Juuli lõpus-augusti algul hakkas Andres vaikselt jutte viima Kreekale..romantiline Santorini, kaunis Kreeta ja Rhodos...et mis siis kui...Puhkust saan mina sügiseti võtta, õnneks oli veel 1 nädal ka varuks jäetud ja nii me 29.7 lennukisse astusimegi, esimeseks sihtpunktiks Santorini.
Et reisifirmast sai tellitud vaid edasi-tagasi lend, oli meil terve nädal aega ise otsustada, kuhu minna-mida teha. Etteruttavalt öeldes ei tahakski enam kunagi teisiti reisida, kuigi jah, lastega minnes ei tuleks selline trip hetkel siiski veel kõne allagi - kiun ja ving saadaks meid igal sammul. Kahekesi aga...
29.augustil kell 19.30 maandus lennuk Santorini lennujaamas. Esimeseks kaheks ööks oli meil ulualune broneeritud ja Villa Olympose peremees isiklikult tuli meile oma dziibiga lennujaama vastu - nii saime lihtsalt ja kiirelt oma kodinatega kohale. Pagasiga suurt muret ei olnud, 1 väike kohver ja mõlemil oma seljakott. Kui algul oligi plaan vaid seljakotitrip plaanida, siis kohvri kaasavõtmise ajendiks olidki vaid Andrese habemeeajamisvaht ja soov siiski mõni kingitus ka kaasa tuua.
Toa ülevaadanutena sättisime endid randa - õhtusöök ju puhta söömata ning lähedalasuv meri tõmbas ka tugevalt - soe oli ju! Tavernid olid rannas rivis ning saanuna ööbimispaigast soovituse süüa ühes konkreetses neis, sättisimegi end sinna istuma, sihiks saada koheselt super maitseelamus, millest enamus Kreekaskäijad räägivad. Mul oli Korfuajast meeles vaid mousaka kui ülihea hakklihapada suvikõrvitsa ja kartuliga...ülejäänu osas otsustasin end üllatada lasta. Ja ega see üllatus lasknudki end kaua oodata - menüüs veidi kahtlastena tomatipallid taignas olid SUPER maitsvad (minu jaoks ikka kohe no mmmmmmmaitsvad)
Mousaka oli ka väga hea, kuid mul oli jäänud temast siiski veidi suurem mulje - mis muidugi ei tähenda, et seda rahvusrooga ma siin ise teha ei katsetaks. Kohalik vein, mida nad küll ise väga ei kiida, oli siiski muljetavaldavalt hea - kuigi jah, kallis. Aga kalliduse osas ei saagi seal vist millegi kohta öelda odav - ka tavalises toidupoes on asjad meie hindadega võrreldes kallimad. Muidugi on ka nende palgad ju ''kallimad''...
II päeva hommikul ärgates tegime kiire eine, mis oli öömaja hinna sees ja sättisime endid ringi vaatama. Et mõlemad olime oma juhiload koju unustanud, ei jäänud muud üle kui jalad selga võtta ja/või ühistransporti kasutada. Viimane on ülimalt hästi toimima saadud - iga 5-8 minuti tagant väljus meie juurest (Perivolos'st) buss mis viis pealinna Thirasse ja sealt sai edasi igasse punkti. Jalgrattateema unustasime Santorinil kiiresti - me isegi ei näinud seal kedagi, kes oleks sellega sõitnud :) Imeilusad vaated merele, mis pealinnas avanesid, võtsid sõnatuks. Jalutuskäik kõrgel mereäärsel platvormil, kus linn kõrval-all-üleval lookles oli lihtsalt ilus. Päike aga oli halastamatu, sooja +30 ja üsna ruttu pidime oma veetagavarasid räiendama. Thirast läksime edasi Oiasse kus olevat maailma kõige romantilisemad päikeseloojangud. Etteruttavalt, seda me ära oodata ei jõudnud, kuum päev võttis meid üsna läbi, kuid elamusi kogusime sealt ilma selletagi piisavalt.
