London 2012, jätk..

Ja juba ma olengi jätkamas meie London-reisi ülevaadet - ei läinud poolt kuudki! :)) 
Tegelikult on üsna hull periood, kogu aeg on tunne, et jooksen ajaga võidu ja see viimane kipub kahe sammu võrra ees olema..aga miks see nii on, sellest hiljem :)

Teisipäeva õhtul hotellituppa jõudes olid jalad mõnusalt väsinud ja meie ise elamustest punnis. Et ''lõuna'' olime pidanud London Eye juures ''eine murul'' stiilis ja see oli üsna hilja (15.30 paiku alles), ei vajanudki me õhtusöögiks väga midagi erilist. Tagasi jalutades haaras Riina möödaminnes sillast topsi röstitud pähklitega, 'kodupoest'', milleks oli Lidl ja mis oli hotellist 2 minuti tee kaugusel sai võetud ka paar asja lisaks ning piisaski. Ime-ime onju!, minu pideva näljasuse juures :p 
Enne magamajäämist vaatasime kolmapäevase marsuudi üle, panime kohad paika mida kindlasti näha soovime ja saigi magama :)
Kolmapäeva alustasime taas varakult - bussiga sai reisitud esimesse sihtkohta - London Tower Bridgei juurde. Selle reisi ajal saime ''väga'' kaua Londoni Galerii ees bussi oodata - kui tavaliselt olid vaheajad 2-3 minutit, siis seekord saime tervelt 10 oodata - oli lihtsalt ummik. 
Et eelmisel päeval olime saanud kõik kohad tasuta üle vaadata, siis selleks päevaks valitud maksid kõik raha. Riina omas infot, et rongipiletitega peaks olema osad neist kaks ühe hinnaga. Ka see, kuhu hommikul suundusime....kuid seal teatas piletitädi, et kehtivad vaid sama päeva piletid :( Külastust me ära ei jätnud. 8.- naela makstud, kolistasime üles. Ehitatud 1886–1894, nüüdseni säilinud ja töötav. Kuigi jah, toonane masinapark on välja vahetatud - nägime seda muuseumieksponaadina silla all olevas masinaruumis.
Edasi viis meid tee ''rohelisse tänavakohvikusse'' Starbucks'i - osaliselt Karolini soovil, et Riina PEAB seda külastama, kuid suuremal määral siiski sellepärast, et mul oli VÄGA külm :p Kuum tee, väike shokolaadikook ja matk võiski jätkuda. Kohvikus oldud ajaga oli ka päike välja tulnud ja ilm tunduvalt soojemaks läinud (20 mintsa teeb aegajalt imesid). 
Kohe silla kõrval oli meie järgmine sihtkoht - London Tower, ehk kindlus. See oli täpselt see koht, kus tundsid, et olid vales riietuses. Kivilossid, sillad, tornid...ajastukohaselt riides olevad töötajad...WOW! Siin kulus meil üle kahe tunni - ja see oli seda väärt :)
Hommikul linna tulles sõitsime mööda St. Johni Katedraalist, kuhu siis peale kaheutunnist munakivisillutisega kaetud kindluse hoovi suund sai võetud. Suutmata täpselt seda nime meeles pidada, omandas see kirik mu videoblogis nimetuseks küll Saint Pauluse, küll Johani Cathedral :p No ega ilusal ja suurel ehitisel ju võibki mitu nime olla, nagu lastelgi...Jõuad Sa siis kõiki meeles pidada ;)
Ehitisele tiir peale tehtud oli suund kõige põhilisemasele väljapanekule - Madame Tussaudi vahakujude muuseumisse :) Et liiklemises olime juba vanemad tegijad, ei olnud sinna jõudmisega ka mingeid probleeme. Et selle koha pilet on/oli kõige kallim, otsustasime taas korra proovida seda ''rongipileti teemat'', ehk saada 2/1s sisse - ja voila!, see õnnestuski. Kassapidaja isegi ei vaadanud meie rongipileti kuupäeva - saime 30 naelaga kaks piletit nagu niuhti. Nüüd tegi meele mõruks veidi see, et Toweris ei taibanud katsetada, 18,90 naela ju siiski suur raha - kindluse 1 pileti hind...
Vahakujude muuseum oli vahva - aegajalt ei saanud hästi aru, milline on kuju, milline külastaja :) Taas kulus paar tundi nagu möödaminnes ja kõik see oli seda väärt. 
Muuseumist väljudes nentisime fakti, et taas oleme olnud superkiired ja kõik ''ettenähtud'' kohad läbi käinud oodatust lühema ajaga. Samas ei kiirustanud me kuskil liigselt... Et aega oli ja Riina oli juba hommikul avaldanud soovi London National Gallery's ära käia, sealsamal Trafalgar Square'l, kus kaua bussi ootasime, saigi suund tagasi võetud ja mindud. Koht oli tasuta, pilte täis ja kaua me seal ei olnud. Ülevaade oli olemas. Edasi sai suundutud jalutades kodu poole - ehk siis Oxford Streetile mindud, sealt sai metrooga lihtsalt koju. Tegelikult oli sihiks silme ees leida söögikoht, kus just väga hingehinda ei küsita ja et Oxfordi tänav oli ju poodide osas rikas, jalutasime uhkelt igasugustest varasemalt teele jäävatest mööda - lõppkokkuvõttes asjatult :P Oxfrodil oli söögikohtade põud. LÕpuks, surmväsinutena istusime maha Bella Italias ja võtsime salatid. Lihtsalt, et midagi süüa ja veidi puhata. Edasi hotelli ja rampväsinutena vooditesse - ka see päev oli möödas. SUPER päev!! Ja uus ootas meid ees - plaanivabalt, shopingutänavate külastusi plaanides...

Ja oligi neljapäev. See päev, mil meie soovitud pood oma uksed avas ja muidugi sai sinna ka esimesena suund võetud - Oxford Street - Primark. Ja sinna me uppusime :) 4 korrust väga heade hindadega riideid (kvaliteetseid) - polegi ju midagi imestada.... Pikemalt siin ei peatu, kui et peale poekülastust läksime hotelli proovipakkimist tegema ja seal meenus mõlemale, kuidas mehed meile kodus suuremaid kohvreid kaasa pakkusid - nüüd oleks need marjaks ära kulunud igati :)
Edasi veel Camden Town, kotiost et asju lahedamalt mahutada ja tagasi hotelli - oligi ka see päev edukalt selja taga. Ootas kodutee - õigemini ootasime meie seda juba VÄGA! Igatsus pere järele oli neljapäeva õhtul juba liiga suur... 
Koduteelgi pikalt ei peatuks - lennujaamas saime kenasti hakkama, lennuk küll hilines, kuid maandus Tallinnas siiski õigeaegselt ja tänu Andresele saime ka kohe Tartu bussile - ja siis juba kodu kiviga visata. Bussijaamas mehi vastas nähes oligi tunne, et oleme kohal :)

Reis oli super! Reisikaaslane oli super! Ja muud ei olegi öelda - elagu London 2012 :) Meie oleme kodus tagasi...

