Head uut koos veidikese ''vanaga''

Kõigepealt soovin kõigile veel paremat uut aastat kui oli äsjalahkunu!
Soovide realiseerumist, energiat, tervist ja armastust!

Et aga uuega alustada, tuleks vana enne ära lõpetada, ehk siis võlgadest nüüd veidi pikemalt:

Ühel detsembrikuu tööpäeval uuris kolleeg Eda, kuidas kududa baretti. Viskasin talle mõned näpunäited DropsDesigni lehelt. Seepeale tulid küsimused ringvarrastega kudumise kohta, mille peale oli lihtsam ta külla kutsuda, et vaatame kohapeal. Ja nii kasvas pisikesest ideest välja kolleegidest ''käsitöölaste I kogunemine'' Aiaääres. Neljapäeva õhtul oli rahvas kella 19 paiku kohal (jutt siis detsembri kuust) - kokku 8 naist + mina + Loora. Pitsast kõht täis ja tegudele! 
 

Et Eeva oli soovinud kaelakeesid teha, siis alustuseks korjaski Eda enda poolt kaasavõetud pärlikogumi lauale - ja oh seda elevust! KÕIK, isegi need, kes algul abiks vaid keelt sügama tulid, asusid hoolega endale keematerjali kokku otsima. Hetk hiljem istusime ringis ja punusime kaelakeesid, unustades igasugused vardad ja lõngad. Siiski, Merje ja Annika jäid endile truuks - kudusid ja tikkisid oma poolikuid töid. Korraks isegi jõudsime Edaga maha istuda ja ringvarraste võlusid uurida, kuid kahjuks olime siiski kõik liiga õhinas keedega, et bareti tarbeks tuleks konkreetne uus töötuba kokku kutsuda :)

Jõuludest - ega suurt midagi suuremat rääkida olegi, kui et jõululaupäeval surnuaeda minnes sain tunda headust ja abivalmidust. Nimelt olin otsa sõitmas eessõitvale autole, kes otsustas äkkpidurduse teha ja selle vältimiseks keerasin end teeäärsesse lumevalli. Välkkiirelt otsustades ei taibanud kohe päris täpselt, kuskaugel on elektripost, mis tee ääres uhkelt seisis ning valli sõitnuna tabasin end mõttelt, et nojah, nüüd siis ikkagi kokkupõrge... Läks aga hästi - lumi oli siiski piisavalt kohev-kõrge, auto peatus mõni meeter enne...ja siis juba jäädavalt. Välja ma oma jõududega enam ei suutnud tagurdada. Eessõitev auto lasi leelet... Olin juba taskust telefoni haaramas, et Andresele ''rõõmusõnumit'' teatada kui vaatasin, et meist gramm aega tagasi vastassuunas möödunud auto tagurdas tagasi. Uks avanues ja välja astus noormees, kes asus kohe küsima, kas mul köit leidub. Minu autol?, köit? Polnud... Mille peale küsis noormees, et kas ma olen Ivika. Algul olin üsna hämmeldunud, et kus ta peaks mind teadma, kui siis näkku vaadates sain aru - lapsepõlvest tuttav :) Milline kokkusattumus, et just tema trehvas seal olema. 10 minutit ja auto oli taas teel - aitäh Priit!! 
Jõuluõhtud konkreetselt on meil juba aastaid olnud meie juures koos vanematega. Parematel päevadel (ehk kui veel jõuluvanausku oldi) käis meil jõulumees, sel aastal aga olid kingid kuuse alla taas sokutatud :) Rõõmu jagus kõigile.

Ja siis saabus vana-aasta õhtu. Pikad pühad olid head, saime paljud head tuttavad taas ära nähtud ning pikaks õhtuks korralikult välja puhatud. 31'sel olime koos oma heade naabrite, Ennu ja Meelise perega. Lastel oli omavahel lõbus, lõhkusime klaase ja paugutasime rakette. Kella 3 ajal magama keerates sai nentida - oli hea õhtu ja oli hea aasta. Uus, loodame, tuleb veel parem!

