18 november, 2013

Haapsalu rätt nr.2 - lilleaiakirjaga, kolmnurkne (sallide järjekorras 4-s)


Pitsi kudumine pidi olema haigus, millele ravi ei ole..just nii öeldi Mustrimaailma lehel, Haapsalu räti teemas, kus käin aegajalt silma nuumamas :) Ja tundub, et see vastab tõele. Jah, aega võtab selliste asjade tegemine palju, kuid tulemus on ka nii võrratult kena, et taas tahaks peale salli/räti lõpetamist kohe järgmist alustada....seda enam, et kauneid mustreid leiad ajapikku aina ja aina juurde. Praeguseks hetkeks on mul aknalaual 4 erinevat Haapsalu salli/räti raamatu + suur hulk netist leitud koekirju. Ema varasalves on Pitsilised Koekirjad, mis pidi imeline inspiratsiooniallikas olema, kuid siiani ei ole ma seda lehitsenud, enda juurde toonud...veel :)

Veidi räti saamisloost - nimelt on see mu esimene tellimuse peale tehtud Haapsalu rätt/sall. Sõbranna Rakverest nägi minu ohkamist, kui eelmise räti jaoks 3 korda pitsi pidin kuduma ja avaldas vargsi soovi endale üks analoogne jõuluks saada. Et tegemine võtab minul tublisti aega, saan ju teha vaid õhtuti ja ndl.vahetustel, siis alustasin kohe peale eelmise lõpetamist. Mustri valis Ilona ise - Lilleaiakiri, pitsi leidsin netiavarustest - SIIT
Kudumine oli ka Türgis kaasas, kus Loora bassu-sulistamiste ajal mina usinalt vardaid liigutasin ja nii mõnegi tumedamat nahavärvi lapse imestama panin :p 
Ka seekord olin veidi hädas pitsiga, vihjest (2 x 210 silma veidi suurema salli jaoks) lähtudes tegin algselt 393 silma kahele lühemalt äärele kokku, kuid selgus, et kahe ääre jaoks jäi sellest siiski väheks, kuigi mul oli räti lõpus 25 silma vähem. Ehk ajas vihje andja segi 310ga?, ei tea..ja polegi oluline (tema rätt on valminud juba tükk aega tagasi). Pitsi kudumine läheb õnneks kiirelt, laupäeva/pühapäevaga olid uued pitsid (seekord tegin 2 eraldi) valmis ja eile õhtul sain räti ka kuivama. Ilus on :) Kui algul rätti õlgadele pannes tundus ta tibake väike, siis peale venitust on täpselt paras. 

Kokkuvõte:
Koekirjaks lilleaiamuster Haapsalu räti raamatust.
Varras 3,0 
Salli mõõdud 143 x 143 x 213 cm - pikimal serval oli lõpetades 300 silma.
Äärepitside jaoks silmi 274 + 274 (pikimal serval pitsi ei ole, kuid kui tahta, siis sobiks silmade arv 393)

Tegemiseks kulunud aeg 1 kuu


Minu tehtud tööd leiate ka siit: https://www.facebook.com/Haapsalusallid

15 november, 2013

Sügis-suvevaheaeg Türgis

Myra kaljuhauad
Et eelmisel aastal jäi lastega koos reisimine vahele, võtsime juba kevadel varakult plaani lastega sügisene koolivaheaeg suves veeta. Enne talve päikest ammutada, keha ning vaimu talveks ette valmistada. Kuna Egiptuses andis tunda laste eakaaslaste puudumine ning sugulased olid nõus kaasa tulema, läksime seekord 2 perega - suund Antalya.
Ööl vastu 22.oktoobrit saime magada vaid loetud tunnid, kell 1.10 oli takso meie juures, valmis Tallinna lennujaama suunduma. Kell 5.30 oli äralend ja juba kell 9.00 olimegi kohal. Lennureisil pikalt peatuda ei ole mõtet, enamus on sarnased - seekordne sinnalend oli ainsa vahega, et meie kohad oli esireas ja saime vabalt jalgu sirutada.
Transfeer hotelli, Rixos Lares, ning tubade osas läbirääkimisele - naabrimees oli õpetanud, et pange 20.- eur passi vahele ja saate paremad elamised. Meile oli oluline saada kõik 3 bronnitud tuba üksteisele võimalikult lähedale, seega mõlesime katsetada...tulemuseks pakuti Andresele sviiti. Esimese mõttena tekkis, et appi, kas me peame siis kaheksakesi kõik ühes toas hakkama saama? Pärimiste peale jäi letiteenindaja rahulikuks ja palus meil lihtsalt ''tuba'' üle vaadata...porisesime veel veidi kahtlevalt kuid otsustasime siis soovitatud teed minna. Üles 8.-ndale korrusele jõudes tabas meid välk!, jah just!, meie käsutusse pakutud ''tuba'' võttis enda alla terve korruse ühest hotelli tornist. Mõtlemisega läks kiirelt, muidugi meeldib meile eesolev nädal siin veeta, liiatigi et korrust ümbritses täisringis rõdu :)
Meie tore seltskond kõik koos :)
Kuna see oli puhtalt hotellipuhkusena (lõõgastumiseks) mõeldud, siis enamus päev (v.a) 2 möödusid kas siis bassude ääres või rannas ning õhtul ''kodu''lähedal shopates. Avastasime endi jaoks tennise ning peale esimese päeva lõunat hotellist gym'i avastanutena olime ka hommikuti esimesed kes seal platsis olid kell 8.00. Hea avastus, et end mitte rulli süüa - toitlustamine 3 korda päevas oli hinna sees ja mõtle mis Sa mõtled, ikka lähed sööma kui on vastav aeg :) Nii ostsin endale esimesel õhtul kohalikust kaubandusest trenniriided ja kokku nädala jooksul silkasin trenazööril 19 km - 3km korraga ei olnud just palju, aga asi seegi :)
Neljapäevaks, oli vist...?, või siis äärmisel juhul reedeks oli meil plaanitud trippida Demre-Myra-Kekova reisil. Sõit oli pikk, seega ka algus varane, kell 6 korjati hotellist peale, transporditi Antalyasse ja sealt edasi bussile, mis oli täis Alanyast reisi alanud venelasi. Kuidagi endile istekohad leidnutena ja ära mahutanutena (mis oli tõeline kunsttükk, kuna enamus bussis olnud reisijatest vajasid enda istumise alla 1,5 istekohta) sai sõidetud 2h. Aga see kõik oli seda väärt, kaljuhauad ja amfiteater, mis on säilinud Myras, olid (vähemalt minu jaoks) tõeline ajalooelamus. Teadaolevalt on selliseid ''ehitis'' Türgis 12, kuid ainult see on tänini leitud - otsingud käivad. Kahjuks vist oli arheoloogidel liiga kiire avastuste väljtoomise ja enda valdusse saamiusega, kuna enamus sarkofaagide välja sikutamisega olid lõhutud liiga palud ukse/aknapõsed. Ja muidugi hirmus kahju, et sellistesse asjadesse sisse ei saa.. Ma oleksin seal aga tahtnud veeta kohe mitu päeva - ja, teha polegi ju midagi, aga just see vaade, see tunne... Seal muide oli esimene amfiteater, kus tohtisid käia ka orjad! Ilsmelt neile olidki ehitatud need trellidega osad kõige üleval. Ja all olid istmed kuningate tarbeks.. Istmed muide, on kõik kivist - mõelgem sellele kui pehmetes teatritoolides etendust vaatame ;)
Giid oli meil väga heal tasemel ja tunda oli, et armastab oma tööd väga, kahjuks ei saanud lapsed venekeelsest jutust aga miskit aru ja see tegi neile reisi veidi tüütuks - aga, saime teada, et üsna samal alal on alles ka maaalused linnad, suured piirkonnad, kus aastatuhandeid tagasi elati. Maa all olevat isegi 7-8 korrust, millest neljale korrusele maa alla oli veel mõni aeg tagasigi sisse saadud. Linnak aga olevat keeruline labürint, kus oskamatu lihtsalt ära eksib ning kaarti omamata sinna alla jääbki.
Peale reisi leidsime ka väga super artikli: Demokraatia sündis Lüükias - jutt just antud kohast, kus olime :)
Myras viist marsruut edasi Demresse, kus Pühak Nikolaus oli oma imetegusid teinud - osaliselt säilinud/taastatud klooster oli inimestele sissepääsuks avatud. See koht jäi aga mulle kõige igavamaks - giid rääkis palju, kuid et vene õigeusklikud trügisid ette, oli kuuldavus kehva ja noh, minu vene keel mitte just kõige parem.
Edasi aga, Kekova!! Veealune osaliselt säilinud linn, st et minek toimub paadiga! Hurraaa! Sättisime endid oma rsuure seltkonnaga paadi ninale kohe platsi ja nautisime vaateid. Imeilus piirkond...ja taas, hunnikus ajalugu, mida lihtsalt ei jõuta uurida. Aga jah, miks peakski, see ju ei kao kuhugi, kuna puuduvad klimaatilised suured temperatuuride kõikumised ja kivid ei lagune :) Laste jaoks oli siin kõige lõbusam muidugi ujumise osas - paat ''pargiti'' ilusasse helesinisesse laguuni ja kõik kes tahtsid, said vette. Mina tahtsin ka, väikseks ringiks :) Sealsamas lähedal oli ka übrerikaste jaoks ehitatud privaatne puhkuse koht, kus hinnad on kümneid kordi kõrgemad kui kõige luksuslikemates hotellides ja baarid suletakse juba kell 19, et kuulsused saaksidki pühendada end puhkamisele.
Ja oligi päev läbi. Tagasi hotelli jõudsime täpselt õhtusöögiks ja jätkus igapäevane rutiin :) Õhtusöök, mõned koktelid ja magama, et uut päeva taas spordisaalis alustada ja päikese käes õhtusse veeta. Muidugi ei saanud ma ka siin ilma käsitööta - kuniks Loora torudest alla vehkis liuelda, veetsin mina aega Ilonale Haapsalu rätti kududes. Ega see väga jõudsalt kasvada tahtnud, kuid mõned erad ikka ja seegi on abiks, et selle nüüd kohe -kohe lõpetada saan :)
Ja nii ta läks, see puhkus. Kahel korral käisime tennist harjutamas, mis oli ka omaette super kogemus. Karolin ja Erik, kes on kauaaegsed sulgpallurid, olid üsna hädas löökide tugevuse ja suunamisega - mõtled küll, et sarnane mäng, aga võta näpust! Minu arust läks mul ja Riinal tunduvalt paremini, meil kes me vägagi algajad reketite osas olime :) Teistkordselt mängides astus ka Andres kampa ja sai maigu suhu - mõnus mäng!

