26 september, 2016

Kaks kuud, kaks pruuti, kaks kootud pruutkleiti...

Kootud kleidi alumine äär
''...kell on 8.20 õhtul, 10 minutit tagasi astusin koduuksest sisse, mille olin enda järel kinni pannud hommikul 7.30. Mees istus suures toas arvuti taga, poeg oma toas teise arvuti taga...tütar oli saabunud koos minuga - tallist/trennist. Küsimusele, kas söönud olete?, sain kiire eitava vastuse. Kiirpilk külmkappi (poodi ma täna ei jõudnudki, kuigi see jääb nüüd imemõnusalt koduteele - uus Ihaste Konsum, millest nii pikalt puudust oleme tundnud!) andis tulemuseks, et õnneks on eilsest veel paar ampsu liha järel, millele saab kiirelt sügavkülmast juurvilju lisaks vokkida... Vähemalt selles osas oli õhtu päästetud! ...kus mu vardad on? Ahjaa, kotis veel...
...kell 22.15 ajan end diivanilt püsti, silmad ei taha enam hästi peent kudet lugeda, käed on väsinud...no lihtsalt ei jaksa enam...Veel on aega ka..homme saan tallis peale tööd kududa, jupi jälle edasi....aitab tänaseks... Ehk magan ka veidi paremini ja saan hommikul veidike jätkata, enne tööd?''

Viimane pilk mannekeeni seljas




Kui ma poolteist kuud tagasi Airile peale päris pikka kaalumist lõpuks ''jah'' ütlesin, ei uskunud ma tegelikult ise ka veel päriselt, et ma selle kleidiga valmis saan.
22. augustil, mil Mirjami kleit oli peaaegu päris valmis, lõin varrastele 760 silma...23.septembri hommikul lõpetasin alumise äärepitsi heegeldamise - valmis!

Tööproov



See, mis viimase kuu jooksul toimus, on lühidalt kirja pandud postituse alguses - terve kuu aega käis võitlus iga vaba minuti osas. Enda jagamine pere, kodu, töö, tütre trennide-võistluste-talli vahe, kus elab meie kõige noorem pereliige ja keda nägemata ei oska ma ühtegi päeva olla (oskamata temaga tegelikult muud teha kui patsutada ja süüa anda).
Õnneks oli värske kogemus Mirjami kleidist olemas, et vaatamata alguse visale kasvule muutub millalgi kudumine kiiremaks, kuid siiski...
Alguse silmad (760) kahandusid põlvede juures 210-le ja sealt edasi läkski juba rõõmsamalt. Samas, kui Airi 1,5 nädalat peale algust esimesse proovi tuli, oli mul 157'st vajaminevast sentimeetrist ette näidata alles 50-sentimeetrine jupp... Mina ju teadsin, et ma jõuan...aga tema?
Veidi vähem kui nädal tagasi, mil arutasime neti teel kaeluse osa ja ma kinnitasin (siis juba seda ka ise teades), et mina jõuan valmis, kirjutas ta imelised sõnad: ''tead, sinu pärast ma siis enam ei muretsenud, kui sa ütlesid, et võtad töö endale'' - AITÄH!, mina ise küll muretsesin :)



Siinkohal tahan ma siirad tänusõnad edasi anda ka Jaanikale, kes laenutas oma Stuudio reguleeritavat mannekeeni - nii sain viimase nädala juba töötada üsna kindla peale minnes, oli võimalus igal vajalikul hetkel proove teha :)


Täpselt nädala pärast on üks kaunis pruut taas altari ette astumas - ma olen väga õnnelik, et sain omalt poolt panustada selle imelise päeva õnnestumisse! Õnne ja armastust teile, noored!

- Ivika

PS! Veel reedel lubasin endale, et ei võta vardaid vähemalt nädal aega kätte...kuid vastu pidasin ainult eilse õhtuni - katsetan nüüd tiba paksema lõngaga ja otsustasin, et koon üle ilmatuma aja iseendale. Vaatame, kas valmis ka jõuan - sooviks on sall ja müts, ilmad ju juba külmad...


02 september, 2016

Kui vaid saaks piiluda tulevikku...

...ehk kuidas suuta kannatada veel poolteist-kuni-kaks kuud kuniks fotograaf pildid edastab, kui pulmad pole veel toimunudki :)

Mirjam leidis mu tänu Liinale (Rees), kes ise hetkel suuri töid teha ei võta, juba aasta alguses. Juba siis sai suuremas plaanis paika pandud kleiditeo algus ja vaadatud mustreid. Juuli keskpaigas alustas õmbleja (Jaanika Stuudio) aluskleidiga. Kuniks aluskleidi toorik valmis, ootasin ma kannatlikult lihtsalt niisama... Ja siis käis stardipauk - 20.juulil saime kõik kolmekesi kokku Jaanika juures stuudios. Mõõdud võetud, hakkas mul kiire...kohe nii kiire, et kaotasin igasuguse mõttevõime, sest miks muidu juhtus nii, nagu juhtus...ja juhtus nii...

Mirjam soovis kindlaid mustreid - alla äärde ja vöökohta Tiina Lilleaeda ja seelikusse sirelilehekirja. Et ma olen harjunud kleite kuduma seni alt üles, siis kiilusin täiesti kinni - muster oli ju algselt teisipidi kirjas ja suutmatus kiirelt ümber orienteeruda, ajas mu sõlme. Alustasin siis mustri kudumist valepidiselt - lootes, et pole ehk hullu midagi.. Kui olin sellealumise laia osa, nö. salli välimise ääre, ära kudunud, sain aru, et algsest mustrist on järel vaid nuppude muster...Tagusin pead piltlikult vastu seina ja kirusin ennast... Kuna kudumiseks oli kulunud terve nädal!, tõstsin selle osa lihtsalt kõrvale, arvutades paralleelselt, kas mul jagub hiljem aega uuesti see jupp kududa või mitte.. Hea oli, et suures meeleheites seda minema ei visanud (ju oli nuppudest kahju). Ja siis tekkis järgmine kinnikiilumise moment - nimelt tahtis Mirjam, et kooksin seelikuosas lehemustri alt üles tipuga, mis minule oli täiesti vastuvõetamatu (pihaosale tundus see ok). Istusin pool õhtut ja kaalusin, mis ja kuidas...ja ei saanudki ennast nõusse, et teha nagu saaja soovib....sest tellija soov on ju siiski seaduseks... Arutasime asja ja saime kokkuleppele, kuid see tähendas, et pidin alustama kleidiga siiski nüüd keskosast. Kirusin end taas, sest nii tehes oleks ma ju võinudki siis kõik ülevalt alla kududa ning oleks alumine äär ka õige saanud... Igaks juhuks võtsin ikkagi selle 'vale'allosa ka esimesse proovi kaasa ja voilaa, see meeldis siiski! Te ei kujuta ette mu kergendust!! Ja lõpptulemusena saigi see imeilus..ehk alati tasub ära oodata lõpptulemus, et saada täit pilti :)
 Täpselt kuu ja 2 päeva hiljem olime me taas kolmekesi koos, selle vahega, et kudum oli pakitud kinkekarpi ja jäigi minust maha stuudiosse...



Aga seda päris päris lõpptulemust piltide näol saan ma veel kaua oodata...


Mida ma siit õppisin? Isegi kui Sulle tundub, et Sul on jube kiire, siis võta aega mõtlemiseks...isegi siis, kui sellele kulub 2 päeva aega - teed enda hilisema elu lihtsamaks :)