Käsitööst - jõuludeks sai kiirelt kootud Erikule uued karvakindad, 2 paari sokke (Kadrile-Randole) ja paar paari randmesoojendajaid. Kuna esimesed soojendajad said mu enda jaoks (selleks ju neid alustasin) veidi laiad, oli aasta lõpus hea need Merjele kinkida. Pildil ongi nende idülliline kudumine - kass nimelt armastab viimasel ajal minuga koos käsitöötada. Nii kui ma diivanile varrastega maandun, on tema mul jalgade otsas :)
Pildil oleva käsitöökorvi lunisin päkakatelt kingiks - olin vist hea laps olnud, sain :)
Et käsitööhoog aga on sees, alustasin aasta lõpus ka Loorale tuunika kudumist - hetkel tagaosa valmis ja pool esiosast ka. Aga sellest pikemalt koos piltidega siis, kui päris valmis saab :)

HEAD UUT!

Hurraaa, jõululaat!

Just selles vaimus oleme elanud 2 viimast nädalat ja nüüd on ta lõpuks käes. Täna hommikul polnud Looral isegi mahti/tahtmist süüa, elevus/ootus oli nii suur, et pani lausa keksima ja hundirattaid viskama. Taas on SEE päev! 
Kui eelmistel aastatel oleme panustanud käsitööle - heegeldised (kellukad), kudumid (jõulupallid), siis sel aastal võtsime lõdvemalt. Paar nädalat tagasi alustasime kaartide (allpool olevas kirjutises ka pilt olemas) meisterdamisega, piparkakkude esimesed proovitööd tehti nädalavahetusel ja eile siis juba suuremalt ja kohe valmis - memmed ja kuused. Õnneks on tibin ju nii suur, et minu osaks on jäänud vaid plaatide ahju saatmine ning väljavõtt. 
Sulanud memmede idee on pärit eelmisel aastal Liisi Blogist, kuid meie ei suuda neid siiani teha memmelisteks - ikka kipuvad rohkem Muumilugude Urri meenutama (ilmselt käte pärast). Samas, tühja sellest, ilusad ja vahvad said ikka :)Kuused seevastu on nagu kuused ikka - ilusad ja värvilised.
Muidugi ei saanud laadale minna ilma mandliteta ja lisaks tehti veel litritest kuuseehteid - nendest pilte ei saanudki, kuid idee saime eelmise aasta Helina ehetest, mida Grete toona müüs.
Just sain Looralt sõnumi, et rahakott ei taha enam hästi kinni mahtuda - eks need sentides hinnad ju tekitavadki selle punnis efekti. Et tegu lastega, siis hindu ma suuremaks kui 50 senti/asi panna ei lubanud (ainukeses eurosed asjad olid kuuseehted, mis esimese tunniga otsa olid saanud ja millega kaasnes tõsine nikerdamine ning materjali- ja ajakulu). Ühesõnaga võib öelda, et jälle üks vahva päev lastel. Ehk saavad ka järgmisel aastal (kui on juba 5.-s klassis) ka osaleda :)

Jõulumandlid

See maius on jõululaatadel ja üldse talve ajal alati olnud millekski eriliseks, mida hirmsa raha eest müüakse ja mida osta raatsid nii harva.. Väike tuututäis maksab ju terve varanduse ja isu täis sellest tuututäiest iial ei saa. Nüüd siis võtsin end kokku ja tegin ise - kui keeruline see ikka olla saab, kui nett on täis õpetusi :) Mandlid said poekorvi juba neljapäeval, piparkoogimaitseaine eelviimase Tallinnaskäigu ajal ostetud ja 1 muna on külmast ju ikka võtta.
Paljude retseptide seast valisin selle - tundus kõige lihtsam esimeseks korraks ja usun, et tegelikult erilisi maitseerisusi pole neil ühelgi.