London 2012 algus..

Esmaspäeva hommikul (17.sept) kell 7 istusime Riinaga Tartu-Tallinn bussi ja saime oma reisi Inglismaale alanuks lugeda. Plaanitud oli seda ju kaua, juba aprillis sai piletid ostetud, kuid alles nädal enne minekut sain päriselt aru, et reis ongi kohe käes. Õnneks oli Riina suure osa eeltööst ära teinud - uurinud kohalikku liiklusskeemi, muuseume ja muid vaatamisväärsusi. Omaltpoolt oskasin öelda vaid, et tahan ära käia Tower Bridgel ja Vahakujude Muuseumis...aga sellest kõigest järgemööda.
Kell 9.30 Tallinna Lennujaamas ''maandudes'' tegime kohe check-ini ära, et ei peaks oma kohvrit kaasas kandma....ja noh, et olla kindel, et saame hakkama (selle viimase pärast siiski kõige enam). Kohe esimese asjana küsiti meilt, et kuna lend on üle bookitud, siis ehk sooviksime lennata Rootsi kaudu, mida me loomulikult ei soovinud. Minna esimest korda ''üksi'' reisile ja kohe seiklema hakata ei olnud meile mitte vastuvõetav :) Kohver pagasisse antud võtsime suuna Ülemistesse - hommikukohvi oli minul joomata ja eks tuli ju veidi enne ka orienteerumist harjutada kodumaal :p (ja kehtis taas ütlus, miks minna otse kui saab ringiga...aga õnneks oli meil aega).
Väljalend hilines, kella 11:45 asemel startis 12:20, kuid see meid ei heidutanud - kohalejõudmine oli päevasel ajal ja kiiret ei olnud ju kuskile. Ainukeseks ajaliseks tähtajaks oli reedene väljalend ja sinnani oli ikka megalt aega :)
Lennukile saime ilusti - isegi kõrvuti istuma lõpuks, peale väikest sahker-mahkerit ja istekohtade vahetamist :) 
Maandumine Gatwickis - inimrivis teistele järgnedes pagasit saama, edasi jälle rahvamassis kuskile ülespoole....ja siis oligi järsku mingi kassa. Piletid Victoriasse müüdi meile 11,80 naela eest tk...ja näidati Gate 2 poole. Kümmekond sammu edasi....ja olimegi lambad :D Hea, et rahvast oli, sellest virr-varris olime üsna nõutud, oli vähemalt kellelt küsida. Üks lahke neegrionu (oih, vabandus, afroameeriklasest härrasmees) juhatas meid kuhu edasi minna ja kuidas Victorisse suunduvale rongile siiski jõuda... Kiiruga näidatud suunda, rong oli ees ja kiirelt rongile - seis oli tegelikult selline, et see etapp jäigi mulle mällu kui midagi väga segast ja ähmast. Lihtsalt ei suutnud jälgida igat detaili. Põhiline oli rongile saada ja liikuda õiges suunas. Lennujaam kui selline jättis üsna räämas ja õnnetu mulje (ilmselt rahva rohkuse ja selle sebimise tõttu, tagasi minnes/tulles oli mulje sootuks teine...).
Gatwickist saime ühe jutiga Victoriasse ja selgus (tagasisõites muidugi alles), et olime saanud odava hinnaga kiiremale rongile (st. lihtsalt istunud sellele, valele...teadmata mida jälgida tuleb - kiri rongil oli ju Victoria :D) - tagasisõidul oli piletihinnaks 18,90 naela ekspressile.
Victoria Station - 35 minutit sõitu ja olime kohal. Hiigelhallis, kuhu järsku sattusime, ei osanud kuskile esialgu suunda võtta. Leidsime väikse jalutuskäigu peale Oyster kaardi laadimiskohad, oskamata samas seda kasutada (kaardid olime mu kolleegidelt kaasa saanud algse instruktaažiga kasutamise osas). Üsna lamba  tunne oli seal seistes...kuid et meie ju hätta ei jää, saime ka kaardid laaditud ja järgmisena juba metroopeatust otsimas :) Vot see süsteem on Londonis (üldse ühistransport) väga inimlikult lahendatud. Igal pool on skeemidel ära näidatud kus jaamast kuhu ja millega saab - nii ülilihtne! 10 minutit ja olimegi juba oma peatuses maa alt väljumas... Tänaval. Vaatame ühel, vaatame teiosele poole ja siis üksteisele otsa. Kuhu me minema peame? No muidugi läksime esialgu vales suunas, kuid esimene tänava rist andis kohe õige suuna kätte - tagasi! 5 minutit ja olimegi hotellis :) Pole üldse keeruline Londonis ka omal käel hakkama saada! Eriti siis kui Teil on Riina!
Hotellis (Central Park Hotell, Wilberforceroadil, Finsbury pargi kõrval) - check-in oli lihtne, nimi, aadress kirja, telefoni kohaliku wifi-parool ja tuba otsima - 2 korrusel, vedas! Tuba, nagu kogu hotell, oli lihtne, pigem külalistemaja sarnane. Toas 2 voodit (üllatavalt mugavad), lauake vee-keedukannuga, dushiruum, kuhu oli topitud dushinurk, valamu ja pott (need kaks viimast praktiliselt üksteise otsa :p) ja radikas. Asjad maha pandud, voodid jagatud ja kella vaadates saime aru, et nüüd tuleks siiski kohe kuhugi minna - hotell ei ole ju vaatamisväärsus :p Paar tuttavat olid soovitanud meile paari ostutänavat, seega oligi meie esimeseks väljakutseks leida üles Oxford Street :) Taas ''juba tuttavasse'' metroojaama ja minek! Transpordi puhul oli (nii bussise kui tuubide) oli hämmastav see tihedus, millega need liikusid. Äsja on sul eelmine lahkuda jõudnud kui juba paistis uue sõiduki nina...Maksimum ootaeg (ja see oli tõesti pikk!) oli meil teisel täispäeval teist bussi oodates..tervelt 10 minutit olime peatuses!
Oxford Street - tõsine shopingutänav oli meie ees...KÕIK kauplused olid siia koondunud...alustasime lähimast ja jõudnuna tänava lõppu (ühelt poolt siis, Tottenhami metroojaamani) nägime, et ka soovitud Primark oli siin olemas. Kahjuks/õnneks oli aga see suletud ja avamiskuupäevaks oli 20.sept. meile tegelikult sobis, kui tagasi vaadates asju lahata - see oli NII suur keskus, et selleks sobiski meie jaoks päev, kus olime kõik soovitud asjad ära vaadanud ja võisime lihtsalt vabalt aega surnuks lüüa/shopata. Ja loomulikult mõjus see ka rahakotile mingitpidi säästvamalt - ma oleks küll kindlasti rohkem asju endale kokku ostnud (lastele siis) kui seda sai paar päeva hiljem tehtud :)