Pildid on ja jäävad läbisegi :)
kohe-kohe löön!, palli

helesinine laguun Kekovas

Myra müüride vahel

Myras

teel Kekova poole

toidukunst restoranis

Loora omas elemendis - hotelli külma bassein


Andres ootab...

Amfiteatri esineja :)

suund lavale
vaade hotellile

paadil :)

Kekova veealune linn

Viljasaartest kuningad, printsid ja printsessid



Nädal vedeledes möödub imekiirelt, tunduvalt kiiremini kui sama aega kasutada seljakotiga matkates ja pidevalt liikumises olles (vahetu kogemus Kreekaskäiguga). 29.10 hommikul (teisipäev) oli trabsfeer lennujaama kell 7.00 hommikul. Alles bussis istudes jäime mõtlema, et ei tea kas lennuk üldse tõuseb, Eestis oli ju torm. See siiski meie väljumist ei takistanud, küll aga oli maandumine minu senistest kogemustest kõige koledam...küll raputas ja väntsutas ning lõpuks oli maandumise hetkel lennuk pooldiagonaalis rajaga...aga siis olime me maas ja pidurdasime. Täistunniekspressiga koju ja saame selle loo lõppenuks lugeda :) Tänud reisikaaslastele!, Teiega läheks jälle!



17 oktoober, 2013

Haapsalu rätt nr.1 - kolmnurkne ja punane (sallide järjekorras 3-s)

Läksin toona poodi tegelikult kirsipunast lõnga ostma, et aga sellist kohe võtta ei olnud, leppisin tavalise punasega. Müüja lohutas veel, et uus ports lõnga saabub 2 nädala pärast, selleks ajaks saategi antud asja valmis ja tulete uut ostma :)
Et olin suvel ka Haapsalu rätiraamatu saanud, oligi plaan järgmise jaoks sealt inspiratsiooni saada. Mustri valis seekord Loora - mul on raamatu vahele liiga palju lipikuid pandud mustritele, mis meeldivad.
Räti kudumine läks kiirelt, nädal ja valmis. Kolmnurkse põhi-mustriosa sain lausa nädalavahetusega valmis, aega võtsid nupuline äär ja pits. Viimast tegin lausa 3 korda! Esimesel korral raamatu järgi silmi arvutades sain neid kokku 470 - kena hunnik, kas pole? Pits valmis 2 õhtuga, hoog oli suur, kuid seda siis salliga sobitama hakates selgus, et see oli saanud LIIGA pikk. Lisaks oskasin ka ühest kohast lõnga vigastada nii, et antud pits rändas prügikasti. 

Alustasin uuega, valides seekord ka uue mustri (esimene oli hulgade nuppudega, selle valisin lihtsama, ilma nuppudeta). Et esimesel korral jäi pitsi ikka kõvasti üle, lõin teisel korral 330 silma vardale ja sain kiirelt ka valmis...aga oh õnnetust - seekord jäi see ca 50 silma liiga lühike. Ulatus küll kenasti sallile ümber, kuid pitsi tippe ei olnud võimalik ilusasti välja venitada - nurka oleks olnud vaja lisa. Endale teinuna oleksin ilmselt asja nii ka jätnud, et aga laupäeval, päev enne selle pitsi valmimist, oli käinud klassiõde külas ja rätile nö. käpa peale pannud, ei saanud - teisele tehes tuleb ikka maksimum teha. Ja nii ma eile lõpuks salli lõpetasingi - kolmas pits kolmanda mustriga (silmi 410) ja mõõdud lõpetatuna 133 x 130 x 150cm. Ma ise lootsin, et rätt saab suurem, kuid et raamatus oli see ilma igasuguste eeldatavate mõõtudega vaid pildi ja mustrina toodud (ja see viimane meeldis), siis sai nii nagu sai. Loodan, et Helina on rahul, nädalavahetusel saan ka üle anda.
Eile sai varrastele uus rätt, seekord valge. Mustri (lilleaia oma) valis tuttav Rakverest, kes selle ka lõpuks endale saab :) Head ootust!