Linn oli taas pisike, täis lumivalgeid majakesi ja kitsaid majadevahelisi teid..ka autoteed olid kitsad, ruumiga kahelt poolt merega ümbritsetud maaninas laristada ei ole. Oia kindlus, eeslitakso ja imeline supluskoht kaljude vahel, lõunasöök mis kohalikke päid vangutama pani jne.. lähemalt: et linn on ehitatud nii kalju küljele mere äärest kuni tipuni välja, on mere äärde saamiseks ehitatud sik-sak teed. Tee on pikk ja üsnagi väsitav lõõskava päikese tõttu - varju sellel teel väga ei leia..ja selleks olidki iniemstele abiks toodud esslid. Alla küll pidi minema omal jalal, aga üles sai väikese tasu eest eeslitaksoga :) Kahjuks ei taibanud hinda küsida ja üles tagasi läksime paar tundi hiljem jalgsi. All ootasid meid erinevad restoranid ja pisike paadisadam, kus üks purjeks teise järel rahvast peale korjas ja maha jaotas, et taas uuele tripile minna. Andres muud ei saanudki, kui vaid kaamerat klõpsida, kõik oli NII ilus (ilusam veel kui telereklaamis :p). Et kell oli siiski juba üsna lõuna, sättisime endid ühte restorani istuma ja tellisime suure kahemehesalati :) See aga tõi meile parajalt üllatunud pilke - nimelt on kreeklased vist tõesti suure söömaga ning meie kahe peale tellitud salat oli nende jaoks naerunumbriks. Mitu korda käis kelner veel küsimas peale söömise lõpetamist (salatit jäi isegi järele), et kas see on tõesti kõik. No aga kuidas saab olla sellises palavuses söögiisu? Jah, veidi on vaja süüa, et edasi liikuda, aga et pugida lõuna ajal endasse suur praad, käis meile üle jõu. Põhiline oli vedeliku tarbimine, et mitte janusse jääda - vesi oli alati seljakotis ja aegajalt sai ka mõni külm õlu naha vahele viidud (aga see tegi üsna lolliks ja mingist hetkest kolmandal päeval ei tahtnud enam sedagi, piisas veest).
Söök söödud, oli mul nii palav, et olin nõus hüppama sealtsamast sadamakailt söögikoha kürvalt, vette :P Et seda aga vist viisakaks ei oleks peetud,. loobusin mõttest :) Eemal läks üks rada, mida mööda inimesed silmapiiri taha (loe: kaljunuki) kadusid...siht silme ees tallasime isegi sinnapoole. Keelumärke me eirasime, varisemisohu pärast olid need üleval, ja tänu sellele leidsime järgmise maapealse paradiisi - imelikusate kaljude vahel oli rand - ujumiskoht - koht kus inimesed tundsid end hästi. Vette minek oli seal küll paras katsumus, ja välja tulek veelgi suurem, aga vette oli vaja :) Meeletult mõnus kosutus oli see kuivavale ja päikesekuumale kehale :)
Tagasi minnes ootas meid siis ees trepp üles - oleks ma teadnud, et see NII raskeks ostutub...oleks..või ei, siiski ei oleks jätnud alla minemata :) Veidike veel jalutamist, istumist mänguväljakul ja lihtsalt vaateid nautides oligi päev niikaugel, et sättisime endid ''koju''. Päikeseloojang jäi küll nägemata, aga see-eest oli teisi elamusi omajagu.