Esimene täispäev, ehk Teisipäev - äratuse sättisime endile kella 8'ks, kuid igal hommikul sai varem tõustud. Et eelmisel õhtul olime plaani paika sättinud kuhu minna, siis oligi vaid hommikusöök, papud jalga ja minek. Kokku olime koondanud Londini läänepoolsemad vaatamised. Esimesel õhtul saime teada, et metrood (tuubi) oskame me kasutada küll, nüüd sai uueks väljakutseks bussiliiklus. Leides kiirelt bussi, mis meie juurest startides sihtkohale kõige ligemale viis oli meie suunaks Hyde Park Corner. Esimeseks sihtkohaks oli National History Museum, mis mille vägagi kummalisena näivalt nimetati eesti keelsetes raamatutes Loodusloomuuseumiks. Kohal olles sai selgeks miks…see oli justkui meie Zooloogia muuseum, kuid 10-12 korda suurem….kui mitte rohkem :) See on koht, kuhu kindlasti tuleb minna kõigil, kel vähegi Londonis aega! Dinosaurused – liikuvate kujudena kui skeletid, kivistised – palju neid; mammutid ja elevandid, sinivaal… Inimese arengu erinevad etapid, alates viljastumisest… Kroonijuveelid (vot siin on tglt küsimus, kas need olid selles muuseumis??)… Tubasid oli nii palju, et tatsanuna seal paar tundi tulime tulema, olles näinud enamust, nagu me endile sisendasime :)
Palju oli lapsi, küll aia-omi kui koolist tulnuid, tundus, et neile korraldati siin tunde. Aialapsed (või siis neil ehk algklasside omad?) joonistasid näiteks dinosauruse luustikku, teised istusid ja kuulasid koridoris õpetaja juttu..kolmas pundar jalutas meie ees läbi dinode näituse jne, jne.
Et antud muuseum oli kõige kaugemaks sihtmärgiks, hakkasime vaikselt ’’linna poole’’ tagasi jalutama. Kohe üle tee jäi järgmine tasuta koht Victoria & Alberti Muuseum, st kirjade järgi tasuta, kuid uksest sisse saanuna oli meil otse ees trepist üles silt kirjaga Tickets. Muidugi olime kavalad ja suundusime esimesest paremale viivast uksest sisse keerata (uks oli enne Ticketseid) ja nii saime ’’salaja’’ tasuta sisse. Muuseum oli erinevate ajajärkude kirikute sisustuset – suursugune ja kirev. Kulda, karda, vääriskive – seda kõike siin jagus. Jälle kulus tunnike/poolteist ja sammusime edasi – taas Hyde Parki nurga poole. Sihiks oli Buckhinghami Palee. Andres oli mulle lennujaamas läbi telefoni kiirelt seletanud, kuidas liigeldes telefoni kaarti kasutada ja nüüd proovides sain asja ka tööle. Oluline on sealjuures ju mitte netiühendust tarbida..noolekese järgi liikudes saime vajalike suunamuutustega probleemivabalt hakkama ja üsna pea nägime enda ees palee uhkeldavat hoonet. Tänu tunnimeeste olemasolule olime veendunud koha õigsuses – tee peal oli neid uhkeldavaid paleesid ju teisigi :p Oh seda rahvast!!, siia oli neid toodud bussidega, iga teatud aja tagant koperdasime otsa kellelegi, kes hoidsid silte numbritega kaika otsas – ilmselgelt giidid :) Klõpsisime oma pildid, nautisime vaadet ja reis läks edasi Westminster Abbey suunas. Siin tekkis hetkeks meil segadus seoses Buckhinghami palee ees oleva ringteega, kuid kaardilt täpse teekonna ära vaadanutena saime peagi õige tee jalge alla. Korra olime veel segaduses kohe Abbey ees, saamata artu, mida 1 pisike kirik seal tegi, kuid lugenuna kirjeid, oli selge – see pidigi seal olema. Westminster oli võimas – ohhetama panev arhitektuur, millised võlvlaed, millised ornamendid ja kujud…maalid, inglid.. Oehh, see oli tõesti ilus..kuni selleni, et tahtsime välja saada ja see ei õnnestunud – 4-ndat ringi lõpetades (järgdes kirjet EXIT) olime lootuse kaotanud. Pöördusin viimases hädas ühe kohaliku töötaja poole, kes teatas mulle stoilise rahuga, et siit enam väljapääsu polegi. Nüüd jäätegi siia kogu eluks - :D Mulle tundus tõesti juba samamoodi, kuid lõpuks viipas meile käega, et näe, väljapääs paistab. No kes oleks osanud arvata, et välja saab otse tänavale, läbi aia. Ilmselt olime selles aiakeses juba ka olnud, kuid välja minna sealt, kui sisenenud oled suurest uksest….kamoon….  Välja me saime, Big Ben oli otse meie ees ja Parlamendi hoone oma ilus ja suuruses samamoodi. London Eye kõrgus veidi eemal, üle Thamesi J Ilus on see London. Just oma vanade hoonetega tekitab see tõeliselt keskaja tunde…üldse mitte raske ei olnud ette kujutada neile tänavatele tõldasid ja daame ilusates kleitides ning härrasid kõvakübarates ja frakkides neis sõitmas…Vanad bussid, mida ka aegajalt likumas näha oli, tugevdasid vaid seda tundmust. Tõeliselt väärikas linn ja tõeliselt suur linn (see vist pole küll eeliseks, kuid samas ei olnud see seal ka hetkekski miinuseks).
Ühesõnaga, Westminster Abbey juurest üle silla ja olimegi oma selle päeva viimases sihtkohas. Kell näitas 15:30. Kõht korises ja jalad olid väsinud. Hiigelpikki järjekordi nähes kadus minul igasugune isu Eye peale minna, elik siis kõigepeal seista piletisabas, siis Eye sabas jne, jne… Seisime, suutmata otsustada (vahepeal sain ka laste omavahelist tüli lahedada telefoni teel). Kõrval oli park, meenusid hommikul kaasatehtud võileivad – volia!, neid me just vajasimegi ju :) Tagumik murule ja sööma, mmmmmmmmmmmmm. Ega ilmaasjata öelda, et tühja kõhuga häid otsuseid ei tee. Nüüd oli jaksu nii piletisabasse koht võtta kui ka olematusse Eye sappa end sokutada. Ei läinud 10 minutitki kui juba olimegi tõusmas taevasse. See vaade! 40 kilomeetri raadiuses Londonit – võimas! Kuigi asjandus viis meid kõrgele, ei tekkinud hetkekski hirmutunnet – kindel klaas oli meie ümber :)  Enne igat uut gruppi kontrolliti ’’putka’’ metalliotsijatega üle, iga külastaja kott vaadati läbi (mida tehti ka enamus muuseumites ja kirikutes) ning küsiti veel lisaks, ega pole terariistu – kõik selleks, et oleks turvaline.
Peale Eyed oli esimene päev tehtud! Et kell iseenesest ei olnud veel sada, sai siht võetud Karolini poolt ette antud Camden Towni – turgude tänavale, mis oma olemuselt ei jäänud mitte grammigi alla Egitpusele– putkakaubandus igal pool, viiruki lõhn, meeletud turuplatsid, hooned ja söögikohad – täielik allmaailm....