26 september, 2013

Imeline Santorini, veel võrratum Kreeta

Juuli lõpus-augusti algul hakkas Andres vaikselt jutte viima Kreekale..romantiline Santorini, kaunis Kreeta ja Rhodos...et mis siis kui...Puhkust saan mina sügiseti võtta, õnneks oli veel 1 nädal ka varuks jäetud ja nii me 29.7 lennukisse astusimegi, esimeseks sihtpunktiks Santorini.
Et reisifirmast sai tellitud vaid edasi-tagasi lend, oli meil terve nädal aega ise otsustada, kuhu minna-mida teha. Etteruttavalt öeldes ei tahakski enam kunagi teisiti reisida, kuigi jah, lastega minnes ei tuleks selline trip hetkel siiski veel kõne allagi - kiun ja ving saadaks meid igal sammul. Kahekesi aga...
29.augustil kell 19.30 maandus lennuk Santorini lennujaamas. Esimeseks kaheks ööks oli meil ulualune broneeritud ja Villa Olympose peremees isiklikult tuli meile oma dziibiga lennujaama vastu - nii saime lihtsalt ja kiirelt oma kodinatega kohale. Pagasiga suurt muret ei olnud, 1 väike kohver ja mõlemil oma seljakott. Kui algul oligi plaan vaid seljakotitrip plaanida, siis kohvri kaasavõtmise ajendiks olidki vaid Andrese habemeeajamisvaht ja soov siiski mõni kingitus ka kaasa tuua. 
Toa ülevaadanutena sättisime endid randa - õhtusöök ju puhta söömata ning lähedalasuv meri tõmbas ka tugevalt - soe oli ju! Tavernid olid rannas rivis ning saanuna ööbimispaigast soovituse süüa ühes konkreetses neis, sättisimegi end sinna istuma, sihiks saada koheselt super maitseelamus, millest enamus Kreekaskäijad räägivad. Mul oli Korfuajast meeles vaid mousaka kui ülihea hakklihapada suvikõrvitsa ja kartuliga...ülejäänu osas otsustasin end üllatada lasta. Ja ega see üllatus lasknudki end kaua oodata - menüüs veidi kahtlastena tomatipallid taignas olid SUPER maitsvad (minu jaoks ikka kohe no mmmmmmmaitsvad)
Mousaka oli ka väga  hea, kuid mul oli jäänud temast siiski veidi suurem mulje - mis muidugi ei tähenda, et seda rahvusrooga ma siin ise teha ei katsetaks. Kohalik vein, mida nad küll ise väga ei kiida, oli siiski muljetavaldavalt hea - kuigi jah, kallis. Aga kalliduse osas ei saagi seal vist millegi kohta öelda odav - ka tavalises toidupoes on asjad meie hindadega võrreldes kallimad. Muidugi on ka nende palgad ju ''kallimad''...
II päeva hommikul ärgates tegime kiire eine, mis oli öömaja hinna sees ja sättisime endid ringi vaatama. Et mõlemad olime oma juhiload koju unustanud, ei jäänud muud üle kui jalad selga võtta ja/või ühistransporti kasutada. Viimane on ülimalt hästi toimima saadud - iga 5-8 minuti tagant väljus meie juurest (Perivolos'st) buss mis viis pealinna Thirasse ja sealt sai edasi igasse punkti. Jalgrattateema unustasime Santorinil kiiresti - me isegi ei näinud seal kedagi, kes oleks sellega sõitnud :) Imeilusad vaated merele, mis pealinnas avanesid, võtsid sõnatuks. Jalutuskäik kõrgel mereäärsel platvormil, kus linn kõrval-all-üleval lookles oli lihtsalt ilus. Päike aga oli halastamatu, sooja +30 ja üsna ruttu pidime oma veetagavarasid räiendama. Thirast läksime edasi Oiasse kus olevat maailma kõige romantilisemad päikeseloojangud. Etteruttavalt, seda me ära oodata ei jõudnud, kuum päev võttis meid üsna läbi, kuid elamusi kogusime sealt ilma selletagi piisavalt.
Linn oli taas pisike, täis lumivalgeid majakesi ja kitsaid majadevahelisi teid..ka autoteed olid kitsad, ruumiga kahelt poolt merega ümbritsetud maaninas laristada ei ole. Oia kindlus, eeslitakso ja imeline supluskoht kaljude vahel, lõunasöök mis kohalikke päid vangutama pani jne.. lähemalt: et linn on ehitatud nii kalju küljele mere äärest kuni tipuni välja, on mere äärde saamiseks ehitatud sik-sak teed. Tee on pikk ja üsnagi väsitav lõõskava päikese tõttu - varju sellel teel väga ei leia..ja selleks olidki iniemstele abiks toodud esslid. Alla küll pidi minema omal jalal, aga üles sai väikese tasu eest eeslitaksoga :) Kahjuks ei taibanud hinda küsida ja üles tagasi läksime paar tundi hiljem jalgsi. All ootasid meid erinevad restoranid ja pisike paadisadam, kus üks purjeks teise järel rahvast peale korjas ja maha jaotas, et taas uuele tripile minna. Andres muud ei saanudki, kui vaid kaamerat klõpsida, kõik oli NII ilus (ilusam veel kui telereklaamis :p). Et kell oli siiski juba üsna lõuna, sättisime endid ühte restorani istuma ja tellisime suure kahemehesalati :) See aga tõi meile parajalt üllatunud pilke - nimelt on kreeklased vist tõesti suure söömaga ning meie kahe peale tellitud salat oli nende jaoks naerunumbriks. Mitu korda käis kelner veel küsimas peale söömise lõpetamist (salatit jäi isegi järele), et kas see on tõesti kõik. No aga kuidas saab olla sellises palavuses söögiisu? Jah, veidi on vaja süüa, et edasi liikuda, aga et pugida lõuna ajal endasse suur praad, käis meile üle jõu. Põhiline oli vedeliku tarbimine, et mitte janusse jääda - vesi oli alati seljakotis ja aegajalt sai ka mõni külm õlu naha vahele viidud (aga see tegi üsna lolliks ja mingist hetkest kolmandal päeval ei tahtnud enam sedagi, piisas veest).
Söök söödud, oli mul nii palav, et olin nõus hüppama sealtsamast sadamakailt söögikoha kürvalt, vette :P Et seda aga vist viisakaks ei oleks peetud,. loobusin mõttest :) Eemal läks üks rada, mida mööda inimesed silmapiiri taha (loe: kaljunuki) kadusid...siht silme ees tallasime isegi sinnapoole. Keelumärke me eirasime, varisemisohu pärast olid need üleval, ja tänu sellele leidsime järgmise maapealse paradiisi - imelikusate kaljude vahel oli rand - ujumiskoht - koht kus inimesed tundsid end hästi. Vette minek oli seal küll paras katsumus, ja välja tulek veelgi suurem, aga vette oli vaja :) Meeletult mõnus kosutus oli see kuivavale ja päikesekuumale kehale :)
Tagasi minnes ootas meid siis ees trepp üles - oleks ma teadnud, et see NII raskeks ostutub...oleks..või ei, siiski ei oleks jätnud alla minemata :) Veidike veel jalutamist, istumist mänguväljakul ja lihtsalt vaateid nautides oligi päev niikaugel, et sättisime endid ''koju''. Päikeseloojang jäi küll nägemata, aga see-eest oli teisi elamusi omajagu. 
Õhtusöök oma ''koduranna'' eelmise aasta hinnatud restoranis läks lõbusalt, nimelt tekkis meile sinna üks sõber kassipoeg, kes tundus väga näljane olevat ja kellele maitses minu õhtusöögi kala :) Raamatust sai loetud, et kreeklased joovad veini kilo kaupa, siis tellis Andreski seekord kilo=liiter veini :) Paljuks osutus ja koduteel sai selgeks, et isegi liiga paljuks, nimelt saime kõhutäie naerda, kui meie pisike armas kiisupoeg järsku kolmeks jagunes :D Tegelikkuses oli vist igal restoranil oma kass ja kõik kassid ühtemoodi roosad ning otsustasid meie koduteel järsku koguneda :) Hea oli aga naerda, et tegu on siiski ühe kassiga, ja et veini vaid sai natuke liiga palju :p 
Teel Oiast Thirasse nägime bussiaknast korra Hellenic Seaway müügikohta - praamifirma, mis millega meil oli plaaniks järgmisel päeval Kreetale sõita. Kahjuks oli antud koht suletud ja meie taas nõutud...igaks juhuks tahtsime piletid ette ära osta. Õnneks aga selgus peagi, et iga turismifirma müügipunktist on võimalik erinevaid pileteid osta ja nii olimegi pool tundi hiljem piletitega teel juba pealinnast kodukülla.