Õhtusöök oma ''koduranna'' eelmise aasta hinnatud restoranis läks lõbusalt, nimelt tekkis meile sinna üks sõber kassipoeg, kes tundus väga näljane olevat ja kellele maitses minu õhtusöögi kala :) Raamatust sai loetud, et kreeklased joovad veini kilo kaupa, siis tellis Andreski seekord kilo=liiter veini :) Paljuks osutus ja koduteel sai selgeks, et isegi liiga paljuks, nimelt saime kõhutäie naerda, kui meie pisike armas kiisupoeg järsku kolmeks jagunes :D Tegelikkuses oli vist igal restoranil oma kass ja kõik kassid ühtemoodi roosad ning otsustasid meie koduteel järsku koguneda :) Hea oli aga naerda, et tegu on siiski ühe kassiga, ja et veini vaid sai natuke liiga palju :p
Teel Oiast Thirasse nägime bussiaknast korra Hellenic Seaway müügikohta - praamifirma, mis millega meil oli plaaniks järgmisel päeval Kreetale sõita. Kahjuks oli antud koht suletud ja meie taas nõutud...igaks juhuks tahtsime piletid ette ära osta. Õnneks aga selgus peagi, et iga turismifirma müügipunktist on võimalik erinevaid pileteid osta ja nii olimegi pool tundi hiljem piletitega teel juba pealinnast kodukülla.
III päev - siht sai võetud Akrotirisse. Seal pidid olema säilinud ainukesed väga ajaloolised varemed. Bussisõidu osas olime juba meistrid. Et kõik bussid käisvad ainult läbi pealinna Thira, siis ei näinud me väga mõtet sinna sõita, et siis tagasi tulla...hüppasime poole peal maha ja ootasime järgmist Thirast tulevat Akrotiri bussi. Sõit randa, bussi lõpp-peatusesse ja siis jalad selga. Päris õigete vaatamisväärsusteni me siiski ei jõudnud, kuid ära nägime imeilusa punase ranna. Tee sinna läks mere äärest ja kohati tõusis päris kõrgele kaljule... Tagasi tulles sai siht võetud linnale. Et me bussi väga oodata ei viitsinud ja linn ka just väga kaugel ei tundunud olevat, saime taas tallataksoga mindud. Tänu sellele nägime ilmselt päris õiget kreeklase elamist - tee ääres, pisike majake, kõrval igasugu igapäevakola ja mitu resti päikese käes küpsevate tomatitega (nüüd siis tean, kuidas neid tehakse) :) Elamine oli samaaegselt ka pood, kuigi sinna ilmselt inimesed väga ei satu - need, kes just jala ei käi nagu meie.
Akrotiri - enmuses samasugune pisike linnake nagu Thira ja Oia, täis kitsaid tänavaid ja valgeid majakesi. Teekonnal üles sattusime 600 aastat vanasse kindlus/muuseumi, kus torupillimängija (kohalik) Andrese Tallinna särgi peale juttu tegi, kas oleme Eestist? Meie imestus oli suur, kui kuulsime, et mees oli kolm ndl tagasi Viljandis käinud :) Maailm on väike :)..veidi veel tuuritamist, lõunasöök koahlikus tavernis ja oligi aeg koju minna - hakkas lähenema praamiaeg - suund Kreeta :)
Praami sõiduaeg oli 1,5h ja arvestuslikult pidime kenasti jõudma ka õhtusele (kell 20.00 väljuvale bussile Xaniasse), kuid õnnetuseks hilines praami väljumine ja isegi meie kiire jooks bussijaama ei aidanud meid. Tuli tunnike oodata ja alustada teekonda kell 21.00..sõit keset pimedust, mägesid ja kuristikke kohati ligi 140se tunnikiirusega kestis ~2,5 tundi. Kartsime veidi, et nii hilja kohale jõudes jääme nälga, kuid oh üllatust!, 23.40 paiku Xania kesklinna oma kohvriga marssides andis meil kohati endale inimeste hulgas isegi teed teha - see rahvamass, mis liikvel oli, oli väga suur! Hotelli Imeros kiirelt üles leidnutena suundusime endidki rahva hulka sulandama. Vanalinn, kus meie hotell asus, kihas ööelust, kõik restoranid olid avatud, samamoodi poed ja pildigaleriid. Võttis üsna sõnatuks. Sõime,. jalutasime vanas sadamas ja tegime tiiru ümber kohaliku kindluse. Neid tundub neil igal pool olevat :) Kella 2 ajal hotelli maandudes saime sellegi päeva igavesti kordaläinuks lugeda.