Kella 20.00 paiku väsinuna hotelli jõudes ei jaksanudki muud kui ette vaadata uue päev plaan, pesta hambad ja heita magama. Õhtueine olime Camdenis hiinakat vitsutades juba söönud – 3.- naela ports polnud just väga kulukas. Jalgel oli oldud 9 tundi ja 53 minutit…

...jätkub

Pildid kodust.

Kolme-kihi-šokolaadikook - ülimaitsev :)

Et eelmisel nädalavahetusel jäi osaliselt ajanappuse ja teisalt heade ideede puudumisel Eriku sõprade sünnipäev pidamata, sai kokku lepitud, et minu tagasijõudes teeme selle tasa :) Eile õhtul küsis Erik järsku, et emme, mis tordi sa mulle teed?? Hmm, sellele polnud ma tolleks hetkeks veel mõelnud...aga ei pidanudki ise pead valutama, pojal oli soov olemas - teeme kolme šokolaadi tordi.. ja soovitavalt sellise, nagu oli ühel tema sõbral sünnipäevaks... Vot Sulle! Egas midagi, enne magamajäämist lappasin kiirelt netis ja sain paar head ideed, milledest Erik siis hommikul SELLE valis. Egas muud olnudki, et kiirelt poodi, koostisosad koju ja tegema - pidi ju see tort vähemalt 6 tundi külmas olema enne kui lahti lõigata ja kell tiksus juba tol hetkel pealtpoole kümmet :)
Tegemine oli ülilihtne ja ajaliselt kiire - vähemalt mulle. Ja tulemus, hmmmm, mmmmmmmmmm - vot just nii maitsev! Algul pelgasin, et lastele jääb veidi mõrudaks, kuna kasutasin piimašokolaadi asemel Fazeri küpsetusšokolaadi, seda 55%lise kakaosisaldusega :) Aga pealepanuks kasutatud maasikatoormoos tasakaalustas maitse ülimõnusaks :) Tänan Ragne retsepti eest!!

Vaja läheb:
125 g võid
125 g suhkrut
4 sl kakaod
näpuotsatäis soola
2 tl kuuma vett
2 muna
1 tl küpsetuspulbrit
40 g jahu
2 sl mandlilikööri (amaretto) - seda täna ei kasutanud, siiski laste sünna :)

Šokolaadikihid:
600 g toorjuustu (tegin 800'ga)
200 g piimašokolaadi
100 g valget šokolaadi (tegin 200'ga - võrdsed kihid)
toormoosi, meelepärasemat (serveerimiseks)

Tee nii:

Põhja jaoks sulata või. Lisa suhkur, kakao, vesi, sool sega ning lase paar minutit jahtuda. Lisa munad ning sega läikivaks massiks. Seejärel lisa küpsetuspulbriga segatud jahu ning mandliliköör - jääb üsna vedel taigen. Aseta tainas küpsetupaberiga kaetud lahtikäiva vormi (Ø22cm) põhjale ning küpseta 170 kraadi juures 15 minutit. Lase jahtuda.

Šulata šokolaadid eraldi vesivannidel. 400g toorjuustu sega piimašokolaadiga. Ülejäänud toorjuust sega valge šokolaadiga. Aseta jahtunud koogipõhjale piimašokolaadikiht ning selle peale määri valge šokolaadisegu. Lase külmkapis taheneda vähemalt 6 tundi kuni üleöö. Serveeri toormoosiga (maasika oma oli super)

Reisimuljeid veidi hiljem :)

Šokolaadi-kookoseküpsised

Kuldsest šokolaadiraamatust.

Erik ikka käib ja lappab seda raamatut, limpsates keelt nii mõnegi pildi peale soovides neid teha.. Tema lemmikud on šokolaadipallid, kuid nende tegemiseks pean end veidi koguma...Et aga raamatust ikak tolku oleks - pühendusele mõeldes, et see küpsetamise võlu minust ei kaoks - tegime laupäeval küpsiseid. Need ained olid lihtsalt kõik kapis olemas peale sidruni, mille asendasin apelsiniga :)

Tegemine oli lõbus, taigen sai hea tihke...et aga teha sama kauneid küpsiseid, kui pildil, otsustasin kasutada pritskotti. Sain just uue ja suure sünnipäevaks Saksa tiimilt ja katsetasin... Kott tainast täis ja pigistama... 3 küpsise jagu tainast suutsin välja pressida, siis loobusin - selgus, et küpsiste tegemiseks on lisaks taignale ja tegemissoovile ka tuima suurt jõudu vaja, mida minul siiski polnud. Egas miskit, taigen kotist taas välja ja lusikaga vormima :) Maitset ju küpsise kuju õnneks ei mõjuta!

Šokolaadi-kookoseküpsised:

500 g nisujahu

200 g tumedamat šokolaadi

90 g kookoshelbeid

270 g võid

250 g peensuhkrut

1 suur muna

1/2 tl vanillisuhkrut

1 sidruni riivitud koor (asendasin apelsini omaga)

soola

Sega jahu, kookoshelbed ja vanillisuhkur omavahel. Mikserda toasoe või munade ja suhkruga heledaks vahuks. Lisa sidruni (apelsini) koos ja kuivained. Sega ühtlaselt paksuks taignaks.

Vormi küpsised ja küpseta eraldi plaatide kaupa 170-kraadises ahjus 15-20 minutit (mul kulus 20 min)

Sulata šokolaad vesivannil, triibuta jahtunud küpsistele muster ja raputa peale kookoshelbeid (pakis on 100g)

Retsepti järgi peaks sellest taignakogusest saama 60 küpsist, mul ei saanud..aga ju ma siis laristasin liigselt :) 

Maitsvad!!

Ahjuliha sinepiga

Tegelikult tegin seda liha esmakordselt juba kuu-poolteist tagasi, mil Anudele-Aivaritele külla läksime - tookord rohkem nii katseeksitusmeetodil. Esimest retsepti kuulsin Selverist lihamüüjalt, kes lihatüki mulle paknedas ja oma kogemusi jagas...veidi leidsin lisa netist ja nii ta tookord valmis sai..ja pealegi ülihea! Eks liha ise mängis ka rolli - ostsin karbonaadiliha. Kuid maitsestamisega sain ka ise suurepäraselt hakkama, ei saanud ei soolane ega ka maitsetu, vaid täpselt paras. Kordasin antud lihategu paar päeva hiljem ka naabrite võõrustamiseks, lootuses siis foto teha et saaks retseptiga koos siia üles, kuid taas...läks kiireks :p

Nüüd siis reedel ei lasknud end enam tühjast kõhust heidutada. Klõpsud said tehtud :) 

Liha tegema hakates aga olin üsna lollis olukorras - olin omastarust maitsestamise üles kirjutanud, kuid võta näpust, alustasin taas algusest :) Nüüd seda viga enam ei korda.

