Head uut koos veidikese ''vanaga''

Kõigepealt soovin kõigile veel paremat uut aastat kui oli äsjalahkunu!
Soovide realiseerumist, energiat, tervist ja armastust!

Et aga uuega alustada, tuleks vana enne ära lõpetada, ehk siis võlgadest nüüd veidi pikemalt:

Ühel detsembrikuu tööpäeval uuris kolleeg Eda, kuidas kududa baretti. Viskasin talle mõned näpunäited DropsDesigni lehelt. Seepeale tulid küsimused ringvarrastega kudumise kohta, mille peale oli lihtsam ta külla kutsuda, et vaatame kohapeal. Ja nii kasvas pisikesest ideest välja kolleegidest ''käsitöölaste I kogunemine'' Aiaääres. Neljapäeva õhtul oli rahvas kella 19 paiku kohal (jutt siis detsembri kuust) - kokku 8 naist + mina + Loora. Pitsast kõht täis ja tegudele! 
 

Et Eeva oli soovinud kaelakeesid teha, siis alustuseks korjaski Eda enda poolt kaasavõetud pärlikogumi lauale - ja oh seda elevust! KÕIK, isegi need, kes algul abiks vaid keelt sügama tulid, asusid hoolega endale keematerjali kokku otsima. Hetk hiljem istusime ringis ja punusime kaelakeesid, unustades igasugused vardad ja lõngad. Siiski, Merje ja Annika jäid endile truuks - kudusid ja tikkisid oma poolikuid töid. Korraks isegi jõudsime Edaga maha istuda ja ringvarraste võlusid uurida, kuid kahjuks olime siiski kõik liiga õhinas keedega, et bareti tarbeks tuleks konkreetne uus töötuba kokku kutsuda :)

Jõuludest - ega suurt midagi suuremat rääkida olegi, kui et jõululaupäeval surnuaeda minnes sain tunda headust ja abivalmidust. Nimelt olin otsa sõitmas eessõitvale autole, kes otsustas äkkpidurduse teha ja selle vältimiseks keerasin end teeäärsesse lumevalli. Välkkiirelt otsustades ei taibanud kohe päris täpselt, kuskaugel on elektripost, mis tee ääres uhkelt seisis ning valli sõitnuna tabasin end mõttelt, et nojah, nüüd siis ikkagi kokkupõrge... Läks aga hästi - lumi oli siiski piisavalt kohev-kõrge, auto peatus mõni meeter enne...ja siis juba jäädavalt. Välja ma oma jõududega enam ei suutnud tagurdada. Eessõitev auto lasi leelet... Olin juba taskust telefoni haaramas, et Andresele ''rõõmusõnumit'' teatada kui vaatasin, et meist gramm aega tagasi vastassuunas möödunud auto tagurdas tagasi. Uks avanues ja välja astus noormees, kes asus kohe küsima, kas mul köit leidub. Minu autol?, köit? Polnud... Mille peale küsis noormees, et kas ma olen Ivika. Algul olin üsna hämmeldunud, et kus ta peaks mind teadma, kui siis näkku vaadates sain aru - lapsepõlvest tuttav :) Milline kokkusattumus, et just tema trehvas seal olema. 10 minutit ja auto oli taas teel - aitäh Priit!! 
Jõuluõhtud konkreetselt on meil juba aastaid olnud meie juures koos vanematega. Parematel päevadel (ehk kui veel jõuluvanausku oldi) käis meil jõulumees, sel aastal aga olid kingid kuuse alla taas sokutatud :) Rõõmu jagus kõigile.

Ja siis saabus vana-aasta õhtu. Pikad pühad olid head, saime paljud head tuttavad taas ära nähtud ning pikaks õhtuks korralikult välja puhatud. 31'sel olime koos oma heade naabrite, Ennu ja Meelise perega. Lastel oli omavahel lõbus, lõhkusime klaase ja paugutasime rakette. Kella 3 ajal magama keerates sai nentida - oli hea õhtu ja oli hea aasta. Uus, loodame, tuleb veel parem!