IV päev (pühapäev) - ainsaks eesmärgiks oli koostööpartneri poolt kiidetud Elafonisi randa jõuda. Asus see meist 2 tunni bussisõidu kaugusel ja päevas käiski sinna vaid 1 buss, hommikul kell 10.00 startis suunaga Elafonisisse ja kell 17.00 korjas tagasitoomiseks taas peale. 5h rannas - milline puhkus peale 2 päeva ringi tallamist ja rand - üle hulga aja nägime valge liivaga randa, tegelikult oli see suisa roosakas. Vesi oli imeliselt puhas ja läbipaistev, koht ise rabavalt kaunis. Istekohad kahe lamamistooli ja 1 päikesevarjuga maksis vist 7.- eur, Andrese mälu järgi 8.- eur - no ühesõnaga midagi sellist. Rannabaarid olid sealsamas ja neid oli mitu (vist 4?), seega nälga ja janusse ei olnud ohtu jääda. Ka maisitõlviku sain seal rannas ära proovida ja see maitses mmmmmm ülihästi :) Valisimin keedetud variandi võiga ja see oli õige.
Et meil edasised plaanid puudusid ja Imeroses puudus kahjuks wifi, istusime Xaniasse tagasi jõudes tunnikese avalikus netipunktis, üritades sihti leida. Andresel oli ikka suur tahtmine veel ühele saarele jõuda, kuid peagi sai seal selgeks, et see on üsna mõttetu üritus. Rhodosele minekuks oleks meil 1 päev läinud puhtalt sõidu peale - sinna käis vaid aeglane praam. Naxosele oleksime saanud ja sealt hiljem tagasi otse ka Santorinile, kuid et praam sinna väljus vaid esmaspäeviti ja kolmapäeviti ning saar ise veel väiksem kui Santorini, ei olnud soovi seal kolme päeva veeta. Sama oli Paxosega ja nii saigi ka Andrese süda rahulikult otsustada - jääme Kreetale. Aga, et saar on suur ja kõike läbi käia niiehknaa ei õnnestu, tuli ka siin ju paika panna, mida teha/kus olla. Mina tahtsin näha ajalugu (Heraklionis olevat ajaloomuuseumi külastada ja Knossose käia), Andres sihtis aga rohkem olemasolevatele vaadetele. Ilusaid paiku, kuhu minna, oli palju...sihiks sai Rethymnon, kus on vist kõige enam sinilipu-randu järjest Kreeta saarel.
Hotellide broneering käis meil alati n.ö päev ette ja nii ka seekord - hotel Evangellina.
V ehk esmaspäev - alustasime päeva jalutuskäiguga Xania vanalinnas, marssisime kindlusesse, vaatlesime linna ülevalt ja shoppasime väheke. Kella 12 ajal bussijaama jõudes kiire piletiost ja ... ja siis avastasin järsku, et mul on midagi puudu! Telefon - seda lihtsalt enam ei olnud mu pükste taskus. Paanika tekkis momentaalselt ja väga suur. Kohe nii suur, et tõmbasin minut hiljem oma plätu katki...aga see oli muidugi väike mure. Vahetult enne reisi oli Andres mu telefoni turvalisemaks tuuninud, peal oli klahvilukk ja taustajõuna käis telefonis cerberos.. Aga, et kohe ei julgenud me telefoni häiresse panna, jäigi see kahjuks kadunuks. Andres üritas küll kiirelt telefoni jälitada, kuid 10 minutit hiljem oli see välja lülitatud. Niuks.. Shokk oli suur...leppimine telefonikaotusega tuli pikalt. Jäi vaid oodata, millal telefoni uus kaart sisse pannakse, siis saab Andres oma telefonile kaardi andmed ja seeläbi juba asukoha ja kõik muu teada - kurb on see, et tänase päevani seda tehtud ei ole, ilmselt läks telefon siiski prügikasti :( Tunnike plaanitust hiljem istusime Rethymno bussile ja ohkasin õnnetult, telefon, plätud...mis kolmandaks? Andres heitis mulle pilgu ja teatas: ''päikeseprillid''. Hetk peale minu telefoni-avastust märkas temagi, et midagi on puudu - aga kahjuks ei olnud prille enam piletikassas, kuhu ta nad unustas.