Mul oli kilone lihatükk (kaelakarbonaad), määrisin selle väljast soola ja pipraga kokku. Seejärel mökerdasin Dijoni sinepiga nii, et kogu välispind oli kaetud. Mähkisin liha foolumisse ja küpsetasin 200-kraadi juures 1,5 tundi. Siis võtsin liha fooliumist välja ja kallasin ümber klaasist ahjupoti - lasin veel küpseda lahtiselt, aegajalt liha iseenda leemega kastes. Liha sai mahlane ja mõnus. Kui tahta tugevamat maitset, võib liha eelnevalt 2-3 h enne ahjupanekut valmis maitsestada. Võib lisada ka küüslaugutükke pikituna lihasse (lugesin erinetavest retseptides :))

Head isu!

Rabarberi-kookosekook, see õige!

Rabarberi-kookosekook

Juba mitu päeva (pühapäevast alates) ei ole midagi küpsetanud. Õhtud on kuidagi nii ära kadunud...ja pigem olen end teleka ette kerra tõmmanuna õhtust filmi nautinud kui köögis mütanud. Täna sai aga see mõõt täis - poest või ning igaks juhuks 3 apelsini korvi, ning koju (igasugu muud kraami ostan vahelduva eduga igaksjuhuks peaaegu iga kord poes käies (shokolaade, halvaad, kookoshelbeid, mooniseemneid, martsipani jms). Aga kooki valima hakates olin dilemma ees - Andres oli porgandeid ostnud, mis tekitas isu porgandikooki katsetada, kuid ei leidnud seda õiget (st. retsepte oli, kuid puudusid olulised koostisosad, nagu ntx kreekapähklid või vahukoor vms.) Et eile ostsin endale ka lõpuks suure muffinipanni, siis sai muffinitele mõeldud (viimatitehtud martsipani-rabarberi omad olid ju head)...veel mõtlesin midagi apelsiniga katsetada...apelsini ja porgandiga, kuid taas, ikka jäi mingi osa puudu. Perenaine.ee lehel surfates leidsin aga SELLE!!, naabrinaine Karini koogi ;) See, mida milallgi otsisin ja ei leidnud...ja nüüd puhtjuhuslikult komistasin. SEE on see õige! Jäätisega....mmmmmm...S.U.P.E.R!!
Ja selline ta sai - retsept ka kirja
Põhi:
100 g toasooja võid
1 dl suhkrut
1 muna 
1 dl nisujahu
1 dl kartulijahu
1 tl küps.pulbrit
1/2 dl piima
sisu:
5 dl rabarbereid tükeldatult
1 dl suhkrut
kate:
50 g võid
1/2 dl suhkrut

Otse ahjust

1 muna
1 tl vaniljesuhkrut
3 dl kookoshelbeid


Kuumuta ahi 175 kraadini ja valmista ette ümmargune 24cm läbimõõduga koogivorm.
Vahusta või suhkruga, lisa vahustamist jätkates muna. Sega omavahel taigna kuivained ja lisa koos piimaga võisegule. Sega vaid nii palju, et tainas oleks ühtlane.
Kalla taigen koogivormi, silu pealt ühtlaseks ja puista peale õhukesed rabarberitükid, mis oled eelnevalt suhkruga kergelt läbi ''kloppinud''. Küpseta u.30 minutit.
Sega omavahel katteained ja vala rabarberitele. Küpseta veel 15-20 minutit, kuni kook on pealt kuldkollane.Serveeri veel kergel soojana koos külma vaniljejäätisega - ja valmistu keelekaotuseks :)


Head isu!

Trühvlitegu

Et kodu põhiosa kasutamine on hetkel nagu ta on, tuleb veidi ette mõelda - täna ja homme ei pidavat kööki üldse pääsema, seega tuli eilsest viimasest võimalusest kõik võtta - tegin reedeks kommid valmis. Tööl oli hommikul veidi vaiksem ja surfates netiavarustes, leidsin üsna palju trühvliretsepte, mida siis omades variatsioonides sai valmistatud - algretseptid ja ideed on pärit Liina Blogist


* Marianne trühvlid olid need, mis eriti mõnusatena kirjelduse järgi tundusid, neist siis alustasin, kuid põhiretsepti kasutasin lõpuks siiski vaid koostisosade algsel valimisel ja ideetasandil - minu Marianne trühvlite jaoks oli vaja selliseid asju:

2 dl vahukoort
200 g valget šokolaadi
80-100 g Fazer Marianne Crush kommipuru
1 pits vana Tallinna kreemlikööri
1 suur spl maitsestamata toorjuustu

Sulata šokolaad vesivannil, lisa juurde keemiseni kuumutatud vahukoor, millesse on segatud toorjuust ja liköör. Sega kõik ühtlaseks, lisa kommipuru, sega ja vala tahenemiseks eraldi karbikesse. Tõsta tunniks sügavkülma.
Võta teelusikatega paraja suurusega tükk ja veereta käte vahel ühtlasem pall- seejärel kukuta pall kkommipurusse - tõsta vaagnale või väikestesse kommivormidesse. Säilita jahedas.

* Teisena võtsin tegemisse Konjakitrühvlid


250 g tumedat šokolaadi (kasutasin 75% kakaosisaldusega)
1,5 dl vahukoort
veidi toorjuustu
pits konjakit
Katteks Viener Nougati puru

Sulatasin taas šokolaadi vesivannil, lisasin keemiseni kuumutatud koore ja konjaki. Tahenema peaks mass sügavkülmas vähemalt tunni ja tavalises külmikus isegi kuni üleöö.
Seejärel vormi lusika või näppude abil massist pallid ja tõsta küpsetuspaberile. Mina kasutasin kattekihiks Viener Nougati tükikesi, mis andsid neile mõnusalt siilise olemise (menutades Maiuspala komme, ainult kattevärv on teine)

* Ja kolmanda variandina tegin Mandlitrühvleid oma retseptivaramust.

200 g tumedat šokolaadi (oleksin pidanud kasutama piimašokolaadi, kuna ise ei ole mõrušokolaadi fänn)
1,5 dl vahukoort
150g jahvatatud mandleid + 100g mandlilaaste
1 spl maitsestamata toorjuustu (oleks võinud isegi rohkem, mass külmus liiga kõvaks sügavkülmas)
Katteks jahvatatud mandlipuru.

Sulatasin taas šokolaadi vesivannil, lisasin koore, mis oli keemiseni kuumutatud ning millele oli juurde segatud toorjuust ja mandlipuru + laastud.
Siia võiks lisada isegi rohkem toorjuustu, kuna tunnike sügavkülmas muutis kommimassi jube raskelt vormitavaks. Loodan, et tavakülmikus seistes asi vähe paraneb :)
Tunnike sügavkülmas ja taas lusika ning käte abiga pallid, mis veeretasin parema väljanägemise saavutamiseks mandlipurus.