Käsitööst - jõuludeks sai kiirelt kootud Erikule uued karvakindad, 2 paari sokke (Kadrile-Randole) ja paar paari randmesoojendajaid. Kuna esimesed soojendajad said mu enda jaoks (selleks ju neid alustasin) veidi laiad, oli aasta lõpus hea need Merjele kinkida. Pildil ongi nende idülliline kudumine - kass nimelt armastab viimasel ajal minuga koos käsitöötada. Nii kui ma diivanile varrastega maandun, on tema mul jalgade otsas :)
Pildil oleva käsitöökorvi lunisin päkakatelt kingiks - olin vist hea laps olnud, sain :)
Et käsitööhoog aga on sees, alustasin aasta lõpus ka Loorale tuunika kudumist - hetkel tagaosa valmis ja pool esiosast ka. Aga sellest pikemalt koos piltidega siis, kui päris valmis saab :)

HEAD UUT!

London 2012, jätk..

Ja juba ma olengi jätkamas meie London-reisi ülevaadet - ei läinud poolt kuudki! :)) 
Tegelikult on üsna hull periood, kogu aeg on tunne, et jooksen ajaga võidu ja see viimane kipub kahe sammu võrra ees olema..aga miks see nii on, sellest hiljem :)

Teisipäeva õhtul hotellituppa jõudes olid jalad mõnusalt väsinud ja meie ise elamustest punnis. Et ''lõuna'' olime pidanud London Eye juures ''eine murul'' stiilis ja see oli üsna hilja (15.30 paiku alles), ei vajanudki me õhtusöögiks väga midagi erilist. Tagasi jalutades haaras Riina möödaminnes sillast topsi röstitud pähklitega, 'kodupoest'', milleks oli Lidl ja mis oli hotellist 2 minuti tee kaugusel sai võetud ka paar asja lisaks ning piisaski. Ime-ime onju!, minu pideva näljasuse juures :p 
Enne magamajäämist vaatasime kolmapäevase marsuudi üle, panime kohad paika mida kindlasti näha soovime ja saigi magama :)
Kolmapäeva alustasime taas varakult - bussiga sai reisitud esimesse sihtkohta - London Tower Bridgei juurde. Selle reisi ajal saime ''väga'' kaua Londoni Galerii ees bussi oodata - kui tavaliselt olid vaheajad 2-3 minutit, siis seekord saime tervelt 10 oodata - oli lihtsalt ummik. 
Et eelmisel päeval olime saanud kõik kohad tasuta üle vaadata, siis selleks päevaks valitud maksid kõik raha. Riina omas infot, et rongipiletitega peaks olema osad neist kaks ühe hinnaga. Ka see, kuhu hommikul suundusime....kuid seal teatas piletitädi, et kehtivad vaid sama päeva piletid :( Külastust me ära ei jätnud. 8.- naela makstud, kolistasime üles. Ehitatud 1886–1894, nüüdseni säilinud ja töötav. Kuigi jah, toonane masinapark on välja vahetatud - nägime seda muuseumieksponaadina silla all olevas masinaruumis.
Edasi viis meid tee ''rohelisse tänavakohvikusse'' Starbucks'i - osaliselt Karolini soovil, et Riina PEAB seda külastama, kuid suuremal määral siiski sellepärast, et mul oli VÄGA külm :p Kuum tee, väike shokolaadikook ja matk võiski jätkuda. Kohvikus oldud ajaga oli ka päike välja tulnud ja ilm tunduvalt soojemaks läinud (20 mintsa teeb aegajalt imesid). 
Kohe silla kõrval oli meie järgmine sihtkoht - London Tower, ehk kindlus. See oli täpselt see koht, kus tundsid, et olid vales riietuses. Kivilossid, sillad, tornid...ajastukohaselt riides olevad töötajad...WOW! Siin kulus meil üle kahe tunni - ja see oli seda väärt :)
Hommikul linna tulles sõitsime mööda St. Johni Katedraalist, kuhu siis peale kaheutunnist munakivisillutisega kaetud kindluse hoovi suund sai võetud. Suutmata täpselt seda nime meeles pidada, omandas see kirik mu videoblogis nimetuseks küll Saint Pauluse, küll Johani Cathedral :p No ega ilusal ja suurel ehitisel ju võibki mitu nime olla, nagu lastelgi...Jõuad Sa siis kõiki meeles pidada ;)
Ehitisele tiir peale tehtud oli suund kõige põhilisemasele väljapanekule - Madame Tussaudi vahakujude muuseumisse :) Et liiklemises olime juba vanemad tegijad, ei olnud sinna jõudmisega ka mingeid probleeme. Et selle koha pilet on/oli kõige kallim, otsustasime taas korra proovida seda ''rongipileti teemat'', ehk saada 2/1s sisse - ja voila!, see õnnestuski. Kassapidaja isegi ei vaadanud meie rongipileti kuupäeva - saime 30 naelaga kaks piletit nagu niuhti. Nüüd tegi meele mõruks veidi see, et Toweris ei taibanud katsetada, 18,90 naela ju siiski suur raha - kindluse 1 pileti hind...
Vahakujude muuseum oli vahva - aegajalt ei saanud hästi aru, milline on kuju, milline külastaja :) Taas kulus paar tundi nagu möödaminnes ja kõik see oli seda väärt. 
Muuseumist väljudes nentisime fakti, et taas oleme olnud superkiired ja kõik ''ettenähtud'' kohad läbi käinud oodatust lühema ajaga. Samas ei kiirustanud me kuskil liigselt... Et aega oli ja Riina oli juba hommikul avaldanud soovi London National Gallery's ära käia, sealsamal Trafalgar Square'l, kus kaua bussi ootasime, saigi suund tagasi võetud ja mindud. Koht oli tasuta, pilte täis ja kaua me seal ei olnud. Ülevaade oli olemas. Edasi sai suundutud jalutades kodu poole - ehk siis Oxford Streetile mindud, sealt sai metrooga lihtsalt koju. Tegelikult oli sihiks silme ees leida söögikoht, kus just väga hingehinda ei küsita ja et Oxfordi tänav oli ju poodide osas rikas, jalutasime uhkelt igasugustest varasemalt teele jäävatest mööda - lõppkokkuvõttes asjatult :P Oxfrodil oli söögikohtade põud. LÕpuks, surmväsinutena istusime maha Bella Italias ja võtsime salatid. Lihtsalt, et midagi süüa ja veidi puhata. Edasi hotelli ja rampväsinutena vooditesse - ka see päev oli möödas. SUPER päev!! Ja uus ootas meid ees - plaanivabalt, shopingutänavate külastusi plaanides...