No egas midagi - kolm on kohtu seadus ja vähemalt ei olnud esialgu rohkem lopse oodata :)
Rethymnosse jõudes ootas meid kerge matk hotelli. Algul tundus see kolepikk, kuid tegelikkuses möödus kiirelt, ainult 30 minutit astumist. Et valisime linnast läbi tee, mitte mereäärse, hüppasime vahepeal sisse ka kohalikku väikepoodi - mul ei olnud siiani ju kammi :p ja jogurtid tundusid ka ahvatlevad - täiendasime varusid.
Hotell Evagellina oli kena, kohe VÄGA kena. Imeliselt armas tuba ja hea asukoht - randa 30 meetrit, ümberringi söögikohad ja pikk rannapromenaad jalutamiseks. Selle valikuga olime pannud kümnesse. Et algselt plaanisime jääda sinna linna vaid 1 päevaks ning vastavalt sellele oli ka broneering, siis avastades selle nii hea olevat, tekkis kohe mõte kauemaks jääda. Õnneks oli ka tuba veel 1 ööks vaba :) Esimesel õhtupoolikul oli ainsaks sihiks käia ujumas ja saada süüa - viimaseks õnnestus meil valida ilmselt kõige parem koht rannaäärses söögikohtade jorus - Agrilia. Kõik oli super, alustades sööma kutsumisest kuni teeninduse ja toiduni välja. Jalutasime algul pika-pika joru söögikohti läbi. suutmata kuskile pidama jääda...tagasitulles valiski Andres selle koha just sööma kutsuva neiu järgi ja ei eksinud. Ainuke, mis Kreekas häirib, on suitsetamine igal pool, mis sest, et toidukohad on enamasti õues, on suitsuhais segav. Ka Rethymnonis on sadam, kus seda ei oleks vist Kreekas, siis leidsime õhtusel jalutuskäigul üsna mitu ekskursiooni, kuhu oleksime saanud end järgmisel päeval sokutada. Et me aga õhtul uue päeva plaane paika ei pannud, siis saigi teisipäev (VI päev) alguse kaasahaaratud buklette uurides. Meresõidud olid kuidagi lastekesksed, piraaditeemalised ja need Andrese silma särama ei tõmmanud - nii tegingi ettepaneku lihtsalt bussiga linnatuurile minna. Hommikusöök (taas liiga suur: no see ju on seda, kui baguett on 30cm pikk ja igasugu nänni täis topitud - juustud, singid, salatid) ja suund bussipeatusesse kuni jäi silma rattalaenutus. Meenus Andrese soov Santorinil rattad laenutada ja nii ma talle ettepaneku tegingi - lähme kruiisime nendega hoopis. Veenma ma teda ei pidanud, valima pidime vaid rattad ja 15 minutit hiljem olime kiiverdatutena teel hotelli tagasi, et paremini matkaks valmistuda :) Njaaaa...oleks ma seda teadnud, et üks vaatamisväärsus, Agia Irini (klooster, kus senini elavad 8 õde - nunna) on 300 meetri kõrgusel, oleksin vist esiteks: teistsuguse ratta laenutanud ja teiseks: vist bussi eelistanud. Sõit oli raske, eriti just see mäkketõusu osa. Ilm oli palav, varjuks olid vaid mõned üksikud puud tee ääres, nii et peatusi tegime ikka ca 200-500 meetri tagant. Minu pärast - ma lihtsalt ei jaksanud vändata seda rasket linna turul käimise ratast :) Aga samas oli see kõik seda pingutust väärt - millised vaated linnale, sadamale, rannajoonele sealt ülalt avanesid - Andres ütles õigesti, et ega Kreekas ei ole ilmaaegu olnud palju jumalaid, selle ilu loomiseks kuluski neid ju omajagu :) Agia Irinis tegi kohalik nunn meile väikese ringkäigu, jutustas koha ajaloost ja tutvustas nunnade igapäevategemisi väikesed poekeses, kus oli müügil käsitöö, veine, seepe, õlisid ja kõik nende endi tehtud :)
Rattasõit mäkke oli kole, kuid ega siis tagasi minek lihtsam olnud - see kiirus, mis tekkis, huuuu. Pidevalt olid käed pidureid vajutamas ja vahepeal tulin lausa rattalt maha kui laskumine liiga järsk - jänespüksil ei olnud soovi kukkuda.