Et minu kommikarpideks on Raffaello metallist karbid, panin mandlitrühvlid eristamiseks valgetesse kommivormidesse, kartusega neid hiljem segi ajada. Samas, Nougati ja mandlipuru nii lihstalt segi ajada ei olegi võimalik nagu hiljem selgus :)
Degusteerimine reedel, 25. mail kell 15.00 :)
Eraldi kommidest pildid õhtul (või siis juba maitsmise ajal...täna vist ei pääse enam külmakapini)

Emadepäev ja hapukoore-jõhvikakook

Mu ema silmis on päikeselaik
mu ema juuksed kui merevaik
mu ema musil on maasikamaik
mu ema süles on parim paik :)


Sellise armsa luuletuse on Tibu Loora (nagu alla on kirjutet) leidnud omatehtud joonistusele, mis kingiti täna hommikul emadepäevaks. Lisaks veel klaasimaal, kaart, lilled ja kallistused Erikult/Andreselt... Nii hea on olla ema!
Klaasimaaliga läks algul tegelikult kehvasti, Loora tegi seda paar nädalat tagasi koolis, kuid koju jõudis see reedel umbes kümnes tükis, millest üks oli väiksem kui teine. Õnneks olid kõik jupid olemas ja Andres aitas hädast välja. Võttis küll terve tunni see kokku liimida, kuid nüüd on see aknal rippumas :) Ilus, kas pole?


Emadepäevakooki me eraldi ei teinud - eilsest oli järel veel jogurtikooki ja lõhe-quiche'i (naabripere suured käisid külas, et naabirpoiss saaks oma sünnat kodus pidada), kuid mingil hetkel teatas Andres et appi!, meil on kaks poolikut hapukoort ja pool kaussi jõhvikaid külmikus - tee ometi midagi :p Noh, mis seal's ikka, kui abikaas palub, tuleb teha :) Netiotsingusse ''hapukoore jõhvikakook'' tippides sain vasteid üsna mitmeid, kuid täpselt kirjeldusele vastas vaid see , kadri blogi oma. Mis siis ikka, et neid kõige lihtsamaid küpsetuskomponente on kodus alati, ei tekkinudki probleemi kohe need kokku segada ja ahju visata.
Hapukoorega jõhvikakook: ma tegin 200 g võist ja selle võrra ka rohkematest koostisosadest - kook sai paksem
1,5 klaasi jahu
170g suhkrut
150g võid
4 muna
300g hapukoort
1tl vanillsuhkrut
1tl küpsetuspulbrit 
2 suurt peotäis jõhvikaid

Koogi peale:
200g valget shokolaadi
70ml piima 

Segasin suhkru võiga, lisasin hapukoore, vanilje ning Loora vahustas munad. Mikserdasin kõik kokku ja lisasin küpsetuspulbriga segatud jahu ning jõhvikad, peale mida läks kook ahju.  175-kraadises ahjus 55 minutit ja kook tunduski valmis. 
Valge shokolaadi tarbeks pidin aga siiski poodi minema - see ei sulanud vesivannil mingi valemiga seekord. Kohvikoores aga segunes ja sulas küll :) 

Kaneelist, moonist ja pärmitaignast ning öös juhtub asju

Et ma meie uuest ahjust ikka tõsimeeli vaimustuses olen, ei saa pea ühtegi päeva ilma küpsetamata. Andres vaid ohkab õhtuti, mul on veidi piinlik, kuid mis sa teed...käed kohe sügelevad ja hing vajab tegutsemist. Eks igaüks pidigi ju omamoodi lolliks minema - see siis minu viis. Ma lohutan end mõttega, et see on (teades ennast) hooajaline, kuid kaua see hooaeg kestab, pole ju ette teada. Õnneks ei pea me kõiki asju ise ära sööma - kolleegid on headeks abimeesteks ja nõus kõiki mu katsetusi sööma.

Esmaspäeval tegin suure Britta koogi - üle pika aja poest leitud ja  koju valmisostetud vaarikaid ei saanud ju lasta raisku minna. 
Teisipäeval tegime poja palvel (kaua on ta pidanud ootama) kaneeli- ja moonirulle :) Oi need said head...ja õnneks sai neid palju :D
Ja oi kui head olid need otse ahjust tulnuna külma piimaga süüa. Et ahi on super, siis olid need ka järgmisel päeval hästi maitsvad...ja noh, ega ma kaneeli ja mooniseemnetega ka just ei koonerdanud ;)
Kolmapäeval pidasin vahet - ostsin küll Loorale muffinimaterjali valmis, kuna algselt sain aru, et tal on neid neljapäevasesse trenni vaja, kuid õnneks sain päevakese hingamiseks. Kolmapäeva õhtul peale kahte trenni olin omadega üsna otsas. 
Eile aga siis läksid muffikud loosi. Algas lugu muidugi lõbusalt - Loora teatas ''emme, meie treenerile maitsevad need valged asjad muffinite sees. Noh need, mis on nagu riis.'' Mõtlesin, mis ma mõtlesin...välja ei mõlnud. Pakkusin küll kristallsuhkrut ja nonparelle, kuid pakkusin valesti...ja siis Looral plahvatas ''emme, need mida sa apelsinikeeksi sisse paned, need valged!'' Voila, jutt käis kookoshelvestest :D
Muffineid tehes olin muidugi mugav, kasutasin poes saadaolevaid pulbreid. Sisudeks sai pruunidele pähklid ja mõmmi shokolaad, valgetesse halvaa  - peale kaunistuseks siis kookoshelbeid ja shokolaadi ja valmis nad saidki. 
Andres jõudis kööki hetkel, mil ahjus olid viimased 4 muffinit, mis eelmiste plaatide peale lihtsalt ei mahtunud, vaatas ja vangutas pead: ''mis sa 4-kaupa neid teedki või?'' - ilmselt arvas ta, et mulle meeldib kohe NIIVÄGA see küpsetamisprotsess, et venitan selle veel pikemaks kui tegelikult saaks :P 

''öös juhtub asju''
Ihastes on palju inimesi, kes kevade saabudes õhtuti tervisejooksu, kepikõndi või rattasõitu harrastavad, kuid üsna vähesed, kes teevad seda tagurpidi. Eile õhtul koju sõites pidin end pooleks naerma, nähes kuidas üks vanem härrasmees tagurpidi kepikõndi harrastas. Väga hoolikalt astus, iga sammu mõtles läbi (arvestades tema tempot). Aga ka näete, nii võib sportida - ehk saab tagurpidikõnd isegi millalgi olümpiaalaks ;)