III päev - siht sai võetud Akrotirisse. Seal pidid olema säilinud ainukesed väga ajaloolised varemed. Bussisõidu osas olime juba meistrid. Et kõik bussid käisvad ainult läbi pealinna Thira, siis ei näinud me väga mõtet sinna sõita, et siis tagasi tulla...hüppasime poole peal maha ja ootasime järgmist Thirast tulevat Akrotiri bussi. Sõit randa, bussi lõpp-peatusesse ja siis jalad selga. Päris õigete vaatamisväärsusteni me siiski ei jõudnud, kuid ära nägime imeilusa punase ranna. Tee sinna läks mere äärest ja kohati tõusis päris kõrgele kaljule... Tagasi tulles sai siht võetud linnale. Et me bussi väga oodata ei viitsinud ja linn ka just väga kaugel ei tundunud olevat, saime taas tallataksoga mindud. Tänu sellele nägime ilmselt päris õiget kreeklase elamist - tee ääres, pisike majake, kõrval igasugu igapäevakola ja mitu resti päikese käes küpsevate tomatitega (nüüd siis tean, kuidas neid tehakse) :) Elamine oli samaaegselt ka pood, kuigi sinna ilmselt inimesed väga ei satu - need, kes just jala ei käi nagu meie.
Akrotiri - enmuses samasugune pisike linnake nagu Thira ja Oia, täis kitsaid tänavaid ja valgeid majakesi. Teekonnal üles sattusime 600 aastat vanasse kindlus/muuseumi, kus torupillimängija (kohalik) Andrese Tallinna särgi peale juttu tegi, kas oleme Eestist? Meie imestus oli suur, kui kuulsime, et mees oli kolm ndl tagasi Viljandis käinud :) Maailm on väike :)..veidi veel tuuritamist, lõunasöök koahlikus tavernis ja oligi aeg koju minna - hakkas lähenema praamiaeg - suund Kreeta :)
Praami sõiduaeg oli 1,5h ja arvestuslikult pidime kenasti jõudma ka õhtusele (kell 20.00 väljuvale bussile Xaniasse), kuid õnnetuseks hilines praami väljumine ja isegi meie kiire jooks bussijaama ei aidanud meid. Tuli tunnike oodata ja alustada teekonda kell 21.00..sõit keset pimedust, mägesid ja kuristikke kohati ligi 140se tunnikiirusega kestis ~2,5 tundi. Kartsime veidi, et nii hilja kohale jõudes jääme nälga, kuid oh üllatust!, 23.40 paiku Xania kesklinna oma kohvriga marssides andis meil kohati endale inimeste hulgas isegi teed teha -  see rahvamass, mis liikvel oli, oli väga suur! Hotelli Imeros kiirelt üles leidnutena suundusime endidki rahva hulka sulandama. Vanalinn, kus meie hotell asus, kihas ööelust, kõik restoranid olid avatud, samamoodi poed ja pildigaleriid. Võttis üsna sõnatuks. Sõime,. jalutasime vanas sadamas ja tegime tiiru ümber kohaliku kindluse. Neid tundub neil igal pool olevat :) Kella 2 ajal hotelli maandudes saime sellegi päeva igavesti kordaläinuks lugeda.
IV päev (pühapäev) - ainsaks eesmärgiks oli koostööpartneri poolt kiidetud Elafonisi randa jõuda. Asus see meist 2 tunni bussisõidu kaugusel ja päevas käiski sinna vaid 1 buss, hommikul kell 10.00 startis suunaga Elafonisisse ja kell 17.00 korjas tagasitoomiseks taas peale. 5h rannas - milline puhkus peale 2 päeva ringi tallamist ja rand - üle hulga aja nägime valge liivaga randa, tegelikult oli see suisa roosakas. Vesi oli imeliselt puhas ja läbipaistev, koht ise rabavalt kaunis. Istekohad kahe lamamistooli ja 1 päikesevarjuga maksis vist 7.- eur, Andrese mälu järgi 8.- eur - no ühesõnaga midagi sellist. Rannabaarid olid sealsamas ja neid oli mitu (vist 4?), seega nälga ja janusse ei olnud ohtu jääda. Ka maisitõlviku sain seal rannas ära proovida ja see maitses mmmmmm ülihästi :) Valisimin keedetud variandi võiga ja see oli õige. 
Et meil edasised plaanid puudusid ja Imeroses puudus kahjuks wifi, istusime Xaniasse tagasi jõudes tunnikese avalikus netipunktis, üritades sihti leida. Andresel oli ikka suur tahtmine veel ühele saarele jõuda, kuid peagi sai seal selgeks, et see on üsna mõttetu üritus. Rhodosele minekuks oleks meil 1 päev läinud puhtalt sõidu peale - sinna käis vaid aeglane praam. Naxosele oleksime saanud ja sealt hiljem tagasi otse ka Santorinile, kuid et praam sinna väljus vaid esmaspäeviti ja kolmapäeviti ning saar ise veel väiksem kui Santorini, ei olnud soovi seal kolme päeva veeta. Sama oli Paxosega ja nii saigi ka Andrese süda rahulikult otsustada - jääme Kreetale. Aga, et saar on suur ja kõike läbi käia niiehknaa ei õnnestu, tuli ka siin ju paika panna, mida teha/kus olla. Mina tahtsin näha ajalugu (Heraklionis olevat ajaloomuuseumi külastada ja Knossose käia), Andres sihtis aga rohkem olemasolevatele vaadetele. Ilusaid paiku, kuhu minna, oli palju...sihiks sai Rethymnon, kus on vist kõige enam sinilipu-randu järjest Kreeta saarel. 
Hotellide broneering käis meil alati n.ö päev ette ja nii ka seekord - hotel Evangellina.
V ehk esmaspäev - alustasime päeva jalutuskäiguga Xania vanalinnas, marssisime kindlusesse, vaatlesime linna ülevalt ja shoppasime väheke. Kella 12 ajal bussijaama jõudes kiire piletiost ja ... ja siis avastasin järsku, et mul on midagi puudu! Telefon - seda lihtsalt enam ei olnud mu pükste taskus. Paanika tekkis momentaalselt ja väga suur. Kohe nii suur, et tõmbasin minut hiljem oma plätu katki...aga see oli muidugi väike mure. Vahetult enne reisi oli Andres mu telefoni turvalisemaks tuuninud, peal oli klahvilukk ja taustajõuna käis telefonis cerberos.. Aga, et kohe ei julgenud me telefoni häiresse panna, jäigi see kahjuks kadunuks. Andres üritas küll kiirelt telefoni jälitada, kuid 10 minutit hiljem oli see välja lülitatud. Niuks.. Shokk oli suur...leppimine telefonikaotusega tuli pikalt. Jäi vaid oodata, millal telefoni uus kaart sisse pannakse, siis saab Andres oma telefonile kaardi andmed ja seeläbi juba asukoha ja kõik muu teada - kurb on see, et tänase päevani seda tehtud ei ole, ilmselt läks telefon siiski prügikasti :( Tunnike plaanitust hiljem istusime Rethymno bussile ja ohkasin õnnetult, telefon, plätud...mis kolmandaks? Andres heitis mulle pilgu ja teatas: ''päikeseprillid''. Hetk peale minu telefoni-avastust märkas temagi, et midagi on puudu - aga kahjuks ei olnud prille enam piletikassas, kuhu ta nad unustas. 
No egas midagi - kolm on kohtu seadus ja vähemalt ei olnud esialgu rohkem lopse oodata :)  
Rethymnosse jõudes ootas meid kerge matk hotelli. Algul tundus see kolepikk, kuid tegelikkuses möödus kiirelt, ainult 30 minutit astumist. Et valisime linnast läbi tee, mitte mereäärse, hüppasime vahepeal sisse ka kohalikku väikepoodi - mul ei olnud siiani ju kammi :p ja jogurtid tundusid ka ahvatlevad - täiendasime varusid.