Koju jõudnutena olime aga endi üle väga uhked - sõit oli ju kokkuvõttes NII lahe, mis sest et raske ja kurnav. Veidike kosutust ja taas ratastele - need olid laenutatud õhtuni. Seekord suundusime kohalikku rannariba avastama, mis näitas väga kaugele ilusat kulgemist. Kahjuks lõppes aga mingil hetkel rannaäärne tee ja pidime sõitma läbi linna. 5 kilomeetrist piisas, et pöörata randa ja teha õhtune ujumine.. Õhtusöök oli juba tuttavas Agrilias ja õhtune mere ääres istumine enne kojuminekut kosutus unele. Andres vist oleks jäänud mere äärde terveks ööks - Rethymno rannas olid kogu aeg väga suured uinutavad lained.
VII päeva hommikul sättisime suuna sadamalinna Heraklioni. Saanuna Evagellina armsa administraatori käest teada, et bussile saame ka linnast peale hüpata, jäi meil tagasi bussijaama tatsamine ära :) Seekord saime looduse ilu nautida päevavalges ja neid kauneid vaateid jagus. Ilus on Kreeta oma mägede, rannajoone ja oliivisaludega, sini-sinise taeva ja mereveega. Et olime veidi uurinud, mida kus vaadata tasub, oli meil sihiks CreteAqvarium ja ajaloomuuseum. Kiirelt hotelli (Crete Hotel), kott tuppa ja minekule. Bussidega liiklemine oli ka siin ülilihtne, kuid vaatamata sellele, suutsime ikka valesti minna. Andres oli algselt vaadanud kohanimeks Hersonissos ja muidugi põrutasime bussiga sinna välja. Kohapeal aga selgus, CretAquariumi kohta küsides et oi, see on 10 km tagasipoole :p Kohapeal on ka küll 1 akvaarium, kuid tunduvalt väiksem :) Käisime ka ukse taga uurimas, kuid 6.- eurine pilte tundus kallivõitu. Nii siis kolistasimegi endid (vist isegi sama) bussiga tagasi ja leidsime peale pisukest jalutuskäiku endid suure hoone eest - olime õiges kohas. Ukse ees tervitamas suur kaheksajalg, õnneks kujuna, sees aga juba eluskujul igast sorti kalu ja teisi mereelukaid. Pooleteise tunni jooksul nägime nii haisid kui meduuse, saime katsuda pakse ussimoodi elukaid ja merisiilikuid. Lahe asi on tehtud, kalade keskkond on nii tõetruu, nagu vaatakski mere põhja :)
Aega veel justkui oli, sättisime endid linna tagasi, et ajaloomuuseum järgmiseks võtta, kuid paraku oli see lahti vaid kella 17'ni ja jäi järgmiseks korraks vaadata. Et minu ajaloolaks aga oli veel üsna saamata, suunasin meid vaikselt Knossosesse. Tund minevikus jalutamist - jõudsime viimase ekskursiooni ajaks - oli lahe. Õnneks/kahjuks on üks inglise arheoloog sealseid asju osaliselt taastada üritanud (sambad, pildid, seinamaalingud) ja nii ei saanudkui päris täpselt aru, mis on päris, mis koopis, kuid sellegipoolest oli see elamus omaette. Meeletu suur maa-ala, mida see katnud on, erinevad sissekäigud, hooned, labürindid - wow. Sealtsamast kõrvalt, nö. üle tee, olevat leitud juba ka uus ''linnaosa'', kuid rahade nappuses ei õnnestu seda ilmselt veel niipea välja kaevata :(