Retsept:
300 g mandleid
90 g suhkrut
1 tl jahvatatud kaneeli
1 tl piparkoogimaitseainet (selle puudumisel jahvatatud ingverit (0,5 tl), nelki (0,25 tl) ja muskaatpähklit (0,25 tl))
0,5 tl soola
1 munavalge
2 sl vett
Tee nii
Sega omavahel suhkur ja maitseained. Lisa kergelt kahvliga vahtu löödud munavalge ja sorts vett. Seejärel lisa segule mandlid ja sega, nii et mandlid oleks ühtlaselt suhkruseguga kaetud. Tõsta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja rösti 150kraadises ahjus umbes 30 minutit.

Mul on mingi kiiks - aegajalt tundub mulle, et retseptides on kuidagi vähe teatud ''ainet'' - sel korral oli selleks muna. Kuidagi nadilt vähe tundus seda antud koguse suhkru ja maitseainete juurde - panin omaalgatuslikult teise lisaks :) Küll küllale liiga ei teinud, kuid lõppkokkuvõttes oleks saanud siiski kenasti hakkama ka retseptis antud 1 munaga. 
Loora jõululaada-mandlid tulevad kohe-kohe tegemisse, saan ära katsetada :)

Hommikuks oli kausipõhjas 300'st grammist mandlitest kümmekond alles - tõestus, et on väga maitsvad :)

Scrapbooking - see moodne värk

Nii mõnigi tuttavatest on juba pikka aega kaardimajanduse ehk scrapbookinguga tegelenud. On meilgi läinud õnneks mõned isetehtud kaardid sünnipäevadeks saada - Riina on see usin, kes sellega juba mõnda aega tegeleb. Siiamaani tundus see minu jaoks selline ''teine maailm'', milleks peab olema meeletult palju igasugu nänni kodus sahtlis jne... Paar ndl tagasi Looraga koos Abakhani külastades jäid meile silma kaardipõhjad - mõte hakkas liikuma. Sai veel ostetud mõned paelad, hõbedased ja kuldsed niidid, kontorist koju viidud kilekotitäis vanu jõulukaarte ja saimegi hakata katsetama. Esimesed said lihtsad ja armsad. 5 kaardi tegemine ei võtnud just suurt aega (ainuke kehva asi oli, et need kaardialged olid(on jube õhukesest materjalist) - vaja oli vaid ideid... Ja eile tekkis neid ideid nagu putru. Põhjadeks kasutasime tavalist joonestuspaberit ja jõulukaardid said sündima :) Muidugi meenus tegemise käigus nii mõnigi huvitav idee, mida meie kunstiõpetaja kooli ajal näitas, kuid need jätsin järgmiseks korraks. Seekord õmblesime, kleepisime ja sädelustasime (viimast lausa nii hooga, et vahepeal oli terve suure toa põrand ühtlaselt sädelusega kaetud - väike kõks ning üks topsike läks lihtsalt laiali :))

Mida veel - et terve pikk päev oli tervelt meie enda tegevuste jaoks (ei olnud vaja mitte kuhugi tormata, midagi kohustuslikku teha), siis järgmine etteaste oli Loora esitada - PIPARKOOGID! Nii hea on, et tütar juba nii suur - minul on juba teist aastat vaid ahjupaneku vaev. Kaunistamisega on muidugi jamam, seda tahame kõik teha :p, kuid õnneks on see päris piparkoogi aeg alles ees :)
Ja edasi läks päev siis kõrvitsatega (allpool juba pikalt kirjas, mida maitsvat annab 1 ja sama ''kollase palliga'' teha).

Egiptus 2012 pildis :)

Tripp selja taga, lõpuks kohal

Esimene hommik, lähek randa

Kohalik 7, ehk meie kodu nädalaks :)

Tee merel, ehk siitkaudu sai snorgeldama -
võrratult kaunis korallriff oli meie
oma hotelli rannas

Esimene lõuna rannabaaris - j
ah, piisas õllest :)

Vaade treppidelt bassupoolele

Andres Naama Bay tänavatel

Teekond tuppa

ampsuke kodust kringlit, ehk esimese täispäeva õhtuoode

Üks ilus kanjon

Jeebiralli maanteel, 140 km/h ja vahekaugus autodel 15-20 cm

Oodates lõunat - Blue Hole, neljapäev

Öine hotell

Alustame reisi - with camels..