Hakklihavorstikesed ja Toorjuustu Brownied kirssidega

Eilne päev kujunes kummalises rütmis - hommikul ärgates oli justkui aega megapalju, siis sain koostööpartnerilt teada, et kummiboksis olevat üsna lahe ja tormasin rehve vahetama...sattudes pale seda üle iiiilmatuma pika aja Sepa turule....ja lõpuks siis sealt ka toidupoodi. Midagi kindllat õhtuks plaanis ei olnudki, teadsin et Riina-Enn tulevad meile ööbima (Elis soovis vaba pinda oma 1-eluaasta täitumise tähistamiseks) ja varusin veidi lihakraami, mida oleks siis paras mingil hetkel ahju visata. Varusin veidi enam, et kui näiteks naabripere ka külla tuleb, jaguks. Kojujõudes oli taas aega justkui meeletult, oli ju alles lõuna - Andres toimetas puldi installi kallal, lapsed kes kus oma lemmiktegevusi tehes. Otsustasin taas uut ahju ekspluateerida ja et oli shokolaadikoogi isu, tegin Toorjuustu-kirsi Browniesid. Algretseptis on see siiski vaarikatega, kuid et need on Selveri sügavkülmast pidevalt ära ostetud, vahetasin nad kirsside vastu - maitseomadusi see ei kahjustanud :) (pilt perenaine.ee lehelt koos retseptiga)

Šokolaadipõhi: 3 muna
180g jahu
150g võid
150g tumedat šokolaadi
150g suhkrutToorjuustutäidis:
400g toorjuustu
2 muna
150g suhkrut
1spl vanilliekstrakti
Kate:
200-300g vaarikaid
Sulata veevannil šokolaad, lase jahtuda.
Vahusta toasoe või suhkruga kreemjaks vahuks. Lisa ükshaaval pidevalt vahustades munad. Vala jahtunud šokolaad võivahule, lisa ka sõelutud jahu, sega ühtlaseks tainaks.
Toorjuustutäidise jaoks vahusta toorjuust koos munade, suhkru ja vanilliekstraktiga kreemjaks vahuks.
Võta väike nelinurkne küpsetusvorm (20*30cm), vooderda küpsetuspaberiga, kata vormipõhi šokolaaditainaga. Vala peale toorjuustutäidis, aseta täidisele vaarikad, suru kergelt täidisesse. Küpseta 175-kraadi juures 40-50 minutit. Jahuta ja lõika ruutudeks.

Kooki ahjust välja tõstes helistas Andres, kes oli vanaema ja Looraga surnuaeda läinud, et õhtu toimub hoopis Anu juures. No mõeldud tehtud. Et ko

kkule

pe oli jäänud: meilt liha, neilt kartul ja pleiss, läks köögis järsku sebimiseks. Kahe ja poole tunniga tuli valmis teha ahjuliha ja hakkliha-vorstikesed (mõte kotlettidega külla minna tundus kuidagi liiga kodune) - mõlemad olid mu jaoks kuni eilseni suhteliselt tume maa. Ega midagi, pilk internetti ja voila, igasugu retsptid olidki olemas.

Ahjulihast pikemalt järgmises postituses, siia aga panen kirja hakkvorstikeste retsepti, et ntx suvel grillima hakates oleks, millest juhinduda :) Tegema hakates avastasin, et tegelikult on need suhteliselt samad kotlettidega (muna rohkem, saia vähem)

- vahe on vaid vormindamises.

Algretsept Kokaraamat.ee'st

500 g looma- või seguhakkliha1 sibul
1 küüs küüslauku
soola
pipart

Lisasin oma tarkusest riivsaia - plaanisin algusest peale teha pannil, kuna ahi oli liha täis.

Hakklihale segatakse juurde väga peenikeseks hakitud sibul, hakitud küüslauk, soola, pipart ja segatakse hästi läbi. Vormitakse sõrmejämedused vorstikesed ning hoitakse neid 1 tund külmas. Veeretasin rulle enne külmapanekut riivsaias. Seejärel asetatakse vorstikesed pannile, määritakse pealt õliga ja küpsetatakse praeahjus.

Mina tegin seda rohkes õlis praepannil. Maitselt head ja süüa mugavad - nagu grillvorstid :)

Ja nii möödus taas üks õhtu mõnusalt süües :)

Ahjuliha tegemises sain ka eile meistriks - ehk siis nüüd julgen teha ja ekpserimenteerida :) hetkelgi ports ahjus, ja lootus on, et saan täna ka pildi klõpsitud enne kui söömaks läheb.

Brita kook

Nagu lubatud, tegin täna esmakatsetuse Brita koogiga. Unistus sai alguse nädalapäevad tagasi kui kolleeg Janar tööle selle koogiga tuli - tema abikaasa küpsetab ülihästi ja väga sageli õnnestub meil sellest osa saada. Et siiamaani on see kook mu jaoks suhteliselt ulmeline ise teha tundunud, siis nüüd, UUE AHJUGA!!! (jah, see on nüüd paigas ka juba teist päeva), ei lükanud ma eksperimenteerimist enam edasi. Paljud ju on proovinud ja kiidavad taevani - kus ma siis nüüd hakkama ei saa. Eks Selver veidi mu tegemistuhinat ju kärpis, omamata külmutatud vaarikaid sügavkülmaletis, kuid leidsin sellele lahenduse marjasegu näol, mis samamoodi hea ja hapuka maitse koogile andis.

Retsept Perenaine.ee'st. Sealseid kommentaare lugedes olin siiski tegema hakates veel üsna kahtlev hakkamasaamises, kuna kellegil oli beseekate nätsa jäänud, kellegil oli ahjus kook küll kerkinud, kuid peale väljavõtmist kossdi kokku vajunud jne, kuid mul läks siiski kõik kenasti. Kui mitte öelda isegi, et liiga kenasti. Kook kerkis ahjus mürinaga - vahepeal lausa nii, et pidi beseekattele kahvliga auke tegema, et ahjulakke ei kerkiks :p - ja välja võttes ei kukkunud ka kuigi kokku. Pigem oligi mure selles, et kerkis liiga hästi ja kokku ei vajunudki - lõpptulemus sai üsna kõrge. Et kook on aga oma olemuselt selline hõrk ja õhuline, siis ei olnud muret ka mitte läbiimbumisega. Moos ja vahukoor pigem ongi vaid maitse lisamiseks antud retseptis. Igatahes naabrite juurde grillhooaega avama kutsututena saime uhkelt koogi kaasa võtta ja koos üsna äragi süüa :) - hommikuks saime igale veel tükikese kaasa.

Tegin kahekorse koguse, ehk peaks järgmisel korral katsetama ühekordsega ja üritama alustaigna võimalikult õhukesena koogiplaadile laiali ajama....

Põhjaks:

3 munakollast

1 terve muna

1 dl suhkrut

150 g võid (82%)

2,5 dl jahu

1 tl vanillisuhkrut

2 tl küpsetuspulbrit
Besseekiht:

3 munavalget

1,5 dl (peenemateralist) suhkrut

1 dl mandlilaaste
Täidiseks

2,5 dl vahukoort

0,5 dl suhkurt

200 g vaarikaid

Valmista ette küpsetusplaat, kattes selle küpsetuspaberiga ja määrides võiga. Siis tuleb kook paberi küljest paremini lahti. Mikserda munakollased, terve muna ja suhkur helekollaseks vahuks. Peata mikser ja lisa käsitsi segades või ning jahu-küpsetuspulbri segu. Sega korralikult läbi ning määri tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile.