Ja oligi neljapäev. See päev, mil meie soovitud pood oma uksed avas ja muidugi sai sinna ka esimesena suund võetud - Oxford Street - Primark. Ja sinna me uppusime :) 4 korrust väga heade hindadega riideid (kvaliteetseid) - polegi ju midagi imestada.... Pikemalt siin ei peatu, kui et peale poekülastust läksime hotelli proovipakkimist tegema ja seal meenus mõlemale, kuidas mehed meile kodus suuremaid kohvreid kaasa pakkusid - nüüd oleks need marjaks ära kulunud igati :)
Edasi veel Camden Town, kotiost et asju lahedamalt mahutada ja tagasi hotelli - oligi ka see päev edukalt selja taga. Ootas kodutee - õigemini ootasime meie seda juba VÄGA! Igatsus pere järele oli neljapäeva õhtul juba liiga suur... 
Koduteelgi pikalt ei peatuks - lennujaamas saime kenasti hakkama, lennuk küll hilines, kuid maandus Tallinnas siiski õigeaegselt ja tänu Andresele saime ka kohe Tartu bussile - ja siis juba kodu kiviga visata. Bussijaamas mehi vastas nähes oligi tunne, et oleme kohal :)

Reis oli super! Reisikaaslane oli super! Ja muud ei olegi öelda - elagu London 2012 :) Meie oleme kodus tagasi...

London 2012 algus..