oh, see oli õudne...

teel Blue Hole - kohalik elustik

Kes jättis kitsed maha?, ehk igati
normaalne nähtus tänavapildis

kanjon, vol 2

Andres sukeldub

Kus saab ronida, seal tuleb ronida :)

Roni ka alla, kui julged ;)

Sai veidi kolatud ka mööda randa - võõra hotelli territooriumil

Kohapeal pakutavad reisid

öös on asju, nagu ntx võrkkiik
(pildistatud kottpimedas öös)

Ohhoo, ongi Egiptus (vabanda Andres, aga see
on NIIII laheemotsioonipilt!)

Minu ''lemmik'' purskkaev, ehk koht
kus esimesel õhtul sai ''ujutud'' :p

Leia pildilt murkad

/

Vot selline on vaade 5* hotelli kõrval

trepid viisid randa...ei meenugi, kas oleme
nüüd just tulemas sealt või sinna minemas

Kohalikel oli ka paar kodulooma :)

Lähme linna, Naamasse

Õhtusöök Hotelli restoranis,
Mezzalunas

Mere äärest tulles oli palav, et jõuaks
tuppa, tuli vahepeal ujuda

Rand Blue Hole's

Vaade ülalt meie rannale

Jalutuskäigul ümbruskonda

Jalutuskäigul ümbruskonda

Õhtusöök lemmikkohvikus Naamas

Aaloed olid peaagu sama suured kui mina -
või siis vastupidi, mina
peaaegu sama väike?

Viimane õhtu Naamas

pühapäeva hommik, asjad pakitud

 Ja nii see tripp otsa saigi - fotod läbisegi, kuna ei suuda neid siin ajalisse järjestusse kuidagi saada - tahan küll, aga programm on kangem :) Eks foto alt saab lugeda, mis ja kus - ja ehk ongi nii lõbusam :)