Beseemassiks mikserda munavalged. Alusta madalal kiirusel ja kui vaht on juba kohev, kuid veel pehme, suurenda kiirust ning lisa järk-järgult suhkur. Jätka mikserdamist kuni tunned, et mass on muutunud tihkeks ja mikseril on seda raske töödelda.

Jaga mass lusika abil kuhjakestena tainale ja silu ühtlaseks kihiks. Raputa peale mandlilaastud ja küpseta alumisel siinil 175-kraadises ahjus ca 20-25 minutit.

Tõsta restile jahtuma. Lõika täiesti jahtunud kook pooleks ning kata üks pool suhkruga vahustatud vahukoore ja marjadega. Tõsta teine koogipoolik peale.

Head isu!

Munadepühast ja pashadest

Mune hakati meil värvima juba reede hommikul, siis kui veel Looral sõbranna külas oli, vahetult peale meie lahkumist Mersuusse. Keetsin plikadele 6 muna ja nädal varem valmisostetud munavärvid läksid kohe kasutusse - meie kojujõudes laupäeval oli munadest järel vaid mälestus :)
Uued munad sai keema pandud ja muidugi ka värvitud - mis pühad need ilma nendeta oleks. Ja muidugi sai neid ka jagatud - need 2 pisikest vutimuna ntx saime Janikalt (2 olid pildistamise ajaks juba kõhus), rohelise,sinise ja pruunikirjud Riina-perelt, 3 heledamat pruuni emalt :)
Laupäeval naabrite juures käies oli Karinil taas pashat tehtud - magusroog, mida ma siiamaani ise pole teha üritanud, kuid mis iga aastaga aina enam tungib ka meie, Eesti munadepüha-traditsioonidesse - retseptid paljunevad ja juttugi on sellest meedias üha enam.
Pühapäeval, enne linnaminekut jogurtikooki käkerdades võtsin nõuks õhtul ka pashateo ära katsetada - kui keeruline see siis ikka olla saab.
Linnast hunnikus kohupiima ostes unustasin aga suhkru (et suur 25-kilone suhkrukott sahvrist on otsa saanud, unustan seda pidevalt juurde osta), õnneks ei olnud suhkur ainus, mis puudu oli - kodus retspete vaadates selgus :) Teistkordselt linna minnes varusin shokolaadi, võid ja vahukoort....marmelaadi, mandleid ja ...suhkru unustasin ikka osta :D Hea on, et allkorrusel elab ämm, kel alati vajalikke toiduaineid on varuks - peale sauna saigi alt läbi hüpatud ja kruusitäis suhkrut laenatud.

Lõpptulemusena said meie pashad sellised - kohupiima olin lausa 3 pasha jagu varunud (retseptides on 1 pasha jaoks 500g kirjutatud :p), kuid mis siis ikka, tegime mõlemad veidi suuremad :)

Retseptid valisime Nami-namist, kuid nagu ikka, kohandasime veidi oma järgi (lastele ei maitse rosinad ja marmelaad, aprikoosid jätsime seega ka ära - need ju rosinalaadselt pehmed):
Loora võttis aluseks Imemaitsva pasha:
100 g võid
1 dl suhkrut
500 g toasooja kohupiima
sidrunit -1-2 spl mahla (asendasime apelsiniga)
1 muna (soovi korral, me ei soovinud)
1 tl kvaliteetset vanilliekstrakti
2 dl 35% rõõska koort
maitseks 0,5 dl hakitud pistaatsiapähkleid
100 g kuivatatud jõhvikaid

Vahusta pehme või suhkruga kreemjaks. Lisa toasoe ja eelnevalt läbi mikserdatud kohupiim, (muna*) ja maitseained. Sega õrnalt juurde vahustatud rõõsk koor. Tõsta segu marliga (marli tee enne märjaks!!) vooderdatud pashavormi (sõela sisse) nõrguma, pane soovi korral peale surutis (ei pea, nõrgub ka ilma selleta). Hoia jahedas.
Järgmisel päeval kummuta pasha vaagnale, eemalda marli ja kaunista.

Maitselt tõesti hästi mõnus ja kreemine - pasha, millest võib sõltuvusse jääda ;)

Minu pasha baasretseptiks sai Šokolaadisõbra kohupiimapasha:

500 g kuivemat/teralist kohupiima
1 dl 35% rõõska koort
100 g hakitud tumedat shokolaadi (nt Bitter)
100 g hakitud võid
50 g suhkrut
50 g heledaid rosinaid (asendasin 100 g hakitud mandlitega)
50 g hakitud kuivatatud aprikoose (asendasin 50g hakitud marmelaadiga)

Valmistamine:
(Loputa aprikoosid ja rosinad keeva veega, soovi korral leota 30 minutit uues keedetud vees. Kurna hoolega ja lase köögipaberil või -rätikul taheneda)
Kuumuta rõõsk koor keemiseni, sulata selles hakitud šokolaad ja või. Tõsta pott tulelt.
Lisa kohe kohupiim ja suhkur ning sega ühtlaseks. Sega juurde hakitud marmelaaditükid ja mandlid. Sega hoolega läbi. Vooderda suur sõel või pashavorm niiske kahekordse marliga ja vala kohupiimamass sõelale/vormi nõrguma. Keera marli otsad pashale, pane kauss alla ning pane külmikusse.
Kaunista enne serveerimist.

Järgmisel korral võiks kohupiima enne läbi mikserdada, saaks siidisem koostis, kuid muidu maitsev amps ka see :)

Tagurpidi Ants, ehk pühade-eelne tööpäev

Oli täna alles hommik - esiteks ei saanud ma üles, vaatamata sellele, et enne äratuskella helisemist mitmeid kordi valmis selleks olin. Uni oli rahutu ja keha eilsest zumba-trennist ka kuidagi hell. Lõpuks end üleskangutanuna olin nagu talveunest ärganud karu - tööle jõudeski ei olnud päris selget pilti ees. Ärkasin siin mööda laadimisplatsi jahedas hommikuõhus jalutades....
Hommikul kampsunit selga sikutades vaatasain hetkeks, et kude on mingitpidi mitte tavapärane, kuid rohkem riietusele tähelepanu ka ei pööranud....kuniks Kristjan küsis kell 10.15 üle toa, et Ivika, täna oled tagurpidi Ants või? Juhmilt talle otsa vaatama jäädes sain järgmise vihje - vaata kamspuni õmblusi :p Ja siis taipasin - see oli pahupidi seljas :D Ihhiiii....oi mul oli naljakas. Teistel muidugi ka :D Meenus koheselt kui endises töökohas samamoodi pahupidi kampsikuga pool päeva ringi siblisin - õnneks oli too selline teistmoodi ja teised toona aru sellest vist ei saanudki - seekord aga olid õmblused konkreetselt väljaspool ja pahupidi olekut ei olnud võimalik millegagi segi ajada :D
Ilus algus pühadele ;)