Esmaspäeva hommikul (17.sept) kell 7 istusime Riinaga Tartu-Tallinn bussi ja saime oma reisi Inglismaale alanuks lugeda. Plaanitud oli seda ju kaua, juba aprillis sai piletid ostetud, kuid alles nädal enne minekut sain päriselt aru, et reis ongi kohe käes. Õnneks oli Riina suure osa eeltööst ära teinud - uurinud kohalikku liiklusskeemi, muuseume ja muid vaatamisväärsusi. Omaltpoolt oskasin öelda vaid, et tahan ära käia Tower Bridgel ja Vahakujude Muuseumis...aga sellest kõigest järgemööda.
Kell 9.30 Tallinna Lennujaamas ''maandudes'' tegime kohe check-ini ära, et ei peaks oma kohvrit kaasas kandma....ja noh, et olla kindel, et saame hakkama (selle viimase pärast siiski kõige enam). Kohe esimese asjana küsiti meilt, et kuna lend on üle bookitud, siis ehk sooviksime lennata Rootsi kaudu, mida me loomulikult ei soovinud. Minna esimest korda ''üksi'' reisile ja kohe seiklema hakata ei olnud meile mitte vastuvõetav :) Kohver pagasisse antud võtsime suuna Ülemistesse - hommikukohvi oli minul joomata ja eks tuli ju veidi enne ka orienteerumist harjutada kodumaal :p (ja kehtis taas ütlus, miks minna otse kui saab ringiga...aga õnneks oli meil aega).
Väljalend hilines, kella 11:45 asemel startis 12:20, kuid see meid ei heidutanud - kohalejõudmine oli päevasel ajal ja kiiret ei olnud ju kuskile. Ainukeseks ajaliseks tähtajaks oli reedene väljalend ja sinnani oli ikka megalt aega :)
Lennukile saime ilusti - isegi kõrvuti istuma lõpuks, peale väikest sahker-mahkerit ja istekohtade vahetamist :) 
Maandumine Gatwickis - inimrivis teistele järgnedes pagasit saama, edasi jälle rahvamassis kuskile ülespoole....ja siis oligi järsku mingi kassa. Piletid Victoriasse müüdi meile 11,80 naela eest tk...ja näidati Gate 2 poole. Kümmekond sammu edasi....ja olimegi lambad :D Hea, et rahvast oli, sellest virr-varris olime üsna nõutud, oli vähemalt kellelt küsida. Üks lahke neegrionu (oih, vabandus, afroameeriklasest härrasmees) juhatas meid kuhu edasi minna ja kuidas Victorisse suunduvale rongile siiski jõuda... Kiiruga näidatud suunda, rong oli ees ja kiirelt rongile - seis oli tegelikult selline, et see etapp jäigi mulle mällu kui midagi väga segast ja ähmast. Lihtsalt ei suutnud jälgida igat detaili. Põhiline oli rongile saada ja liikuda õiges suunas. Lennujaam kui selline jättis üsna räämas ja õnnetu mulje (ilmselt rahva rohkuse ja selle sebimise tõttu, tagasi minnes/tulles oli mulje sootuks teine...).
Gatwickist saime ühe jutiga Victoriasse ja selgus (tagasisõites muidugi alles), et olime saanud odava hinnaga kiiremale rongile (st. lihtsalt istunud sellele, valele...teadmata mida jälgida tuleb - kiri rongil oli ju Victoria :D) - tagasisõidul oli piletihinnaks 18,90 naela ekspressile.
Victoria Station - 35 minutit sõitu ja olime kohal. Hiigelhallis, kuhu järsku sattusime, ei osanud kuskile esialgu suunda võtta. Leidsime väikse jalutuskäigu peale Oyster kaardi laadimiskohad, oskamata samas seda kasutada (kaardid olime mu kolleegidelt kaasa saanud algse instruktaažiga kasutamise osas). Üsna lamba  tunne oli seal seistes...kuid et meie ju hätta ei jää, saime ka kaardid laaditud ja järgmisena juba metroopeatust otsimas :) Vot see süsteem on Londonis (üldse ühistransport) väga inimlikult lahendatud. Igal pool on skeemidel ära näidatud kus jaamast kuhu ja millega saab - nii ülilihtne! 10 minutit ja olimegi juba oma peatuses maa alt väljumas... Tänaval. Vaatame ühel, vaatame teiosele poole ja siis üksteisele otsa. Kuhu me minema peame? No muidugi läksime esialgu vales suunas, kuid esimene tänava rist andis kohe õige suuna kätte - tagasi! 5 minutit ja olimegi hotellis :) Pole üldse keeruline Londonis ka omal käel hakkama saada! Eriti siis kui Teil on Riina!
Hotellis (Central Park Hotell, Wilberforceroadil, Finsbury pargi kõrval) - check-in oli lihtne, nimi, aadress kirja, telefoni kohaliku wifi-parool ja tuba otsima - 2 korrusel, vedas! Tuba, nagu kogu hotell, oli lihtne, pigem külalistemaja sarnane. Toas 2 voodit (üllatavalt mugavad), lauake vee-keedukannuga, dushiruum, kuhu oli topitud dushinurk, valamu ja pott (need kaks viimast praktiliselt üksteise otsa :p) ja radikas. Asjad maha pandud, voodid jagatud ja kella vaadates saime aru, et nüüd tuleks siiski kohe kuhugi minna - hotell ei ole ju vaatamisväärsus :p Paar tuttavat olid soovitanud meile paari ostutänavat, seega oligi meie esimeseks väljakutseks leida üles Oxford Street :) Taas ''juba tuttavasse'' metroojaama ja minek! Transpordi puhul oli (nii bussise kui tuubide) oli hämmastav see tihedus, millega need liikusid. Äsja on sul eelmine lahkuda jõudnud kui juba paistis uue sõiduki nina...Maksimum ootaeg (ja see oli tõesti pikk!) oli meil teisel täispäeval teist bussi oodates..tervelt 10 minutit olime peatuses!
Oxford Street - tõsine shopingutänav oli meie ees...KÕIK kauplused olid siia koondunud...alustasime lähimast ja jõudnuna tänava lõppu (ühelt poolt siis, Tottenhami metroojaamani) nägime, et ka soovitud Primark oli siin olemas. Kahjuks/õnneks oli aga see suletud ja avamiskuupäevaks oli 20.sept. meile tegelikult sobis, kui tagasi vaadates asju lahata - see oli NII suur keskus, et selleks sobiski meie jaoks päev, kus olime kõik soovitud asjad ära vaadanud ja võisime lihtsalt vabalt aega surnuks lüüa/shopata. Ja loomulikult mõjus see ka rahakotile mingitpidi säästvamalt - ma oleks küll kindlasti rohkem asju endale kokku ostnud (lastele siis) kui seda sai paar päeva hiljem tehtud :)
Esimene täispäev, ehk Teisipäev - äratuse sättisime endile kella 8'ks, kuid igal hommikul sai varem tõustud. Et eelmisel õhtul olime plaani paika sättinud kuhu minna, siis oligi vaid hommikusöök, papud jalga ja minek. Kokku olime koondanud Londini läänepoolsemad vaatamised. Esimesel õhtul saime teada, et metrood (tuubi) oskame me kasutada küll, nüüd sai uueks väljakutseks bussiliiklus. Leides kiirelt bussi, mis meie juurest startides sihtkohale kõige ligemale viis oli meie suunaks Hyde Park Corner. Esimeseks sihtkohaks oli National History Museum, mis mille vägagi kummalisena näivalt nimetati eesti keelsetes raamatutes Loodusloomuuseumiks. Kohal olles sai selgeks miks…see oli justkui meie Zooloogia muuseum, kuid 10-12 korda suurem….kui mitte rohkem :) See on koht, kuhu kindlasti tuleb minna kõigil, kel vähegi Londonis aega! Dinosaurused – liikuvate kujudena kui skeletid, kivistised – palju neid; mammutid ja elevandid, sinivaal… Inimese arengu erinevad etapid, alates viljastumisest… Kroonijuveelid (vot siin on tglt küsimus, kas need olid selles muuseumis??)… Tubasid oli nii palju, et tatsanuna seal paar tundi tulime tulema, olles näinud enamust, nagu me endile sisendasime :)
Palju oli lapsi, küll aia-omi kui koolist tulnuid, tundus, et neile korraldati siin tunde. Aialapsed (või siis neil ehk algklasside omad?) joonistasid näiteks dinosauruse luustikku, teised istusid ja kuulasid koridoris õpetaja juttu..kolmas pundar jalutas meie ees läbi dinode näituse jne, jne.
Et antud muuseum oli kõige kaugemaks sihtmärgiks, hakkasime vaikselt ’’linna poole’’ tagasi jalutama. Kohe üle tee jäi järgmine tasuta koht Victoria & Alberti Muuseum, st kirjade järgi tasuta, kuid uksest sisse saanuna oli meil otse ees trepist üles silt kirjaga Tickets. Muidugi olime kavalad ja suundusime esimesest paremale viivast uksest sisse keerata (uks oli enne Ticketseid) ja nii saime ’’salaja’’ tasuta sisse. Muuseum oli erinevate ajajärkude kirikute sisustuset – suursugune ja kirev. Kulda, karda, vääriskive – seda kõike siin jagus. Jälle kulus tunnike/poolteist ja sammusime edasi – taas Hyde Parki nurga poole. Sihiks oli Buckhinghami Palee. Andres oli mulle lennujaamas läbi telefoni kiirelt seletanud, kuidas liigeldes telefoni kaarti kasutada ja nüüd proovides sain asja ka tööle. Oluline on sealjuures ju mitte netiühendust tarbida..noolekese järgi liikudes saime vajalike suunamuutustega probleemivabalt hakkama ja üsna pea nägime enda ees palee uhkeldavat hoonet. Tänu tunnimeeste olemasolule olime veendunud koha õigsuses – tee peal oli neid uhkeldavaid paleesid ju teisigi :p Oh seda rahvast!!, siia oli neid toodud bussidega, iga teatud aja tagant koperdasime otsa kellelegi, kes hoidsid silte numbritega kaika otsas – ilmselgelt giidid :) Klõpsisime oma pildid, nautisime vaadet ja reis läks edasi Westminster Abbey suunas. Siin tekkis hetkeks meil segadus seoses Buckhinghami palee ees oleva ringteega, kuid kaardilt täpse teekonna ära vaadanutena saime peagi õige tee jalge alla. Korra olime veel segaduses kohe Abbey ees, saamata artu, mida 1 pisike kirik seal tegi, kuid lugenuna kirjeid, oli selge – see pidigi seal olema. Westminster oli võimas – ohhetama panev arhitektuur, millised võlvlaed, millised ornamendid ja kujud…maalid, inglid.. Oehh, see oli tõesti ilus..kuni selleni, et tahtsime välja saada ja see ei õnnestunud – 4-ndat ringi lõpetades (järgdes kirjet EXIT) olime lootuse kaotanud. Pöördusin viimases hädas ühe kohaliku töötaja poole, kes teatas mulle stoilise rahuga, et siit enam väljapääsu polegi. Nüüd jäätegi siia kogu eluks - :D Mulle tundus tõesti juba samamoodi, kuid lõpuks viipas meile käega, et näe, väljapääs paistab. No kes oleks osanud arvata, et välja saab otse tänavale, läbi aia. Ilmselt olime selles aiakeses juba ka olnud, kuid välja minna sealt, kui sisenenud oled suurest uksest….kamoon….  Välja me saime, Big Ben oli otse meie ees ja Parlamendi hoone oma ilus ja suuruses samamoodi. London Eye kõrgus veidi eemal, üle Thamesi J Ilus on see London. Just oma vanade hoonetega tekitab see tõeliselt keskaja tunde…üldse mitte raske ei olnud ette kujutada neile tänavatele tõldasid ja daame ilusates kleitides ning härrasid kõvakübarates ja frakkides neis sõitmas…Vanad bussid, mida ka aegajalt likumas näha oli, tugevdasid vaid seda tundmust. Tõeliselt väärikas linn ja tõeliselt suur linn (see vist pole küll eeliseks, kuid samas ei olnud see seal ka hetkekski miinuseks).
Ühesõnaga, Westminster Abbey juurest üle silla ja olimegi oma selle päeva viimases sihtkohas. Kell näitas 15:30. Kõht korises ja jalad olid väsinud. Hiigelpikki järjekordi nähes kadus minul igasugune isu Eye peale minna, elik siis kõigepeal seista piletisabas, siis Eye sabas jne, jne… Seisime, suutmata otsustada (vahepeal sain ka laste omavahelist tüli lahedada telefoni teel). Kõrval oli park, meenusid hommikul kaasatehtud võileivad – volia!, neid me just vajasimegi ju :) Tagumik murule ja sööma, mmmmmmmmmmmmm. Ega ilmaasjata öelda, et tühja kõhuga häid otsuseid ei tee. Nüüd oli jaksu nii piletisabasse koht võtta kui ka olematusse Eye sappa end sokutada. Ei läinud 10 minutitki kui juba olimegi tõusmas taevasse. See vaade! 40 kilomeetri raadiuses Londonit – võimas! Kuigi asjandus viis meid kõrgele, ei tekkinud hetkekski hirmutunnet – kindel klaas oli meie ümber :)  Enne igat uut gruppi kontrolliti ’’putka’’ metalliotsijatega üle, iga külastaja kott vaadati läbi (mida tehti ka enamus muuseumites ja kirikutes) ning küsiti veel lisaks, ega pole terariistu – kõik selleks, et oleks turvaline.
Peale Eyed oli esimene päev tehtud! Et kell iseenesest ei olnud veel sada, sai siht võetud Karolini poolt ette antud Camden Towni – turgude tänavale, mis oma olemuselt ei jäänud mitte grammigi alla Egitpusele– putkakaubandus igal pool, viiruki lõhn, meeletud turuplatsid, hooned ja söögikohad – täielik allmaailm....

Kella 20.00 paiku väsinuna hotelli jõudes ei jaksanudki muud kui ette vaadata uue päev plaan, pesta hambad ja heita magama. Õhtueine olime Camdenis hiinakat vitsutades juba söönud – 3.- naela ports polnud just väga kulukas. Jalgel oli oldud 9 tundi ja 53 minutit…

...jätkub

Pildid kodust.