Sharm El Sheik, nov. 2012

Millalgi septembris saatis Andres mulle meili kirjega, valime puhkusereisi! No muidugi valisin, kuid siis jäi asi soiku...kuni hetkeni, mil Andres helistas ühel reede hommikul (vist 3 ndl tagasi), et ''kuule, mis Sa vastaksid kui ütlen, et homme lendame?''. Telefonitorusse sigines hetkeks vaikus - olin rabatud. NII kiirelt ma  ju ei saa siiski, kuigi puhkust oli tol hetkel varuks 11 päeva. Kuid see oli puhkusele minek algus. Eks see valimisportsess osutus keerulisemaks kui arvasime - kui valisid sihtkoha, polnud sinna lendudel kohti, kuigi reklaamiti igal reislehel, et minge jne, jne..kuni lõpuks jäi sihtkohaks Sharm :) Koht kus oli garanteeritult soe ja päikeseline (minu kui külmavarese jaoks tähtsaim argument!). Vaatasime veel ka Tenerifet, millest on head mälestused 4-5 aastat tagusest puhkusest...kuid ka Kreetat, Marokot ja Gran Canariat. Ja siis tuli esmapsäeval kiri, et pühapäeval on väljalend. Kiirelt puhkuseavaldus ja asju plaanima - lapsed jäi sel korral koju ja neile oli vaja mingit kindlust, et nad lausa omapäi ei oleks.. Kuigi nagu hiljem selgus, said ka ise kahekesi hakkama :) 
Pühapäeval kell 5 oli start kodust. Et lend oli Riiast algusega, tuli enne seda veel 4 tundi autoga kimada...millele siis järgnes 5 tundi lennukis ja 14:50 olimegi kohal - soojas ja palavas Egiptuses.
Et seekord bronnis Andres hotelli omal käel, ei olnud lennujaamas meil kedagi (giidi näol) vastas ja nii hotelli saamine kui ka kõik muu liikumine Sharmis jäid meie endi korraldada. Aga ses osas oli mul ju Andres!
Juba lennujaamas algas ''lehmakauplemine'', takso hind 10 minutilise sõidu eest algas 200.- kohalikust. Kogemustega egiptuse külastajad aga, nagu meie, saime hinna kiirelt 100.- peale, mis niigi oli üle makstud (hiljem õnneks saime teada, et alla 80.- keegi seda ringi ei sõidagi, seega VÄGA üle me ikka ei plekkinudki). Samas ajas mind see pidev hinna eest võitlemine seekord kohutavalt närvi - mitte kunagi (v.a. mõni toidupood, just nimelt mõni!) ei olnud hindu olemas - need võeti laest ilmselt vastavalt välimusele. ja see oli kohutavalt tüütu...ilmselt seetõttu, et mul ei olnud väga millegi konkreetse järgi vajadust (siis ju viitsiks kaubelda). 
Peale pisikeste sekelduste lõpuks oma ''king size bed'i ja ''balcony'ga'' toa kätte saanud, seadsime endid sisse. Et Egiptuses ei ole kellegi kiiret, siis ootasime oma ''uut'' tuba (algselt pandi meid kahe voodiga ja rõduta tuppa, kuid et olime ise toa bookinud, teadsime ''õiget'' nõuda) 1,5 tundi, mis möödus pidevate lubadustega, et 10 minutit läheb veel aega :p
Tuba käes, suund randa. Tegime tiiru ka hotellile peale, vaadates üle mõlemad vetteviivad purded ja maandusime rannaäärses restoranis. Menüü oli ahvatlev, kõhud tühjad. Unustades igasuguse ettevaatuse ja hoiatussõnad toidu ning vee osas tellisime endile salatid - mina Caesari ja Andres Kreeka oma ning pardid eelroana. Kõik oli maitsev - kokad olid hotelli tõesti valitud - v.a vein, mida egiptlased siiski teha ei oska. Või siis on meie maitse-eelistused teised. 
Tuju heaks söödud-joodud tegime veel tiiru rannas ja suundusime tuppa tagasi...mis aga ei möödunud ilma üsna ehmatava (loe: üliõnneliku ja hiljem naljakana tunduva) vahejuhtumita - kordasaatjaks mina ise ja peatun selle tiba pikemalt :D Nimelt jalutasime juba hotellis sees kui Andres märkas TEZ Toursi esindajat fuajees jutlemas. Suunates sammud tema poole, uurimaks kohalikke olusid, eksursioone, jäin mina tast sammu maha. Fuajees oli ilus purskkaev, mida jäin imetlema. Siis aga, soovides ilmselt Andresele ''järele'' jõuda ja suunates pilgu ettepoole, ründas see imeilus purskkaev mind täiesti ilma ette hoiatamata! Nimelt puudus purskkaevu basseini