Hotell Evagellina oli kena, kohe VÄGA kena. Imeliselt armas tuba ja hea asukoht - randa 30 meetrit, ümberringi söögikohad ja pikk rannapromenaad jalutamiseks. Selle valikuga olime pannud kümnesse. Et algselt plaanisime jääda sinna linna vaid 1 päevaks ning vastavalt sellele oli ka broneering, siis avastades selle nii hea olevat, tekkis kohe mõte kauemaks jääda. Õnneks oli ka tuba veel 1 ööks vaba :) Esimesel õhtupoolikul oli ainsaks sihiks käia ujumas ja saada süüa - viimaseks õnnestus meil valida ilmselt kõige parem koht rannaäärses söögikohtade jorus - Agrilia. Kõik oli super, alustades sööma kutsumisest kuni teeninduse ja toiduni välja. Jalutasime algul pika-pika joru söögikohti läbi. suutmata kuskile pidama jääda...tagasitulles valiski Andres selle koha just sööma kutsuva neiu järgi ja ei eksinud. Ainuke, mis Kreekas häirib, on suitsetamine igal pool, mis sest, et toidukohad on enamasti õues, on suitsuhais segav. Ka Rethymnonis on sadam, kus seda ei oleks vist Kreekas, siis leidsime õhtusel jalutuskäigul üsna mitu ekskursiooni, kuhu oleksime saanud end järgmisel päeval sokutada. Et me aga õhtul uue päeva plaane paika ei pannud, siis saigi teisipäev (VI päev) alguse kaasahaaratud buklette uurides. Meresõidud olid kuidagi lastekesksed, piraaditeemalised ja need Andrese silma särama ei tõmmanud - nii tegingi ettepaneku lihtsalt bussiga linnatuurile minna. Hommikusöök (taas liiga suur: no see ju on seda, kui baguett on 30cm pikk ja igasugu nänni täis topitud - juustud, singid, salatid) ja suund bussipeatusesse kuni jäi silma rattalaenutus. Meenus Andrese soov Santorinil rattad laenutada ja nii ma talle ettepaneku tegingi - lähme kruiisime nendega hoopis. Veenma ma teda ei pidanud, valima pidime vaid rattad ja 15 minutit hiljem olime kiiverdatutena teel hotelli tagasi, et paremini matkaks valmistuda :) Njaaaa...oleks ma seda teadnud, et üks vaatamisväärsus, Agia Irini (klooster, kus senini elavad 8 õde - nunna) on 300 meetri kõrgusel, oleksin vist esiteks: teistsuguse ratta laenutanud ja teiseks: vist bussi eelistanud. Sõit oli raske, eriti just see mäkketõusu osa. Ilm oli palav, varjuks olid vaid mõned üksikud puud tee ääres, nii et peatusi tegime ikka ca 200-500 meetri tagant. Minu pärast - ma lihtsalt ei jaksanud vändata seda rasket linna turul käimise ratast :) Aga samas oli see kõik seda pingutust väärt - millised vaated linnale, sadamale, rannajoonele sealt ülalt avanesid - Andres ütles õigesti, et ega Kreekas ei ole ilmaaegu olnud palju jumalaid, selle ilu loomiseks kuluski neid ju omajagu :) Agia Irinis tegi kohalik nunn meile väikese ringkäigu, jutustas koha ajaloost ja tutvustas nunnade igapäevategemisi väikesed poekeses, kus oli müügil käsitöö, veine, seepe, õlisid ja kõik nende endi tehtud :) 
Rattasõit mäkke oli kole, kuid ega siis tagasi minek lihtsam olnud - see kiirus, mis tekkis, huuuu. Pidevalt olid käed pidureid vajutamas ja vahepeal tulin lausa rattalt maha kui laskumine liiga järsk - jänespüksil ei olnud soovi kukkuda. 
Koju jõudnutena olime aga endi üle väga uhked - sõit oli ju kokkuvõttes NII lahe, mis sest et raske ja kurnav. Veidike kosutust ja taas ratastele - need olid laenutatud õhtuni. Seekord suundusime kohalikku rannariba avastama, mis näitas väga kaugele ilusat kulgemist. Kahjuks lõppes aga mingil hetkel rannaäärne tee ja pidime sõitma läbi linna. 5 kilomeetrist piisas, et pöörata randa ja teha õhtune ujumine.. Õhtusöök oli juba tuttavas Agrilias ja õhtune mere ääres istumine enne kojuminekut kosutus unele. Andres vist oleks jäänud mere äärde terveks ööks - Rethymno rannas olid kogu aeg väga suured uinutavad lained.
VII päeva hommikul sättisime suuna sadamalinna Heraklioni. Saanuna Evagellina armsa administraatori käest teada, et bussile saame ka linnast peale hüpata, jäi meil tagasi bussijaama tatsamine ära :) Seekord saime looduse ilu nautida päevavalges ja neid kauneid vaateid jagus. Ilus on Kreeta oma mägede, rannajoone ja oliivisaludega, sini-sinise taeva ja mereveega. Et olime veidi uurinud, mida kus vaadata tasub, oli meil sihiks CreteAqvarium ja ajaloomuuseum. Kiirelt hotelli (Crete Hotel), kott tuppa ja minekule. Bussidega liiklemine oli ka siin ülilihtne, kuid vaatamata sellele, suutsime ikka valesti minna. Andres oli algselt vaadanud kohanimeks Hersonissos ja muidugi põrutasime bussiga sinna välja. Kohapeal aga selgus, CretAquariumi kohta küsides et oi, see on 10 km tagasipoole :p Kohapeal on ka küll 1 akvaarium, kuid tunduvalt väiksem :) Käisime ka ukse taga uurimas, kuid 6.- eurine pilte tundus kallivõitu. Nii siis kolistasimegi endid (vist isegi sama) bussiga tagasi ja leidsime peale pisukest jalutuskäiku endid suure hoone eest - olime õiges kohas. Ukse ees tervitamas suur kaheksajalg, õnneks kujuna, sees aga juba eluskujul igast sorti kalu ja teisi mereelukaid. Pooleteise tunni jooksul nägime nii haisid kui meduuse, saime katsuda pakse ussimoodi elukaid ja merisiilikuid. Lahe asi on tehtud, kalade keskkond on nii tõetruu, nagu vaatakski mere põhja :)
Aega veel justkui oli, sättisime endid linna tagasi, et ajaloomuuseum järgmiseks võtta, kuid paraku oli see lahti vaid kella 17'ni ja jäi järgmiseks korraks vaadata. Et minu ajaloolaks aga oli veel üsna saamata, suunasin meid vaikselt Knossosesse. Tund minevikus jalutamist - jõudsime viimase ekskursiooni ajaks - oli lahe. Õnneks/kahjuks on üks inglise arheoloog sealseid asju osaliselt taastada üritanud (sambad, pildid, seinamaalingud) ja nii ei saanudkui päris täpselt aru, mis on päris, mis koopis, kuid sellegipoolest oli see elamus omaette. Meeletu suur maa-ala, mida see katnud on, erinevad sissekäigud, hooned, labürindid - wow. Sealtsamast kõrvalt, nö. üle tee, olevat leitud juba ka uus ''linnaosa'', kuid rahade nappuses ei õnnestu seda ilmselt veel niipea välja kaevata :( 
Õhtu veetsime lihtsalt Heraklionis jalutades ja linnamelu jälgides. Imestama pani koerte rohkus linnas - neid liikus lausa karjade kaupa :) Astusime möödaminnes sisse tasuta kunstinäitusele; saime osa noorte breigitrennist, mis toimus lahtises hoones ümbritsetud pealtvaatajatest ja sõime tänaval kebabi ja maitsesime jääjogurtit.. Ainuke, mis selles kohas jama oli, oligi hotell -  unustasime vaadata, kas antud kohas on konditsioneer :D Aga samas ei tapnud see 1 öö meid ka ilma selleta.
Ja saabuski viimane, VIII hommik - neljapäev. Kell 8:45 oli laeva väljumine sadamast. Tõusime varakult, ampsasime tänavakohvikust kohvi ja piruka, marssisime 10 minutiga sadamasse ja saime ka kohe paati. Vähemalt Santorinile tagasi me saame - oli tolleks hetkeks kindel. Et aga lennuki väljumine oli meil alles õhtul, 21:05, oli terve päev veel ees :) Plaan oli jõuda Kamari Beachile, kuid kuna lennujaamas (mis on sõjaväeosa hallata) ei ole lubatud pagasit hoiule jätta, loobusime antud mõttest kiirelt - see rand jäi lennujaamast liiga kaugele kohvriga minekuks. Et eelmisel õhtul oli Andres avastanud (asju lahti/kokku pakkides), et tema pikad püksid on ka reisu ajal jalutama läinud, tekkis hetkeks idee esimesest ööbimiskohast läbi minna. Kuid loobusime ka sellest - üsna lennujaama lähedal oli rand Monolithos. 2,5 km astumist ja olime hoopis seal :) Wow, milline laine seal oli!!! Mina vette ei saanudki, Andres seevastu käis end kaks korda kastmas. Päike siras täie jõuga, kuid et tuul oli meeletu, ei tekkinud hetkekski tunne, et oleks palav. Mingil hetkel oli lausa jahe ja kolisime 100m kaugemale, veidi tuulevaiksemasse paika :) Ja kella 5 ajal õhtul sättisime endid taas lennujaama poole...kodu ootas.
Et reisi ajal sai väga palju jala käidud, oli mul juba 3.-ndal päeval tunne nagu oleksime kohal olnud vähemalt nädala. 8.-nda päeva lõpuks oli antud tunne kahenädalaseks muutunud... Lastest tundsime puudust - õnneks oli Andrese õde kogu aja nendega ja selles osas hing rahulik. 