Õhtu veetsime lihtsalt Heraklionis jalutades ja linnamelu jälgides. Imestama pani koerte rohkus linnas - neid liikus lausa karjade kaupa :) Astusime möödaminnes sisse tasuta kunstinäitusele; saime osa noorte breigitrennist, mis toimus lahtises hoones ümbritsetud pealtvaatajatest ja sõime tänaval kebabi ja maitsesime jääjogurtit.. Ainuke, mis selles kohas jama oli, oligi hotell - unustasime vaadata, kas antud kohas on konditsioneer :D Aga samas ei tapnud see 1 öö meid ka ilma selleta.
Ja saabuski viimane, VIII hommik - neljapäev. Kell 8:45 oli laeva väljumine sadamast. Tõusime varakult, ampsasime tänavakohvikust kohvi ja piruka, marssisime 10 minutiga sadamasse ja saime ka kohe paati. Vähemalt Santorinile tagasi me saame - oli tolleks hetkeks kindel. Et aga lennuki väljumine oli meil alles õhtul, 21:05, oli terve päev veel ees :) Plaan oli jõuda Kamari Beachile, kuid kuna lennujaamas (mis on sõjaväeosa hallata) ei ole lubatud pagasit hoiule jätta, loobusime antud mõttest kiirelt - see rand jäi lennujaamast liiga kaugele kohvriga minekuks. Et eelmisel õhtul oli Andres avastanud (asju lahti/kokku pakkides), et tema pikad püksid on ka reisu ajal jalutama läinud, tekkis hetkeks idee esimesest ööbimiskohast läbi minna. Kuid loobusime ka sellest - üsna lennujaama lähedal oli rand Monolithos. 2,5 km astumist ja olime hoopis seal :) Wow, milline laine seal oli!!! Mina vette ei saanudki, Andres seevastu käis end kaks korda kastmas. Päike siras täie jõuga, kuid et tuul oli meeletu, ei tekkinud hetkekski tunne, et oleks palav. Mingil hetkel oli lausa jahe ja kolisime 100m kaugemale, veidi tuulevaiksemasse paika :) Ja kella 5 ajal õhtul sättisime endid taas lennujaama poole...kodu ootas.
Et reisi ajal sai väga palju jala käidud, oli mul juba 3.-ndal päeval tunne nagu oleksime kohal olnud vähemalt nädala. 8.-nda päeva lõpuks oli antud tunne kahenädalaseks muutunud... Lastest tundsime puudust - õnneks oli Andrese õde kogu aja nendega ja selles osas hing rahulik.
Lennuk väljus varem, 20:25, Tallinnas olime 00:00 (võit seegi, algselt pidime jõudma 00:55), auto kättesaamisega oli pisut sekeldamist kuna pilet ei töötanud, kuid seegi lahenes ning 3:30 peatusime kodu ees. 10 pulma-aastapäev sai läbi :) Ja see reis sai läbi. Lapsed magasid magusalt.. hommikul neid äratades olid nad välgu kiirusel üleval ja kaelas :) Nii hea on kodus olla!
...ja nüüd ootavad lapsed juba koolivaheaega, siis on nende reis tulemas :)
Pildid lisan...millalgi :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar