ja kui lihtne oli seda teha taignaspaatlit kasutades :) Ja muidugi, kuidas teha ülilihtsat ja imemaitsvat kookosepärga! See oli asi, mis sai eile ka kodus kohe järele tehtud ja õhtul külalistele lauale tõstetud - kõik kiitsid :) Ja muidugi ma ise kiitsin kõige enam - see lihtsalt sulab suus. Sain veel ka nipi, kuidas teha Nutella kreemi ja pähklitega lastele kiirkringlit (määrides Nutellakreem lahtirullitud taignale, puistates peale hakitud pähklid ja rulli-ahju) ja nii paar muud ideed pärmitaigna kasutamiseks (kasvõi saunaõhtu õllesnäkkide jaoks), aga neist siis hiljem kunagi...ilmselt siis kui tegemiseks läheb ;)

Kookosekringel - pärmitaigen

Põhiretsept on sama, mis Janika mulle kunagi andis...

Kalla kilo jahu kaussi, ''sheigi'' sheikeris kokku soe vesi, pärm, muna, õli!!, suhkur, sool ja vala jahu keskele. Sega. Lase kerkida.

Vahepeal sega omavahel toasoe või (180 g piisab), 100 kookoshelbeid ja 150 g suhkrut.

Rulli kerkinud taigen lahti ja määri käega kookose-või-suhkru segu taignale. Keri rulli. Kui taignavorst saab liiga lühike, tõsta seda kergelt otstest ja nö. kõiguta veidi, venitades seda pikemaks. Aseta antud rull ahjuplaadile, pane otstest kokku. Lõika kääridega, umbes 4 sentimeetriste vahedega, taignasse sälgud peaaegu ''põhjani'' välja ja tõsta 1 pool sisse, keerates lahtilõigatud krooniosa lapiti, ja 2 osa väljapoole. Jälle 1 sisse, 2 välja.

Küpseta 180-kraadises ahjus 15 minutit. Lase veidi jahtuda ja serveeri külma piimaga :)

Head isu!

Kuna peale reisi on meie fotoka laadija tavatul kombel kadunud (seda, et ta Egipti jäi, me ju ei usu), siis paraku on telefoniga tehtud pildid sutsu sellised...noh, mitte väga ahvatlevad, aga paremaid pole :)

...ja hetkel otsin netist soki kanna tegemise õpetust - leidsin tegelikult juba nii mõnegi, aga tahaks teha neid ''ema sokke''. Ilmselt aga läheb lõpuks ikka nii, nagu alati, et iga kord, kui ma üle paari aasta vardad sokkide jaoks kätte võtan, olen lõpuks nendega ema juures ja tema saab taas seletada :) Täna ntx on selleks ka imehea võimalus - siis kui lastega juuksurisse läheme ;)

PS! Janika juures käimisega hakkab tekkima veel üks kummaline seos, nimelt seos mu mütsi salapärase kadumisega - reede hommikul koera jalutama minnes selgus aga seekord, et lisaks mütsile olin ka kindad sinna unustanud - pole ju kevad, et võiksin need sinna suvitama jätta (selle suve veetis mu parim talvemüts Kobratul), kuid näed, ma suutsin TAAS :D See käib juba vaieldamatult igasuguse käpardluse alla :)

Maailma kõige soojemad käpikud vol.2..

..ehk kaua tehtud kaunikesed.
Õeldakse, ja ka elu on näidanud varasemalt, et teiste asjade tegemine, ehk siis kordamine, läheb kiiremini, kuid võta näpust - Eriku kinnaste valmissaamiseks läks tunduvalt rohkem aega kui Loora omadega. Ok, nad on ka sutsu suuremad (Eriku käsi ju pikem) ja ma pidin vahepeal harutama, suutnuna pöidlaaugu esialgselt liiga kõrgele teha, ikkagi läks selle teise paari valmimiseks pikk aeg. Alustatud said neid enne reisi, Tallinnasse lennukilesõites kudusin agarasti, saades pöidla-august veidi edasigi tehtud...ning siis tekkis paus - nädal Hurghadas ja pool nädalat hiljem tagasi olleski et võtnud ma vardaid kättegi. Valesti arvestatud pöidlakoht häiris nii palju, et teha ei suutnud ja otsustada samas ka, kas harutada või ei.. Nähes siiski, et NII töö ei edene, valisin harutamise ja siis hakkas taas ka laabuma :)
Pühapäeval peale sauna lõpetasin teise kinda ja teha jäid vaid pöidlad - eile peale tööd teleka ees istudes võtsin end kokku - poja oli juba paar õhtut küsinud, et kuna saaks tema oma käpikud kätte tõmmata? Ühel õhtul Tom'it jalutama mindi õe omadega - on meil selline külmakartlik teine...
Ja täna oligi siis lõpuks see hommik, mil kindad said pidulikult üle antud :)
Õhtul Janikale külla minnes saan teada ka nipi, kuidas teha samadel kinnastel sisemised aasad ka valged, nagu need täpud kinnaste peal - tema oli välja nuputanud sel ajal, kui me ''ära'' olime...seega, mine tea, ehk saab veel käpikute vol.3 ja 4-gi näha - Karolinil olid väiksed soovid ja ega ma isegi sellistest soojadest ''kätest'' ära ei ütleks talvel ju.
...et aga kindad valmis said ja talv tulemas, viis Erik autos teel kooli sujuvalt jutu oma saabastele. Nimelt olevat tema varvukadki juba ühel päeval külmetanud - eelmise aasta talvesaapad olevat siiski kevad-sügise omad ja tal olevat villast sokki juba vaja... Teadagi...pilk emme otsa ja...noh, lõngad on tegelikult juba valmis ostetud kolleeg Merje sokituhinast haaratuna ja nüüd polegi muud kui uutele vardaringideni ;)

PS. Pildil on kindad jäänud natukene tuhmid, telefoniga hommikuvalguses tehtud foto - tegelikult on ilus tumeroheline lõng :)

Eriti šokolaadised šokolaadiküpsised

Esmaspäeval Liis blogi sirvides (noh, tegelikult olen selle igapäevane vaatleja) leidsin retsepti, mis pani sõna otses mõttes suu momentaalselt vett jooksma ja tekitas meeletu soovi arvutiekraani hammustada - NEED küpsised olid süüdi :) Tahtsin neid KOHE teha..aga kuna esmaspäevane trenn suutis mu nii läbi võtta (mingi meeletu gravitatsioonijõud toimis tol päeval mu kehale, käed ei püsinud ilma hantlitetagi paralleelis maaga ja kogu aeg kiskus põrandale istuma...), siis ei jaksanud peale korraliku õhtusöögi kodus enam midagi toimetada, isegi poja kinnaste pöidlad jäid ''paremaid aegu'' ootama. Samas eile, kojujõudnuna kohe peale tööd, oli jaksu küll ja enamgi veel.. Aga ega siis kui paar päeva on vahele jäänud, on ju küpsetamisideid teisigi ja nii sai kõigepealt ahju pandud mure õunakook ahjuõunajogurtiga ja alles seejärel hakkasin küpsisetainast kokku segama. Retsepti vaadates tundus, et tegemist on suussulavate küpadega, mis meenutavad Tarte au chocolate'i kooki ja nii oligi - vahtuaetav muna, hunnik shoklaadi ja veidi veidi jahu....Retsept siia:

10-12 tk

50 g võid

450 g tükeldatud tumedat šokolaadi
2 muna
170 g suhkrut
0,25 tl vanilliekstrakti
85 g jahu
0,5 tl soola
0,5 tl küpsetuspulbrit

Sulata või ja pool (225 g) šokolaadist vesivannil ühtlaseks seguks. Vahusta munad suhkruga, lisa vaniljeekstrakt. Jätka vahustamist, lisades juurde sulatatud šokolaadi.

Sega teises kausis jahu, sool ja küpsetuspulber, sõelu läbi. Lisa kuivainete hulka järk-järgult muna-šokolaadimass. Sega ühtlaseks.

Haki ülejäänud šokoladi väiksemateks tükkideks ja lisa taigna hulka.

Tõsta 2 lusika abil küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile kuhjad, jättes taignakuhjade vahele piisavalt suured vahed, kuna taias valgub laiali. Küpseta 170 kraadi juures 10-15 minutit, kuni küpsised on pealt läikivad ja hakkavad pragunema. Tõsta küpsised koos küpsetuspaberiga restile jahtuma.

Esimese plaaditäie küpsetamise järel oli nõutu...no kuidagi ei tahtnud need küpsised ''katki'' pealt minna nagu Liisi oma blogis kirjeldas ning samuti ei tekkinud neil hetkekski peale nö. läikivat pinda.. Istusin ahju ees ja mõtlesin, mis on valesti? Sest ahjust välja tõestes ei tulnud need küpad kuidagi ka paberi küljest lahti... Teine katsetus - panin nüüd koogi (aja kokkuhoiumõttes sai küpad koogiga koos ahju visatud) ahjus allapoole ja küpisteplaadi keset ahju ning voila!, kõik toimus nii, nagu retseptis kirjeldatud - ka minu küpsised hakkasid kõigepealt läikima ja siis murenesid nii armsalt pealt pragulisteks :) Ja nüüd ei üritanud ma neid ka koheselt paberilt kätte saada vaid tõstsin koos küpsetuspaberiga jahtuma (retsept tasub ikka kohe korralikult lõpuni lugeda!) - ime-ime, 10 minutit hiljem ei olnud probleemigi enam kättesaamisega :)
Küpsised on magusad, hästi šokolaadised ja pehmed - super amps kohvikõrvaseks!
Head isu!

Head isadepäeva!

Isadepäeva varahommik algas Andrese (ja ka minu) jaoks Reola Kultuurimajas, kus toimus iga-aastane Lionsite Mardipäeva tuluõhtu. Minu endise kolleegi, Roberti kaudu oleme nendel üritustel juba aastaid osalenud ja iga kord on jäänud sellest mõnus ja meeldiv mälestus. Sel korral oli peaesinejaks Birgit Varjun ja tantsuks puhkpilliansambel 'Roheline Raamat', mis tekitas tunde, justkui oleks sattunud tagasi aastatesse 50-60 - siis ju olid puhkpillid vägagi 'moes' ;) Aga see selleks - õhtu oli tore ja lõppes tegelikult üsna mõistlikul ajal, 00:20 oli Kultuurimaja ees buss mis soovijad linna viis ja nii me kella 1'ks ka kodus olime. Et terve laupäevane päev olin tegelikult üsna väsinud olnud (ilmselt reedene jalgpallimatš, mida koos naabritega lõbusalt vaadatud sai, andis tunda :D), siis magama minnes oli mu ainsaks mõttesk, kuidas suuta tõusta hommikul enne Andrest... ..pühapäeva hommik algas kergendustundega - Andres magas :) Hiilisin vaikselt üles, Loora oli juba ootamas...ja algaski kiire koogitegu :) Loora leotas ja ladus küpsiseid, mida mikserdasin vahukoore kohupiimaga tugevaks vahuks ja nii valmiski vägagi maitsev ja mõnus Isadepäeva-küpsisetort :)
Selleks kulus:
3 pakki Selga küpsiseid (meil 2 pakki shokolaadi ja 1 pskk klassikalist)
Salvesti pohlamoosi alumisele kihile
400 g vahukoort
400 g kohupiima
6 spl suhkrut
1 tl vaniljesuhkrut
maasikaid
apelsinimahla küpsiste sissekastmiseks.

Et suurt kingitust meil issile ei olnud, panustasime hoopis vahvale ideele - nimelt sai Andresele koostatud ''soovide raamat''. See on selline vahva asi, kus igal lehel on 1 soov, mis vastuvaidlematult läheb täitmisele kui Andres selle kellelegi meist esitab. Esitamiseks tuleb leht ''raamatust'' välja tõmmata...et seda taas ja taas kasutada ei saaks :p Et meie omaltpoolt kirjutasime vaid poole raamatust täis, jäi Andresele võimalus pool raamatust oma soovidega täita.... elame näeme, mis sest tuleb :)

Pähklisarvekesed

Tegelikult hakkasid sõrmed küpsetamise järele sügelema juba reisilt tagasijõudmise teisel õhtul, kuid siis arvas Andres, et vara veel...kuid kolmandal õhtul sain siiski tast võitu ja tegin ühe shokolaadi-toorjuustukoogi - pilte sellest ei säilinud, retsept sai mugandatud Tarte au Chocolate'st, lisades sellele toorjuustu 400g. ning Andrese tagasihoidlik küsimus seda kooki süües oli, et kas soovisidki seda teha või lihtsalt ''juhtus'' selline...Olin veic solvunud (tegin näo sellise), sest nii minu enda kui kolleegide arvates oli kook igati mahlane ja mõnus suutäis kohvi kõrvale:p aga see selleks....Nädalavahetusel tegin uue katsetuse tavalise toorjuustukoogi näol - õigemini pühapäeval, kuna laupäeval oli meil Riina tehtud ülihea Kaamelitort õhtusöögilaua maiuspalaks, lisaks naabriKarini iirise-maisipulgamaiusele ja minu endatehtud iirise-vahvliküpsistele...
Ja eile jõudsin siis lõpuks selleni, mida olen tahtnud juba ammu teha - Janika imehea pärmitaigna katsetamiseni. Tema teeb sellest supermaitsvaid (ma ei liialda!) mooni-ja kaneelisaiu, minul kahjuks mooniseemneid ei olnud ja asendasin need sujuvalt pähklitega. Esimese katsetuse kohta arvan, et sain ka suurepäraselt hakkama :) Sarvekesed vähe suured ju said, mõni kohe eriti elevant, kuid küll ma õpin ka pisemaid voltima ;)
Pärmitaigen tee nii:
Vala kaussi 1 kg jahu tee ühte kausi nurka süvend ja pane sinna 50 g pärmi, 2 spl suhkrut ja 2/3 kl sooja vett. Sega neist ainetest hapukoore paksune eelkergitus, mis jäta 20-30 minutiks seisma. Siis lisa eelkergitusele juurde 1 lahtiklopitud muna, 2/3 kl suhkrut, 3 tl soola, ½ kl õli!, umbes 100 ml piima, seejärel sõtku ainetest tainas. Tainas peab saama ilus sile. Kui vaja, siis lisada juurde kas jahu või vett, et tulemus ikka õige saaks. Lase kerkida umbes tunnike ja jaga kaheks ja rulli mõlemast ümmargune ring. Taigen on lõpuni kerkinud, kui ta ei tõmbu taignarulli all kokku - on lihtsalt rullitav. Määri taignakettad toasooja võiga (mul kulus selle taignakoguse peale 225 g võid), raputa üle pähklite (200 g vähemalt), suhkru ja kaneeliga (ikka kohe paksult). Lõika taignalapik sektoriteks, 12-16, olenevalt kui suur ring sai. Keera laiemalt poolt alates rulli ja tõsta ahjuplaadile kerkima. Määri pealt lahtiklopitud munaga ja viska ahju küpsema - 200-kraadi juures umbes 10-15 minutit. Süüa võid kohe külma piimaga ja nauding on garanteeritud!

Neljakesi Egiptuses :)

Puhkus!! Jah, see see oli..aga nüüd siis kõigest lähemalt
25.10 - esimene, ehk ''kõik segamini'' päev:
Hommikul kell 7 ärgates tundus, et aega jagub, kuid 10.30, mil pidime endid autosse sättima, oli ikka justkui seda lisaks vaja... Kuigi, arvestades asjaolusid, oli kõik ikkagi superluks. Kohvrid olid koos, passid-voucherid-raha kaasas ja meie ise ka puhkuseks igati valmis. Lapsed õhinal lennureisi ootamas ja meiegi Andresega sooja ihkamas. Lennujaamagi jõudsime igati õigel ajal - saime paraja portsu lennule registreerimist oodata ja siis pikalt järjekorras seista - väga ehe näide lastele, kuidas tegelikult asjad käivad (et puhkus on enamasti juba algusest alates suht väsitav :p) Kui me kell 14.20 lennukis olime, said ilmselt ka laste südamed rahu - lõpuks ongi nende esimene soojamaareis, see PÄRIS puhkusereis, tõeks saamas.
Reis oli pikk, 4 tundi ja 50 minutit tuli kitsas lennukiistmes istuda ja suhteliselt paigal püsida. Meie (Andresega) suureks imestuseks oli, et lapsed seda suutsid ja vägagi edukalt. Olime varunud neile tegevust ristsõnade
ja koomiksite/joonistusraamatute näol ja eks see neid päästis. Kuigi jah, Hurghada lennujaamas bussis istudes oli näha, et nad on kohutavalt väsinud....võiks ju lõpuks juba kohale jõuda!! Ja lõpuks jõudsimegi - etterutates veel, et isegi õhtusöögile jõudsime :)Bussis aga, enne hotellidesse laialijagamist, saime teada, et Andrese pikalt kaalutud ja lõpuks välja valitud Sunrise Mamlouk oli üle bookitud ja meid paigutati samaväärsesse kõrvalhotelli, nimega Sentido. Algselt olime suht mossis selle teate üle, kuna ka reis oli ju algselt edasi lükatud laupäevast teisipäevale ja lastele jäi veerandi algusesse kaks popipäeva (klassijuhatajatega kokkuleppel saime need muidugi kenasti vabaks, aga siiski)..., teise päeva lõuna ajal aga saime meelerahu tagasi - meie hotell oli isegi parem.
Jah, hea oli see tõesti! Kohalik 5 tärni muidugi ei ole võrreldav meie 5 tärniga, kuid kohapealsete hotellide nimistus on Sentido 10-ndal kohal :) Teenindus oli kiire ja mõnus: külmiku uks, mis algselt eest ära kukkus, ja verandauks, mis algselt lukustamist ei tunnistanud, said kiirelt korda ja lastele said lisavoodidki imekiirelt tuppa (esimene hetk oli muidugi jahmatav kui vaatasin kahte voodit ja nelja meid :p) - selle kõik aga võib vist kokku võtta koondnimetusega Egiptus :p
Lõpuks aga olime kohal, premeerisime endid pokaali veiniga, lapsed lasid hea maitsta fantal ja cocal ja puhkus saigi alata!
Peale õhtusööki külastasime veel kiirelt üle tee jäävat Bazaari, ehk poekette, tehes tutvust hinnataseme ja müüjatega. Meie imestuseks oli see, et need kohad nii kaua lahti on... Hiljem reisiesindajat kuulates tuli välja, et kella 1-ni öösel ongi kohalike jaoks normaalne äritseda - päeval nauditakse ju päikest :)
26.10 - 2. päev, ehk kiirelt kõrbenuks!
Et meie Egiptust-tutvustav kokkusaamine oma reisiesindaja Gretaga oli alles keskpäevale plaanitud, tegime endile esimese päeva bassude ääres - tutvusime kohaliku rannabaariga, mida lapsed terve puhkuseaja mõnuga ekspluateerisid ja kohaliku olustikuga üldse :) Kuna meie näol oli tegu lumivalgete inimestega, saime igasugu teenusepakkujatelt megatähelepanu - on ju need ''algajad'' kõige rumalamad hindade osas ja nõus maksma ;) Noh, lihtsalt neil meiega ei läinud, esimeste, teiste ega ka kolmandate hindadega me nõus polnud, kuid lõpuks lõime ikka käega Loora patside ja minu pediküüri osas - seega naised läksid ilusalongi :p Et pediküüri ajal ka mu sõrmed üle tsekiti, sain lõpuks ka need korda (peale küsimust, kas need on geelküüned ja imestust vastuse üle, et ei omad), st kohaliku lakikihi alla, mis kuivas kohutavalt kaua :p Et päevale konkreetselt midagi kavandatud polnud peale kokkusaamine Gretaga, veetsid lapsed mõnuga
enamuse ajast vees - suutes endid nägudest koheselt ära praadida. Kuigi ma pidevalt kaagutasin, et nad mütsid peas hoiaks, said nad selle jutu heast mõttes aru alles kolmandaks päevaks - siis kui juba nahka koorus :D aga hea et niigi :)
Kuna hotelli retsoran pakkus meile kohutavalt head valikut nii lihast-kalast, juurviljadest, kartulist, munaroogadest ja salatitest, kasutasime ära igat söögikorda, mis hinna sees oli, mis omakorda tähendas aga seda, et ma pole kaua aega NII palju päeva jooksul söönud. Nii hommiku-, lõuna, kui õhtusöögitaldrikud said kuidagi iseenesest kuhjaga täis ja mis vähegi maitsev oli (st, enamus oligi), see ka kõhtu läks. Lapsed, kes toitusid alguses ainult friikatest, muutusid ka lõpuks julgemaks ja tellisid hommikuti juba omletti :)Ja nii saab teise, meie jaoks esimese täispäeva lõppenuks lugeda. Enne päris ööd sai külastatud kohapealeset ''Kristiine keskust'' ehk SenzoMalli ja ostetud gaks juhuks valmis Antinali, lisaks muule kraamile - kohalikku imeravimit kõhutõve vastu...ja etteruttavalt öeldes, tegime õigesti :p
27.10 - 3. päev, ehk Sindbad AquaSPA'sse ja Hurghadasse eestlaste jahile!
Hommikul kell 10 olime hotelli fuajees ootamas transfeeri kohalikku veekeskusesse. Et 10.15 meie bussi veel ees polnud, pakkus kohalik ''limusiini-ettevõtja'' meile minekut oma limuga (milleks osutus ilma igasuguste mõlkideta!! auto, marki ei mäleta). Sõber Ali viiski meid muheda jutu saatel kimades kiirelt kohale ja pakkus ka tagasiteenust, kuid seda juba siis oma raha eest :p.
Päev veepargis oli lahe (söögid/joogid/jäätis taas hinna sees) - mina ootasin muidugi midagi enamat, kuna Korfu saarel oli analoogne asi ikka väga võimas, kuid lastele sobis selline pisem variantki superhästi. Said nad lõpuks minugi päikese käest liugu laskma ja surmapõlgavalt ning südamevärinal lasime lõpuks mitmeid kordi ühest päris koledast ''mäest'' alla :D Et sõit toimus tuubadel, siis surusin sealt mitte välja lendamaks end korralikult keskeolekvasse auku, saades sellest tagumiku tumesiniseks - nimelt olin tuuba jaoks liig pisike ja end sellest läbi surudes (kindlalt kinnitamaks) lugesin ära kõik mäe liitumiskohad, mis ei olnud just kõikse siledamad :D Nalja kui palju! Vahelduseks lõunasöök, jahe õlu (seda pole ma kaua aega nii palju joonud kui sealolles, kuid õnneks oli see selline lahjem kraam), lastele jäätist suures koguses ja kell 16.00 oli tagasisõit koduhotelli. Selle päeva õhtuks plaanisime Andresega kahekesi Hurghadsse minekut - nimelt oli tema klassivend Kelk Margus merelt saabunud ja pesitses Hilton Plaza hotelli sadamas jahiga (no tglt oli neid terve punt eestlasi, kes olid ndl merel veetnud ja sukeldunud). Et kohalike muride seas oma keelt mitte unustada, olimegi kella 19 paiku eestlaste seltsis (Limusiinisõber Radiga seekord). Lastega väheke seletamist enne minekut ju oli, kes mitte ei tahtnud kahekesi jääda, kuid lõpuks saime nad nõusse :)
Õhtu ise oli vahva - sain oma kleidi ja ''väikese Muki'' kingadega ronida jahile, ületada kahe jahi vahelist ''ala'', mis polnud mitte väga ohutu ja lõpuks seda kõike tagurpidi tehes taas mingitpidi maale - kole oli :D Käisime kõik kambakesi õhtustamas kohalikus Rootsi retsoranis ''Cafe del Mari'' ja hiljem, mitte soovides ööklubi külastada, jäime Andresega veidikeseks kohapeale poodlema...hetkeni, mil meie limusiiniteenuse pakkuja meid leidis ja meile ''cabi'' Radiga vastu tellis :p Edasi-tagasi hotellist Hurghadasse ja hotelli läks maksma 120.- kohalikku.
''Koju'' jõudes, kell 23 umbes'' leidsime eest magusasti magavad lapsed :) õhtu oli neilgi mõnusalt öösse saanud
.28.10 - Delfiinide show :)
Selleks päevaks olime valinud endale delfiinide vaatamise. Meie Andresega olime saanud analoogse vaatemängu osaliseks juba Loro pargis, Tenerifel, kuid lastele oli see esmakordne ja ootusärevus suur - no kellele siis ei meeldiks delfiinid ;)
Show ise kestis tunnijagu ja kokkuvõtvalt saab rahule jääda - merilõvi, kotikud ja morsk olid igati ägedad, kuid delfiinid kahjuks tujust ära ja nende esinemine jäi nadiks. Samas, lastele meeldis ja see oligi peamine :) Sel õhtul sai ette võetud ka esimene suurem shoppamine kohalikes ''poodides'', üle tee asuvates. Peale tunniajalist kauplemist oli Andresele selgeks tehtud, et kui ta järgmine kord shopata tahab, jätku naine maha, see olevat liiga kõva kaupleja :p Mina muidugi lähtusin põhimõttest, et kui minu pakutud hind Sulle ei sobi, siis Sina ei pea mulle ka ju müüma, mistõttu suutsin ühe kohaliku Muri lausa endast välja viia ja paukuma panna... aga mul oli sellest suht suva. Tollest poest soovitud pildi (papüürusel) saime Erikule oma soovitud hinnaga kätte, kuid lahkumisel kähvati, et ärge enam tagasi tulge. No meil polnudki plaanis, seega ei jäänud ka see mu hinge kraapima. Ilmselt sai onule määravaks see, et mingi pisike naisolevus julgeb üleüldse häält tõsta ja midagi selgitama hakata - nende naised ju istuvad kinnimähitult kodus ja ei piiksu :p
Lõppkokkuvõttes saime taas nautida kohalikku hinnapoliitikat ja kaupmeeste meeletut osavust klienti kinni hoida kuniks ta midagigi ostab. Näited: suurematsorti reisikohvri eest, mille lõpuks ostsime 320.- kohaliku rahaga, küsiti alguses 580.- boundi; 100g teepakikese (meie lemmiku) hind algas 30.-st koahlikust ja kõrvaltpoest saime selle 4,50'ga; igasugu kohvikruuside hinnad algasid 30.-st ja kätte sai need lõpuks 15.-ga jne, jne. Minu T-särk oli alguses 80.- kohalikku, lõpphinnaks kujunes 45.- ja Andrese sandaalid algasid 280.-st, ostmiseks aga pakkusin 150.-. Ilmselt saime igal hetkel tegelikult isegi nende ''kukkumiste'' juures tüssata, kuid muudmoodi vist poelgi seal võimalik. Minu esimene lõhnaost algas 3,20 boundist per gramm, kuid lõpuks ostsin 100 grammi 140.- eest...minnes järgmisse poodi, kust väljusin 1 grammi eest 1,2 boundi...ja olin hulga targem.
Õhtu oli lõbus, kuid eks selline kauplemine väsitab lõpuks igatüht, eriti veel Andrest, kel pole ''valge juudi'' verd soontes voolamas :D
29.10 - ehk puhkepäev
Laupäevaks polnud meil ühtegi plaani. Kohalik Limumees muidugi pakkus meile ''hea hinnaga'' võimalust Luxorit või Kairot külastada, kuid pikk sõit ei kutsunud meid isegi mitte autos ja vedelesime lihtsalt hotelli bassude ääres. Enne lõunasööki külastasime naaberhotelli (meie algse hotelli siis, Mamlouki) muuli, lootuses leida kena merepõhja snorgeldamiseks. Peale Andrese sukeldumist aga selgus, et isegi Ihaste mudases tiigis olevat rohkem vaadata kui sealses Punases meres - kummastav, kuid tõsi. Sellist merepõhja muidugi, nagu mäletame 7-aasta tagusest Sharmi Naama Bay reisist, me siin ei kohanudki, aga ju siis on ka see erinev :) Jalutuskäik ise aga oli tore - selleks hetkeks olid lapsedki juba mütside kasulikkusest aru saanud ja hoidsid neid vabatahtlikult peas. No pole ka ime, mõlemad olid oma näolapid ikka korralikult ära kõrvetanud ja ajasid tugevalt nahka, eriti eeskujulik oli ses suhtes Erik :pSel õhtul sai veidi kahekesi ka hotelli territooriumil kooserdatud - kuna aga õhtul (ka päeval tglt, aga siis oli päike ka) oli tuul erakorselt tugev, hakkas mul külm suht ruttu ja piirdusime piljardisaalis kokteilidega :) Nendega oli ka selline lõbus lugu, et vaatamata komponentide nimistule menüüs, tegi iga baarmen neid oma suva järgi - iga kord oli sama kokteil erinev :D
See oli ka see õhtu, kus peale õhtusöögil kannatatud kõhuvalu sai selgeks, et ka mul (Andresel algas see juba päev varem) on õnnestunud endale kohalik kõhutaud saada. Õnn oli, et Antinal oli kapi pealt võtta ja uue päeva alguseks olin taas elavate kirjas :)
30.10 - päev merel, ehk suund Giftuni saarele :)
Äratus on sel päeval vara - kella 8'ks olime söönud ja ootasime hotelli fuajees transfeeri - ootas ees kuulsusrikas merereis Giftuni saarele snorgeldama. Päev-kaks varem olime endile ostnud ka 1 päris oma maski koos toruga, kuigi kohapealt pidi igale snorkijale see antama koos lestadega. Ise karstin kõige enam merehaigust - liiga ehedalt on meeles veel Tenerife merereis Valentinipäeval, kus poole reisi ajal olin näost roheline ja paaniliselt ootasin, millal kindel maa taas jalge all on. Sel korral läks paremini - päris halb ei hakanudki :D, kõikuma aga võttis küll. Reis ise oli ka vahva...sadamas jagati kätte varustus maski, toru ja lestade näol ja siis ootas kail 10-20 jahti, mis inimesi järjest saare poole viis..meid siis ühega neist. Reis ise kestis 40 minutit. Jaht peatus kaldast eemal umbes 100-kond meetrit, peale mida laaditi meid (umbes 40 inimest) ühte!!! paati ja kiljete saatel sõuti kaldasse. See episood oli selle päeva kõige koledam - väga vähe puudus, et paadiservalt oleks vesi üle tulnud :D
Kaldal, mis oli nimetatud paradiisiks, kasvas 1 palm ja seegi väga kaugel eemal. Kogu rannakompleksiks oli 1 majake ja liiv, liiv, liiv... Rafast oli megapalju - järjest ja järjest maabusid uued paaditäied. Snorgeldada lasti umbes tunnike ja siis tagasi jahile - õnneks oldi sel korral heldemad ja anti meile 2 paati - kohe väga palju kindlam tunne oli :D
Lõunasöök oli jahil - muidugi ei kannatanud see võrdlust meie oma hotelli köögiga, kuid kõhud saime täis ja minule ntx kala isegi maitses. Liiatigi, suures hirmus merehaigeks jääda ei tohtinudki palju süüa :). Peale lõunat, tagasiteel, tehti veel 2 snorgelduspeatust ja muidugi oli Viljasaarte parv üks esimestest, kes alati vette said - suur ootus näha ilusat merepõhja täituski. Ja lapsed said mereveest isu täis - soolane ju teine :)
Õhtusöök, väike shopingutiir ja ka eelviimane päev sai õhtusse.
31.10 - viimane, ehk linnapäev
Ja ongi meie tripp lõppemas - jäänud on vaid 1 päev. Hommikupoolikul sai nauditud taas hotelli võlusid ja lebotatud kohalikel rannatoolidel, taastatud Erikut peapõrutusest, kes oskas joostes kividele siruli end heita, tehes tugeva paugu peaga vastu kiviplaate, jäätist söödud ja lõunasööki rannarestoranis nauditud. Kell 14:30 ootasime fuajees Hurghada linnekskursiooni. Vot see oleks pidanud olema 1.sel või 2. päeval - infot saime sellest piisavalt. Näiteks palkade kohta, et kohalikud hotelli toateenindajad elavad vaid tipist, mis korjatakse õhtuks kokku ja jagatakse kõikide toateenindajate vahel võrdselt. Et kohaliku 5-tärni hotelli administraator saab palka vaid 700.- kohalikku raha, mis teeks eesti kroonides 1400.- eeku. Ettekandjad restoranis teenivat 500.- kohalikku ja hotelli aednik 300.- kohalikku kuus... Mille eest ja mismoodi need inimesed elavad, tekitas minus küll korralikke küsimärke pea kohale. Jõudsime Andresega arvamusele, et nende hindadeni, millega kohalikud inimesed seal asju/toitu osatavad, ei jüua meie ka oma parima kauplemisoskuse juures... Ntx saime me kolkaturult banaane hinnaga 3.- boundi/kilo (kilo arvestus oli seal muidugi ülimalt suvaline - lõigati lihtsalt 1 punt ja öeldi, see ongi kilo :p), kuid jah, ilmselt oli seegi nö. turistihind :)
Kohalikku keskusesse tunnikeseks lahti lasknuna kasutasid lapsed võimalust kaamliga sõitmiseks. Esimese asjana kulutasime naca raha pildistamiseks - tasuta ei saa seal miskit. Ja siis juba said Loora/Erik koos ühe tiiru teha selle imetabase looma seljas. Kilkamist ja naeru jagus terveks ''tripiks'' - olevat nii hirmus, kuidas kaamel õõtsuvat :) Loora leidis, et hobusega olevat 10 korda lihtsam ja parem, kuid siiski jäi tema unistustesse endalegi millalgi (lisaks hobustele siis) kaamel saada :p No elame näeme. Jõuluvanale igastahes alustati eile kirja k,irjutamist ja soov nõudvat lisaehitise ehitamist kodu juurde - vaatame, vaatame, kes endale nüüd tellitakse :D
Ja oligi aeg pakkimiseks. Kell 22:30 alustasime, 23:45 olid asjad koos läbi suure häda. Kui alguses tundus, et asju justkui napib ja lisakohvri ostmine oli ehk liig, siis lõpuks oli ikka asju/kingitusi rohkem kui ruumi, kuhu need panna. Maiustused jms kraami võtsime lõpuks kilekotiga lennukisse.
1.11 - ehk tagasi külmale maale!
3.00 helises telefin ja teatas, et bussi tulekuni on jäänud täpselt 1 tund ja 5 minutit. Magamiseks oli aega jäänud 3 tunni jagu, millesse kuulus ülemiste naabrite peretülist osasaamine ja aegajalt ärkamine veendumaks, et pole sisse maganud. Lapsed said üllatavalt hästi endid riidesse, lohutuseks oligi eesootav pikk lennureis, kus aega puhkamiseks jagub veel küll ja küll.
Kell 4 oli hotelli ees buss - esimest korda ei jäänud see hiljaks! 4:30 olime lennujaamas...liiga vara! 6:30 hakati lõpuks väsinud eestlasi lennukile laskma ja kell 7.00 oli start koju. 5 tundi ja 10 minutit möödus õnneks tunduvalt kiiremini kui algne, veidi vöhem kestnud sõit ja koju naasta oli imeline tunne. Õnneks ootas meid ees kuldne sügis - sellist masendust ja igatsust suve järgi, nagu Tenerifelt saabudes, ei tekkinudki :) Veel veidike Tallnn-Tartu maanteed, mõnusat kodust hot-dogi Kesk-Eestist ja 15:30 astusime koduuksest sisse - me olime tagasi! Pruunid, puhanud ja energiat täis vastu minemaks tulevale talvele :)

Boolero esitlus Katrinilt

See boolero sai tegelikult valmis juba augusti lõpus, kuid kuna tegelikult jäi ta justkui pooleli, ei saanud siiani ka pilte. Noh, pooleli on ta ju siiani, kuid Katriniga suheldes sain aru, et võib nii jäädagi - tegemata jäid aasad, millega saaks boolero eest kinni sõlmida, kuid eks selleks saa kasutada ka mõnda sõlge :)

Alguse sai see Eda soovist saada selline riietusese oma tütrele. Leidnuna ilusa mustri, tegin selle nobedasti valmis, KUID siis selgus kurb tõsiasi, et boolero on noore neiu jaoks liiga suur. Ise ma selliseid asju ei kanna ja kuna toona oli see kontoris kaasas, saigi pakutud Katrinile. Nog, eks kannab ta seda siis kunagi või mitte - võimalus vähemalt on olemas. Pilte muidugi vaadates olen veendunud, et ntx selle halli kleidikese peale on see päris seksikas, modellist endast rääkimata muidugi.

Kuna hetkel on kõike muud käsitööhullust nii palju järjest peale tulnud, siis Eda piiga peab oma pisemat varianti ilmselt jõuluni ootama...

Muster siin :)

Maailma kõige soojemad kindad

Umbes paar kuud tagasi avastasin ma sellest blogist oma lapsepõlvekindad...maailma kõige soojemad labakud, mida mul õnnestus lapsena kanda. Minu ema neid teha ei osanud, ega õppinudki ära - sain neid endale 2 paar Meerapalu vanaemalt (lahtikirjutatult minu onu ämm tegi neid oma lastelastele ja paar paari jagus mullegi). Need on mälus kinnastena, milledes käed iial ei külmetanud. Mitu aega on need mõttes mõlkunud....kuni siis komistasin juhuslikult blogi otsa, kus omanik oli neid teinud. Sellest jäi kripeldama..õpetust, kuidas neid teha ju korralikult seal blogis ei ole... Seega - otsingutele! Üle-
eelmisel nädalal kolleegi Merjega arutades kudumisteemasid järsku taipasin küsida, ehk tema oskab... Ei osanud, lubas uurida..kui veidi erinevaid otsingusõnu kasutades komistasin hoopis ise sellel videoõpetusele, KUIDAS AASASID KUDUDA :) Janika! vaata siia - selle järgi saad ise ka enda tibudele selgeks selle tehnika!

Pusimist oli tavakudumisega võrreldes omajagu, kuid kui aasategemise selgeks sain, läks juba ka kiiremini - see oli siis teise kindaga. Kuna teen aasa ümber ühe sõrme, siis kippusin esimese kinda puhul lõnga liiga kõvasti ümber kerima ja seega läks pool ajast selle nö. kättesaamisele. Teise kinda puhul oli aga juba targem :) ja nüüd Eriku omi alustanuna läheb juba lausa lennates. Nüüd tuleb vaid selgeks saada, kuidas saaks aasad teha selle ''täpivärviga'', kuid ega seegi saa keeruline olla - veidi ilmselt taas netiotsingut ja vastused käes :) hetkel jätkan omal lainel ja teen täpid lihtsalt ilu pärast (ja muidugi ka tingituna lapsepõlvemälestusest) kinnastesse :)

Ühesõnaga, kel vähegi kannatust jagub ja endale/lastele superkindaid soovib - julget pealehakkamist! Pole olemas ühtegi soojemat asja talvel kätte tõmbamiseks.

Mini-sidrunimuffinid..

..ehk kuidas teha muffineid, kui retsepti ei viitsi otsida aga lauale tahaks midagi sellist teha (endiselt olen kirjutistega pühapäeva õhtus) :p Kuna küpsetatud on juba omajagu, seega kogemust peaks jaguma, tegin seekordsed muffinid täitsa peast ja nendest asjadest, mida kapist leidsin. Algne plaan oli teha need pähklitega, kuid kuna unustasin Selveris lahtised pähklid kaalumata (igas poes ju nii erinev süsteem ja seal ntx puuvilju kaalutakse kassas) ning kassast tagasiminek oleks tähendanud terve poe taasläbimist, loobusin neist. Kodus oli idee kasutada shokolaadi, kuid kuna avastasin, et sedagi on vaid 4 ruudukest järel, loobusin taas... Külmikut avades avastasin 1,5 sidrunit - jess, midagi siiski oli :D ja nii saigi taigen selline:
200 g võid
3 muna
200 g suhkrut (või veidi rohkem)
1 tl küps. pulbrit
1,5 sidruni mahl (võib ka koort riivida, saab tugevam maitse)
0,5 kl piima 1
klaas (või veidi enam) jahu

Vahusta munad suhkruga, lisa toasoe või ja muud ained. Kõige lõpuks jahu. Taigen peab jääma suhteliselt vedelapoolne, et oleks parem vormikesi täita. Aseta muffinivormi paberist vormike lisaks ja tõsta igasse vormi 1 teelusika täis tainast. Küpseta 180-kraadi juures kuni on pealt kuldpruunid. Soovi korral kaunista valge shokolaadi puru või glasuuriga :)
Pildile olen nimelt jätnud ka naabrinaise Karini ''Punase sõstra iirisekoogi'', et teaks retsepti otsida ja isegi järele teha - oli vaniljejäätisega ülimaitsev!

Tortillakorvikesed kanaga

Alguse sai kõik Liisist ja tema pakutust töö juures...ja nüüd siis minu väljund sellele (jrohelise sibula unustasin värviks lisada).

Vaja läheb:
6 suurt nisutortillat
Täidis:
400 g ribadeks lõigatud kanafileed
2 sl õli
1 sl Meira grillmaitseainet
1 sl Tai magusat tšillikastet
3 kuni 4 talisibulat
3 sl majoneesi
jääsalatit
Valmistamine:
Lõika tortillad neljaks sektoriks, suru iga sektor muffinvormi põhja, nii et saad "korvikese". Küpseta 175-kraadises ahjus umbes 8-10 minutit, kuni tortillad on servadest veidi kuldsed. Tõsta korvikesed ettevaatlikult metallrestile jahtuma.
Valmista täidis. Pruunista kanafileeribad pannil õlis, maitsesta grillmaitseainega. Jahuta.
Haki sibulate valge osa, majoneesi, tšillikastme ja jahtunud kanatükkidega. (Soovi korral lisa ka veidi sidrunimahla).
Lõika jääsalat õhukesteks ribadeks, jaota need tortiljakorvidesse. Tõsta peale kana-majoneesisegu ning kaunista hakitud rohelise sibulaga.

* Tortillade vormimise hõlbustamiseks võid neid esmalt 5-10 sekundit mikroahjus soojendada.

Siia sobib ideaalselt sisuks ka suitsukana salat jääkapsa ja tomatitega, mida me armastame lastega niisama tortillade vahele keerata, kuid see siis järgmisel korral ;)

Kuidas nädalavahetus kipub lühikeseks jääma

...ja nii ongi, nagu ütleb Fokin...
Reede õhtu möödus filmi, kala ja veini nautides - oli ju Andres üle hulga aja kodus ning jätsin vardad selleks õhtuks kõrvale :) Laupäev - teha tahtsin palju - aega oli vähe. Selle päeva skooriks sain 2 uut salli, 1 kringel ja veidike Loora uut kinnast. Kringel ja sall (hall, ehk vasakpoolne) said Riinale sünnipäevaks kingitud - esimene lilled eest, teine kaardi asemikuks. Kindaga sain nii kaugele, ei pöidla koht sai eraldatud. Kinnastest siis etteruttavalt niipalju, et teen oma lapsepõlve lemmikuid ja maailma soojemaid kindaid, mida tean ja mida mulle tegi Meerapalu vanaema (minu onutütarde vanaema siis). Sinise salli omanikuks sai kolleegi abikaasa, loodan, et talle meeldib.
Laupäeva õhtu möödus mõnusalt sünnipäevitades Riina juures. Ööd pikaks ei venitanud, olime lastega ja nii jõudsimegi juba kella 00:30 paiku koju.
Pühapäev - hommikukohv, hommikufilm, mida öösel vaatama hakkasime peale sünnipäeva aga siis aru saime et ikka ei jaksa.. :p siis veidike ''kinnast'' ja Looraga linna - Rahva Raamatus olevat mingi väga vajalik raamat, mida me lõpuks ei leidnudki ja ostsime hoopis teise. Ja siis koju küpsetama - juba pikemat aega tahtsin katsetada Liisi jälgedes tortillakorvikesi kanaga ja rukkileiva korvikesi seenesalatiga (retseptid järgnevate postitustega). Et Andres kutsus naabripere õhtuks sauna, arvasingi olevat sobiva aja ''inimkatsetusteks''. Esimese asjana ostsin Selverist endale minimuffinite panni, mida olin ka kaua piidlemas käinud, ja siis läks meisterdamiseks. Tulemused olid muidugi maitsvad, aga nokitsemist oli ka omajagu, Andres naeris, et lihtsam vist oleks olnud ''suur söök'' teha :p

Sallid, sallid, sallid

ehk siis sallihulluse jätkuks veel 2 varianti siia üles, millest ühe (pruunikirju) sain tõesti valmis 1 tunniga eile õhtul teleka ees ja väga väsinud peast :)
Teise, rohelisega, läks pühapäeval veidi kauem aega - aga eks ka osaliselt seetõttu, et oli vaja vahepeal muude asjadega tegeleda. Niigi olen enamuse ajast viimastel nädalatel veetnud heegelnõel-vardad käes või siis mingit sorti taigent köögis kokku keeramas, et sellest kook saaks ... Nagu eilegi, kui peale 1 kilomeetri ujumisega alanud tööpäeva sai lastega väljas söömas käidud (issi ju ära ja laiskus ise tegemiseks oli liig suur) ning siis küpsetama hakatud - õunakooki :) On seda ju ülimõnus kontorihommikus kohvi kõrvale ampsata ;)

Pontsho

Paar-kolm nädalat tagasi külastasin suure käsitöö-tuhina käigus Abakhani ja

ostsin valmis igavese hunniku lõngasid erinevate väljundite leidmiseks. Üks lõngadest leidis taas oma tulemi - pontsho sai valmis.

Eelmisel nädalavahetusel otsisin kapist välja suvel Ööbikuorust ostetud pontsho ja ajasin sellelt maha mustri - heegelnõel kätte ja algus sai tehtud. Heegeldada tuli 64 melinurkest tükki, millest 1 tegemiseks kulus lõpuks 6 minutit. Iga vabama hetke nii hommikutel kui õhtutel leidsin end heegeldamas. Tükid sain valmis

kolmapäevaks - jäi vaid kokkupanek. Targu venitasin sellega nädalavahetusse, õigemini reede õhtusse - see töö vajas aega ja kannatust. Reedel, enne Ahju minekut sain ühe poole kokku. Teine jäi tänasesse....ja tõesti - see osa oli kõige tüütum. Aga, peale hommikusööki häälestanuna end käsitöölainele, sain Eriku/Loora abiga isegi narmad pontshole külge ja lõppkokkuvõttes oleme kõik tulemusega ülirahul. Sai küll veidi lühem/väiksem kui suvel ostetud, kuid ongi ehk parem - sobib ka Loorale, kui vaja :)

Lõng kingcole, Inspire. heegelnõel nr. 3,5, kulu 200 g (2 tokki) ja veidi-veidi peale (4 viimase narma jagu).

Saab aga alles ilusaid asju, kui teha viitsid/oskad :)

Modellil oli täna veidi kehva tuju, sellest ka see nägu ''noh, ma ju võin seista, aga rohkemat ära looda...''

Säbrusall, ehk kuduhullud meie kontorist :)

Paar päeva tagasi, täpsemalt vist siiski teisipäeval, tuli Eda kontorisse imeilus sall kaelas. Küsimiseni ma ei jõudnudki, ta seletas kohe õhinal ise kuidas ta tunni ajaga eelmisel õhtul selle kudunud oli ja minu suu oli imestusest lahti...see oli tõeline kunstiteos...ja vaid tunni ajaga??? Tema, kes ei ole minu teada üldse selline suur käsitööfanaatik...?!?

Muidugi sai kõik peensusteni järele päritud - kuduhulle

meil seal teisigi ja kõigi jaoks on hetkel need sallid kuum teema... paar päeva seda kädistamist kuulanud, olin neljapäeval õhtul Lianni lõngapoes Ondase lõnga ostmas :) Et kaubamajja minek on ikkagi paras ettevõtmine, varusin seda lõnga korraga kohe 4 salli jagu :p (praeguse seisuga on 2 salli valmis). Esimesed silmad sain varrastele samal õhtul...kuid mul ei läinud see sallitegu kuidagi NII sujuvalt ja nobedalt. Reedel vardad kontorisse võtnuna tuli välja, et kudusin valest äärest :p Väike harutus (noh, terve esimese toki jagu) ja uus algus....eks vilumust ole ju vaja ka kuidagi saavutada :) Õhtuks oli sall valmis! Secret Srvice kontserdile minekuks oli, mida kaela panna ;)

Lõng Ondas Big Butterfly, color shade 12, 412, koguseliselt kulus 2 väikest tokki, ehk 100 g. Parem ilmselt oleks teha 1 suurest tokist, ei pea vahepeal sõlmima - kuid õnneks ei jää sõlm ei näha ega tunda :)

Mure õunakook ahjuõunajogurtiga

..ehk, et see retsept on mind juba mõnda aega painanud, kuna tundus nii ahvatlev kreemisena tunduva siseosa järgi piltidelt. Laupäeval ema juubelileminnes sai enamus komponente valmis ostetud ja pühapäeva lõuna ajal kook ka ahju visatud. Teha imelihtne ja kiire.

Vaja läheb:

5 dl jahu
1tl küpsetuspulbrit
4sl suhkrut
150-175g võid
2 muna

3 õuna
2dl ahjuõuna jogurtit (panin 4dl, tundus vähe selle koguse kohta)
2 muna
kaneeli
fariinisuhkrut

Määrimiseks: 1 lahtiklopitud muna
Taigna jaoks sega omavahel jahu, küpsetuspulber ja suhkur. Lisa või ning töötle purutaoliseks massiks. Lisa ka munad ja sõtku/sega taignaks. Tõsta taigen külmkappi. Samal ajal viiluta õunad õhukesteks viiludeks. Sega omavahel munad ja jogurt. Võta taigen külmkapist ja suru 2/3 taignast küpsetuspaberiga kaetud 24cm koogivormi põhja ja äärtesse (võib kasutada ka suuremat vormi). Lao peale mitu kihti õunu. Raputa õunad kaneeli ja suhkruga üle. Vala peale jogurti-munamass. Rulli ülejäänud 1/3 taigent koogivormi suuruseks rattaks ning suru täidisele peale, ka äärtele. Soovi korral määri pealt lahtiklopitud munaga. Küpseta 180 kraadi juures u 45 minutit, kuni kook muutub pealt kuldpruuniks. Enne serveerimist lase jahtuda.

Kuna mina suutsin unustada suhkru õuntele panna, raputasin fariinisuhkru kõige peale - tulemus sai maitsev. Loora kiitis veel täna hommikulgi süües, et emme, see on küll hea kook sul välja tulnud :)

Seekord oma käsitööst

Et mind tabas vahepeal üks suuremat sorti käsitööhullus, sai augusti lõpus kokku ostetud suurem hulk lõngu. Eesmärgid olid silme ees ja nüüdseks on osad neist ka sihini jõudnud. Pilte kahjuks veel kõigist tehtud asjadest ei ole, kuid õige pea peaks needki saama (nimelt said need enne üle antud, kui klõpsimiseks läks). Esimese asjana sai augusti lõpus valmis boolero, mille algselt plaanisin teha kolleegi tütrele, kuid mis kahjuks sai suur ja sai hoopis teisele kolleegile, Katrinile. Lõppviimistlusena jäid toona tegemata eest kinnisõlmimiseks pikemad ääred ette, kuid ilma nendetagi sai asi tglt ilus. Fotot ootan siiani - peakski Katrinilt küsima ;) Pesemine ja vormi ajamine jäi tema tööks :) Teisena sain valmis kardinad ühte kööki, mille tegemine sai tegelikult juba paar aastat tagasi lubatud.. Kuna aga siiani ei olnud seal köögis kardinapuid, sain mina siiani ka vabaduse venitada. Hetkel loodan, et kardinad sobivad (eilse seisuga ei olnud veel üles riputatud) ja pildid ka kunagi siia üles saan panna. Järgmisena, tegelikult alustasin nende kolme asja tegemist peaagu korraga, valmis suvine õlakott, mille mustri leidsin boolero mustrit otsides ja mis kohe meeldima hakkas....koos näppude sügelemisega see endale teha. Kott ise sai valmis juba paar ndl tagasi, kuid jäi viimistlus - lilled :) Eilse seisuga said ka need kotile ja ise olen rahul - nüüd on oodata vaid uut suve või siis mõnda sünnipäeva ;)' Et lõngasid sai ostetud tõesti palju, sai eile alguse ka uus töö - pontsho, aga sellest juba siis pikemalt, kui asi valmis :) Tänahommikuse seisuga on 62'st vajaminevast nelinurgast 18 heegeldatud :)
Eda tütre boolero, väiksem siis kui eelmine, peab hetkel veel veidi ootama oma algust -niit olemas, muster vaja vaid see õige leida :)