Lennuk väljus varem, 20:25, Tallinnas olime 00:00 (võit seegi, algselt pidime jõudma 00:55), auto kättesaamisega oli pisut sekeldamist kuna pilet ei töötanud, kuid seegi lahenes ning 3:30 peatusime kodu ees. 10 pulma-aastapäev sai läbi :) Ja see reis sai läbi. Lapsed magasid magusalt.. hommikul neid äratades olid nad välgu kiirusel üleval ja kaelas :) Nii hea on kodus olla!

...ja nüüd ootavad lapsed juba koolivaheaega, siis on nende reis tulemas :)

 Pildid lisan...millalgi :)
 
 

22 september, 2013

Haapsalu sall nr.2 - Kuusega kuubikukiri

   Kui ma esimesest Haapsalu sallist maitse suhu sain, ei lasknud teise alustamine end kaua oodata. Lõng oli olemas (aasta tagasi olin isegi kahel korral juba silmadki loonud, kuid et vardad olid kehvad, loobunud) tänu kolleeg Annikale, kes meile eeskujuks oli. Sel korral sain ka kuduhullust kolleeg Merje endaga kampa ja nii läks salli põhiosa kudumine erilise hooga - aegajalt olid sallid kontoris kaasas ja eks teise edusammud ju andsid endalegi hoogu :) Nii saingi vahetult enne reisi (sellest kirjutan ka, aga millalgi hiljem) põhiosa valmis, jäi teha vaid pits...aga vot see hakkas venima. Tagasijõudnutena oli lastel kool alanud ja sellega seoses olid kõik õhtud muid tegevusi täis pikitud - kahe kooli kooseolekud, treeningute algused, Eriku sünnipäev jne, jne. Millalgi nädal tagasi suutsin end niikaugele viia, et lõin esimese äärepitsi silmad vardale (461 tk!) ja nii ta vaikselt kulges. Nädala sees jõudsin iga õhtu teha vaid 1 rea... Laupäeva hommikul lõpetasin ühe ja alustasin teist, sihiks see sama päevaga ka ära lõpetada. ja täna hommikul alustasingi kauaoodatud kokkuõmblemisega :)  Et eelmise salli venituse ajal ei mallanud ma oodata raami kokkuklopsimist, siis sel korral palusin küll Andresel see ära teha. Kiire pesu ja venitama. Kinnitusteks kasutasin väikseid naelu, mis eelnevalt pesupulbriga puhtaks said pestud ja õhtuks oli sall ka kuiv. 

   Tulemus on nii õhuline, imeõrn ja kaunis - kuigi ka sel korral ei õnnestunud mu kudumine veatult ning suutsin mingi ime läbi ühte äärde lausa keeru sisse kududa, siis harutama ma ei hakanud, liiga hilja märkasin viga. Edaspidi katsun paremini - luban! Juba ostsingi täna punase lõnga järgmise jaoks valmis - tahaks proovida kolmnurkset teha. Et erinevaid Haapsalu salli/räti raamatuid on koju ''tekkinud'' juba 4 (pooled neist head sõprade abiga), siis hakkamasaamisega (õpetustega) ei tohiks hätta jääda. 
Raamil kuivamas
Ja siin ta on, mõõtudega 98 x 173 cm. Lõngakuluks veidi alla 100g ja vardad kudumiseks 3,0





05 august, 2013

Annica pontsho

Antud pontsho on juba ammu valmis, kuid üle anda ei ole tänini õnnestunud. Seesama, mille tegemine sai alguse Annica vaiksest palvest - äkki viitsid mulle ka teha. Hetkeseisuga on pontshol ka narmad küljes, kuid üle pildistada ei ole jõudnud (loe: viitsinud) - seisab kinkekotis ja ootab omanikku külla. Eks kui ta ennem ei jõua, siis ''kooliajal'' ikka :)
Tehtud 64-st ruudukesest, 3,5'se heegelnõelaga. Valmimisajaks ca 3 ndl - vahepeal sai osad ruudud Kadri salli tarbeks tuuri pandud :) Ja taas oli kõige tüütum ruutude kokkuõmblemine :)

 

Modelliks Loora sõbranna Grete  - ja no sellest tibist saab modell küll - tulevikus :)

Haapsalu sall - pööratud piibelehekiri, minu esimene, ehk nr.1

See mõte ja idee on kaua idanenud, kuid siiani jäi julgusest puudu. Kolleeg Merjega oli meil üle poole aasta tagasi plaan isegi sallikudumise kursustele isegi minna, kuid kui Annika (ka kolleeg) omapäi ühe salliga alustas, arvasin, et saan niisamagi hakkama. Tema ju saab! Meenus, et paar aega tagasi olin Konsumis ka Haapsalu Räti raamatut sirvinud, raatsimata osta...kuid et nüüd oli plaan üsna küps, palusin külalistelt sünnipäevaks ''panust raamatufondi''. Juuni alguses sai kodus koha raamat ''Haapsalu Sall'' -  kahjuks on Räti raamat läbi müüdud ja seda ma endale toona ei saanudki.  Mis siis ikka..ka see raamat on võrratult kauneid mustreid ja inspiratsiooni täis - kohe raske oli esimeseks salliks midagi välja valida. Kõike tahaks teha ja võimalikult korraga... Pikalt lehitsesin raamatut eest tahapoole ja vastupidi - piibelehe muster Elle Kulli õlgadel oli nii köitev, et saigi valituks. Kindlasti sai määravaks ka persoon kui selline - Elle Kull on minu jaoks läbi aegade olnud tasakaaluka daami sümbol ja Haapsalu sall läheb temaga nii kaunilt kokku.
Salli lõngaks valisin ma Kidsilk Haze Rowani - imepehme ja õrn. Veidi udusulis tibu meenutavaid tokke ostsin esialgu 3 tk. Peagi peale alustamist sai selgeks, et seda on ilmselgelt vähe - tokis on vaid 25g ja sallile kulub ca 100-150g sõltuvalt, kas teha mummudega või ilma muster (mul läks veidi enam) Imekombel oli Anital veel Käsitööaidas 3 tokki alles ja needki said Tartu poole teele. Viimasel ajal olen Anita kaudu päris palju lõnga tellinud - käsitööinimesena oskab ta alati soovitada mis millekski sobib :)
Et salli algus sai tehtud puhkuse ajal, edenes töö algul üsna jõudsalt, hiljem sain kasutada vaid tööpäeva õhtuid. Andres/Erik ehitasid meie aiamajakest ja mina kudusin seltskonna mõttes õues - suveidüll Ihaste moodi. Muidugi oli palav, kuid samas sain nii aegajalt ka ehitusmeestele abiks olla - ja nii kõlas üsna sageli hommikuti ''tule koo meiega õues :)'' lause.
20 päeva peale algust sai salli keskosa valmis. Lõnga oli kulunud veidi alla 6 toki ja loomulikult oli mul pitsi jaoks seda juurde vaja. Valisin küll kõige lihtsama ääre, kuid jah...puudu tuli ikka. Lootes leida seda Tartu kaubandusest, käisin läbi kõik lõngapoed - kuid asjata. Pulloveris siiski oli seda lõnga olemas, kuid minu toon oli puudu - abivalmis müüja (väga, väga meeldiv inimene on seal poes leti taga) pani mu soovi kirja ja lubas, et kahe nädalaga on olemas. Kahjuks läks siiski kauem ja et keegi minuga ka kahe ndl jooksul ühendust ei võtnud, tellisin igaks juhuks 1 toki Tallinnast, e-poe kaudu (imeline netimaailm, kahjuks ei mäleta mis poest). Nüüd, lõpptulemusena, on mul aga kodus seda sama lõnga, toon 061 - Meadow, lausa 3 tokki üle (Pulloveri poodi jõudis seda siiski ka ja miks mitte üks Annis sellest veel kellelegi jõuluks teha). 
Reede õhtul, 2.augustil, täpselt kuu aega peale salli alustamist sain ma valmis ka teise pitsi - jäi vaid kokku õmlemine. Olin üsna kannatamatu, kuid teadsin, et väsinust peast seda teha ei suuda ja nii saigi õmblustöö laupäevale lükatud. Taas raamat välja ja üle vaatama nippe, kuidas teha - neid on Haapsalu salli puhul üsna mitmeid. Algul ehmatasin küll päris tublilt - pitsi oli justkui LIIGA palju.. Ometi olin silmi pitsi tegemiseks üle arvutanud mitmeid kordi ja kõik pidi raamatu järgi õige olema (endale siia memoks, et salli pikkusele tuleb äärepitsi silmi arvutada vaid parempidiste ridade baasil. Ehk kui mul on 10 mustrikordust, millest 1 muster koosneb 20'st PP ja VP reast, siis pitsisilmade aluseks võta PP'sed 10 rida - 10x10=100 silma).
Ja tulemus on siin (jõudsin muidugi veel korra shoki saada peale salli pesemist, kui sall nägi välja nagu suur kole pusa, omamamata mummusid ja konkreetset mustrit - lõng ju selline udusuline - kuid õnneks väljavenitatult tuli õige asi taas nähtavale) - ise olen ülirahul! Sall on ilus, mis sest et ühe mustriveaga, mida harutada ei tahtnud. Tulemus oli seda aega igal juhul väärt. Venitusraami seekord mulle teha ei jõutud, kuigi Andrese vaim oli igati valmis ja mõõdudki juba enam vähem olemas - olin ise torm ja leidsin kiirema viisi venituseks teki ja nööpnõelte abil. 24h kuivamist ja vorm oligi saavutatud :)

Vahepeal lõnga oodates sai ka uue salli silmad loodud ja isegi 25 cm kootud  - seekord õige Haapsalu salli lõngaga - kuid õnnetuseks olin ühe 2.s mustrikorduses ühe silma halvasti kudunud ja leheke hakkas hargnema. Oskamata seda parandada harutasin kogu töö üles - et siis nüüd uuesti ette võtta :) 


Ja veel - vahepeal sain endale ka väga soovitud raamatu ''Haapsalu Rätt'' - mis sest, et Eestis on see läbi müüdud, Amazonist Saksamaalt sai siiski tellida - tänu Kristinale jõuab see peagi ka koju :)

Lõng: Kidsilk Haze Rowan, Meadow (061)
Vardad: nr. 3,5 ringvardad
Lõnga kulu: 6,5 tokki (25g/tokk)
Ajakulu: 1 kuu



19 juuni, 2013

Kapsapirukas kodujuustuga

Olen SEDA kapsapirukat väga kaua vaadanud erinevatest blogidest ja ainult kiidusõnu ''kuulnud'' - eile siis võtsin kätte ja tegin ise ka. Ja mida muud mul öeldagi kui et oligi imehea! Armastan üleüldse kapsa- ja porgandipirukaid, kuid siiani vist sie ühtegi teinud ei olegi...vot Sulle! Kindlasti tegin esimesel korral ehk midagi valesti (näiteks ei küpsetanud pealmist kihti kuldpruuniks), kuid vaatamata sellele kiideti suutäit ka tööl.. 
Retsept siis siia (tegin pool kogust, piisas 24'se läbimõõduga vormile)

Tainas: 
200 g kodujuustu või
200 g pehmet võid
280 g e. 5 dl  nisujahu
0,5 tl soola
Kate:
1 kg värsket kapsast
1 dl vett
1 tl soola
1 tl suhkrut
hakitud tilli
200 g riivijuustu
4 tk muna

200 g hapukoort

Valmistamine:
Valmista esmalt põhi. Selleks sega kodujuust, toasoe või, jahu, sool ja suhkur ühtlaseks tainaks. Pane täidise valmistamise ajaks külmkappi tahenema.
Haki kapsas peeneks ja hauta vähese veega tasasel tulel poolpehmeks (u 10 minutit). Maitsesta kapsas soola, suhkru ja hakitud tilliga ning hauta veel umbes 10-15 minutit. (Vajadusel nõruta sõelal veidi kuivemaks).
Rulli tainas lahti ja suru ahjuplaadi põhjale ja äärtele. Jaota maitsestatud kapsas ühtlaselt tainale. Riivi juust ja puista kapsale.
Klopi munad hapukoorega lahti ning vala ühtlaselt pirukale.
Küpseta 200kraadises ahjus 30 minutit, kuni pirukas on pealt kergelt kuldne.

head isu!

05 juuni, 2013

Heegeldatud õlasall

Kallis Kadri!

Kahjuks ei jõudnud ma reedeks Su salli valmis ja Kristjani soovituse järgi puzzlena edastada ei oleks olnud ka paslik, seega hilinenud õnnesoovid ja edastus esmaspäeval. Ja tänud, et Sulle meeldis :)


Ja nii nad valmisid
Tegelikult ehmatasin reede (31.mai) hommikul end lausa kangeks, kuna olin sootuks unustanud, et sall tuli samaks päevaks valmis teha. Sall, mille tükke hakkasin tegema tegelikult Annica pontsho tarbeks. Et aga Kadri sünna ennem kohel jõudis, sai osadest olemasolevatest talle kingitus. Usun, et Annica ei pahanda, sest uuel ndl on ka tema kauaoodatud pontsho valmis - ainult 6 tk on veel teha ja siis kukkuõmblemine. See viimane on kõige tüütum - huuu, kui palju aega see võtab.
Mustri leidsin juhuslikult netist (sünnipäevakingituste rahast aga on nüüdsets olemas kodus ka raamat ''Vahvad heegelruudud'' lisaks oma soovitud ''Haapsalu Sall''ile)  ja tulemus sai selline.
Võrratu ruut! Pinterestist.

Ja salliks kootuna sai selline - küll on hea, kui modell on kodust võtta :)

suuruse demo
Kanname nii :)

Ülevaade :)




23 mai, 2013

Soe komplekt beebile

Et meil on suur kollektiiv ja noored naised, siis ei ole üldse imestada, et iga veidi aja tagant titeuudiseid kuulda saab. Nüüd on järg Terje käes, kellel reede viimane tööpäev. 
Õnneks alustasin seda tööd kohe suure varuga ning antud komplekt on valmis oma kolm nädalat. Idee on idanenud kaua, kuid siiani ei ole julenud riideid kududa - tundub ikka palju keerulisem kui tekikese tegu. Samas, et on olemas suur ja lai internet, sain seal ka kõik vajalikud juhised ja selline ta siis sai. Et poja sünnib Terjel augustis, valisin komplekti suuruseks ''4 kuud'' - ehk läheb siis jahedamate ilmadega käiku :)

Lõng: Malabrigo + mingi pehme valge 
Lõngakulu ~100g Malabrigot (teist ei tea)
Idee/õpetus DropsDesigni lehelt

 



15 mai, 2013

Heegeldatud viinamarjasall

Tegelikult sai see idee alguse Annica lausest - ma tahan endale pontshot, mispeale ma omatehtu kapist välja otsisin ja näitasin et sellise võin teha... Paar päeva hiljem FB's erinevaid mustrilehti sirvides jäi aga silma üks ülimalt vahva muster, mille peale hakkas idee hoopis sinnapoole liikuma. Et antud hetkel oli aga pooleli ühele veel-sündimata-ilmakodanikule komplekti kudumine (varsti saab see ka siia), siis lükkasin heegeldamise algust edasi. Vahepeal jõudsin õige lõnga osta ja nii kui poolik töö valmis sai, alustasin sellega :) Ja nagu ikka minule omaselt - alustasin valesti :p Tuli välja, et ma ei osanud nuppu heegeldada...kuid sellest sain aru alles siis kui esimene 20 cm pikkust oli juba valmis. Et lõng ei olnud just eriti harutamissõbralik, alustasin lihtsalt otsast peale :)
Ja siin ta on. Alustamisest valmimiseni läks vist nädal õhtuti heegeldada. Lõpp muutus tüütuks - rida oli juba liiga pikk. Minu jaoks on mustris ka üks viga - teine mustrikordus peaks algama kas rida kõrgemalt või siis peab see kokkuvõttev 9-silmaline kett olema juba ühtlasi ka teise mustrirea algus. Muidu jooksevad ääreread mustrist välja (ülespoole). 

 Minu sall nii ilus ei saanud kui see, millest vaimustusin, kuid usun, et teine analoogne tuleb juba ilusam ja ühtlasem. See läheb peagi aga ühte kingikotti kuu lõpus :)


05 mai, 2013

Krõbeda kaneelikattega mustikamuffinid

Täna Janika juurest koju jõudes leidsin eest Loora ja Pille-Riini ja laual karbu mustikaid. Kui Pillelt uurima hakkasin mis ta nendega teha plaanib, ütles ta vaikselt, et tahtis muffineid teha. Mustikamuffinid!, milline hea idee. Hetkeks ehmusin, et olin ju või eile Britta koogi tarbeks kõik ära kasutanud, kuid õnneks leidsin retsepti, kus oli kastuses või asemel õli :) 10 minuti pärast oli tüdrukutel segu kokku segatud - Pille vahustas mune, Loora segas kuivained kokku ja minu tööks jäi vaid segu muffinivormidesse tõsta. Et antud kogusest sai vaid 15 muffinit ja retseptiautori kirjelduses oli vihje ka rabarberitele, läksin peale 1. pannitäie küpsema tõstmist aeda rabarbrijahile. kevad on tore aeg - nädalaga olid rabarbrivarred end juba välja ajada jõudnud ja 20 sm pikkused varred olid piisavalt pikad ahjuminekuks :) Ja nii saidi teine kogus tehtud rabarberitega. Mustikas annab muffinile mahlakuse, kuid maitse on ''tuhmim''. Rabarberid aga annavad hea hapuka nüansi, just selle õige :)

Mustikamuffinid:
200g nisujahu (sobiv kogus ~2,5 dl)
100g suhkrut
noaotsaga soola
1 tl küps.pulbrit
2 muna
100 ml rapsiõli
100 ml piima

150g mustikaid (kui külmutatult, siis vala sulavesi ära) või 1,5 dl rabarbereid

Kate:
70g suhkrut
30g nisujahu
1 tl kaneeli
35g võid (sellest kogusest said 2 portsu muffinite jaoks)

Vahusta munad suhkruga, sega kuivained omavahel. Sega õli ja piin munasegule, lisa kuivained. Kõige viimasena sega sisse marjad (rabarberitükid). Tõsa segu muffinivormidesse, raputa ohtralt peale katet ja küpseta 200.kraadises ahjus 25 minutit.

VÄGA head ja mahlased! Retsept SIIN

18 veebruar, 2013

Lehetekk

Paar nädalat tagasi pöördus Pille-Riin minu poole palvega, kas ma leiaks aega ja tahtmist ühele veel kõhus olevale titale tekikest kududa. Kuna tol hetkel olin oma Semelega alles poole peal, küsisin kohe tähtaega. Siis oli aega 3 nädalat. Arvestasin kiirelt et sama ndl lõpuks teen salli valmis ja siis oleks justkui 2 ndl aega veel teki tarbeks - kui kiirelt teha, peaksin hakkama saama. Meenus, et Averi tekikese tegemine võttis mult 2.5 nädalat. Mõnes mõttes oli see vahva väljakutse, teha kellelegi midagi tellimise peale - otsida muster mis meeldiks ja suuta seda ka kududa. Olen ju varem ikka kõik asjad endast lähtuvalt ette võtnud. Samas oli natuke mingil hetkel ka kahju, et end nö. ära lubasin - Semele oli nii kena töö, et oleksin tahtnud kohe teise järele teha....aga mis seal's ikka. Mustrite otsimisega alustasin kohe. Leidsin üsna mitu kena mustrit kootuna, kuid kahjuks puudusid neil mustrijoonised. Lõpuks jäin pidama selle juurde - Susa hobinurgast leitud lehemustrile. Järgmine etapp oli leida lõng... Kuna pean tunnistama oma algajalikkust, siis pelgalt pildi järgi mina siiski lõngu osta ei tohi - Elu&Stiili kodulehelt tellitud Fabel tundus küll keras mõnusalt pehme, kuid kuduma hakates oli mul sõrmede all siiski pisut kare - rohkem kinda/soki kui tekilõng... Kolmandiku eelmisel pühapäeval valmis kudununa (ndl tagasi) viisin esmaspäeval asja Pille-Riinile üle vaadata/katsuda. Olin lugenud, et villashampooniga pesu teeb asju hiljem pehmemaks ja tänu sellele ilmselt otsustas tellija ka, et võib jätkata :) Vastasel juhul oleksin taas korranud ajalugu, ehk siis harutan esimese katsetuse üles :p

Olles tekiga poole peal, sain aru, et koon mustrit vist valesti - minu lehed said tunduvalt suuremad kui pildil - no muidugi, kudusin mustrit üle rea :) Kuid vaatamata sellele, sai tulemus mõnusalt õhuline, nagu oli Pille-Riini soov :) Ka tekki pool tundi villashampoonis leotanuna sai see tunduvalt pehmem ja mõnusalt kerge. 

Lõng: Fabel 
Lõngakulu: ~170 g
Vardad: 3,5
Teki mõõdud: 93 x 80cm
Ajakulu: 1 ndl ja 1 päev