osal kõrgem äär (lauad olid küll ''bassule'' ümber sätitud, kuid ilmselt olin otsustanud laua ''teiselt'' poolt  mööduda) ning hetk hiljem tundsin, et jalal on valus, endal kole märg - olin plärtsatanud täis-suuruses sinna imeilusasse purskkaevu :p Sekundiga olin uuesti püsti, ehmatusest üsna tumm. Tilkusin ja tundsin vaid kohutavalt tugevat kloorilõhna. Andres, kes minust paar sammu eemal viibis ja ilmselt sel hetkel millegi muuga mõtetes tegeles, oli kõrvalt kuuldes mõeldnud vaid ''kes see idioot küll nüüd siia sukeldus?!?'' ja siis sekund hiljem taibanud, et kedagi teist ju seal ei olnud peale tema enda naise :) Ehmatasid muidugi kõik (4 inimest, kes peale meie veel seal samas diivanitel istusid ja aega surnuks lõid), kuid nähes mind ise omal jõul purskkaevust välja ronimas rahunesid. Piinlik oli :) Samas ka meeletu heaolutunne, et hambad alles, mis oli tõeline ime - kõik käis ju imekiirelt ja enda kaitseks ei jõudnud ma käsigi väga ette seada kukkumiseks ning bassein oli nii mitmeosalise konstruktsiooniga... Ja nii ma siis hetk hiljem seisingi pealtvaatajate ees tilkuvas särgis ja lühikestes pükstes, jalg läks siniseks järgmiseks päevaks alles :)
Edasi oli muidugi kiire käik tuppa, vaatamata imesoojale õhtul hakkas mul siiski jahe. Peale soojendavat dushi olin aga taas valmis tegutsemiseks ja suundusime ''kohaliku'' kaubandusega tutvuma. Hotellist veidi eemal oli putkaderivi - nii tavapärane Egiptusele - kust leidsime Andresele kiirelt uued ujukad, omad olid jäänud koju kuivama :)
Teine päev algas hommikusöögiga hotellirestoranis - tavapärane rootsi laud oli rikkalik (kuigi eelmise aasta Sentido toiduvalikule jäi alla) ja kõhud pugisime korralikult täis - lõunat meil paketis polnud. Ja nagu arvata, viis edasi meid tee otsejoones randa. Võrratult kena rannariba, mis Grand Rotana Resort ja Spa Hotelile kuulus, oli 450 meetrit pikk ja omas kõige ilusamat korallriffi lähiümbruses. Ka kohtade (toolide) valik oli kella 9 ajal veel täiesti olemas, mida kahjuks eelmisel aastal Hurghadas küll ei esinenud. Muidugi olid paremad kohad seks ajaks võetud, aga paar lisasammu ujuma minekuks ei teinud üldse kurja - alati on sellistel puhkustel tunne, et kas tuleku ajal seljas olnud riided ikka minnes ka selga mahuvad :p 
Esmaspäev möödus meil ainult rannas - päevitasime ja ujusime (korallriff oli tõsiselt kaunis ja vesi uskumatult soe!!), lõunaks jõime ühe õlle ka päevitasime edasi kuni 16'ni - isegi Andres nautis suvist kuuma, kuigi enamuse ajast varju all, kaitsest oma heledat nahka (suutes siiski ära kõrvetada näo - täiesti pojasse, meenutades eelmise aasta Hurghada reisi esimesi päevi :p) Mina, kui negriidse rassi esindaja (nii arvas minu kallis abikaasa), ennast varju alla ei peitnud :) 
Taas külastasime kohalikku kaubandusketti ning seekord tiba pikemalt - hotelli tagasi naasesime juba varustatutena laste ja Andrese T-särkidega, lõhnade ja kaamelipiimaga (pidi imeline kortsudevastane vahend olema) ja paari muu nänniga.
Õhtusöök möödus hotellirestoranis Mezzaluna - Itaalia toitude pakkuja. Maitsev pasta oli kui punkt super lõõgastavale päevale :) Veini me enam ei tellinud, teades, et midagi ''head'' peale suure arve sealt ei tule. 
Teisipäev - taas alustasime rannas...kuid seekord ei olnud seal nii kaua - kella 13 ajal kulgesime tuppa. Et hotellist viis 3 korda päevas buss soovijaid Naama Baysse, sättisime endigi sammud kella 16'sele väljumisele. Kahjuks oli selline reis liiga lühike, tagasi tuli buss juba kell 19.00, mis jättis kolamiseks aega napid 2,5 tundi. Napid just seetõttu, et igasugune kauplemine röövis jubeda aja... Samas, saime nii mõnegi huvitava asja hea hinnaga ära toodud :)
Õhtusöök oli taas Mezzalunas - Naamas jäime ajanappuse tõttu lihtsalt söömata. Kuigi olime kahte restorani juba maha istunud ja teatanud, et meil on kiire, ei vaevunud keegi lähima 10 minuti jooksul meile rohkem tähelepanu pööramast...
Kolmapäev - hommikupoolikul rand, meri ja päike ning õhtupoolikul Naama. Oskuslikumalt oma ajaga ringi käinutena saime seekord seal ka süüa :) Kanabeshi hotelli tagahoovis asus üks paljudest kenasti kaetud laudadega välikohvikutest. Meeliva olekuga teenindaja, hiljem lausa meie sõber, oli igati nõus kiirelt tegutsema ja nii saimegi hea õhtusöögi osalisteks, mis päädis võrratult maitsva iiri kohviga nende poolt tänutäheks. Ju siis osutusime kasulikeks, meelitades oma kohalolekuga ka teisi samasse kohvikusse maha istuma (kus keegi ees juba sööb, sinna järelikult tasub minna)
Neljapäev - et Andres oli juba teisipäeval kogunud infobuklette kohalike ekskursioonide kohta, saigi kolmapäeva õhtul helistatud ja koht bronnitud - sel päeval meid ootas viis ühes seiklus. Äratus kell 6, kell 7 juba söömas ja 7,20 korjati meid jeebile, kus ees olid juba 4 süürlast ning 2 ukrainlast - kõik mehed :p Sõit läks lahti - meeletu jeebisafari mööda kõrbe oli üsna lahe, kui mitte välja arvata, et loksutas ikka üsna meeletult :) Edasi kanjonikülastus ja siis beduiinitelgis tee joomine. Viimases kohas hämmastas mind ikka kõik see lihtsus, kuidas suudetakse elada - sul on 4 vaia, mille vahele sikutad kaltsuvaiba, asetad maapinnale veel paar-kolm kaltsuvaipa ning ehk ka patja ning ongi kodu :p Jah, sealses kliimas ju külma kartma ei pea, kuid siiski...
Pikem peatus tehtid ''merevarustuse'' laenutuses, kus giid luges kõigile karmid sõnad peale KUI oluline on laenutada lestad, prillid/toru kel pole ja kindlasti ka ''tuukriülikond - korallid olevat mürgised :p Punnisime vastu - võtsime vaid prillid ja toru, kuna meil oli Andresega kahe peale neid vaid 1 komplekt. Saime veel giidilt hurjutada, et tema meie eest ei vastuta kui grupist maha jääme ning näidanud enda kätel mingeid arme, ka selle eest, kui korallid meid ''nahka pisatavad''. Ka ukrainlased ei võtnud varustust ja nagu arvata oligi, tegime õigesti. Grupp liikus isegi lestadega enamasti aeglasemalt kui meie, korallide vastu ei ajanud meid mitte üke laine (need olid ju niipalju veepinnast allpool, et see poleks ka hea üritamise peale võimalikuks osutunud) ning kogu see hurjutamine oli vaid kohalikele raha teenimiseks. 
Jõudnuna peaaegu ujumiskohta nägime kaamleid ja nagu lubati ka bukletis, ootas meid ees kaamelisafari. Vot see oli alguses ikka väga kole elamus!! hetk, mil kaamel end üles ajas ja mina end ilmselgelt liiga kõrgelt leidsin, oleksin andnud kõik, et sellest sõidust loobuda :) Aga et inimene harjub kõigega, olin isegi juba 10 minut pärast ''vanem kaamelisõitja'' - isegi jooksusammud, mis esialgu kisama panid, ei olnud enam hirmsad. Ainuke kehva asi oli, et minu kaamel, ilmselt armastades Andrese kaamlit, rihtis end pidevalt talle külgkontakti, jättes ühe mu jala kahe kaameli vahele kui ma polnud piisavalt kiire seda üles tõstma. 
..ja siis olime Blue Holes - ühes enim kiidetud sukeldumiskohas. Laenutatud prillid lasid vett läbi - kahe katsetuse järgselt oli loobumas sellest retkest, kuid giid loovutas mulle oma maski. Teele! Jah, rannik oli ju kena, kuid meie hotellirifile jäi see küll kõvasti alla - korallidel puudusid värvid.Et mina suurem ujumisfänn ei ole, hakkas mul tagatipuks ka veel jahe.. Ja paar korda maski siiski vett saanuna otsustasin varem veest väljuda kui enamik meie omdest. Viimase pärast sain hiljem Andreselt korraliku peatäie - oli teine üsna ehmunud, kui mind veest enam mitte leides arvas, et olen uppunud. Nojah, tema sukeldus ja mina nähes ranna kähedust läksin samal ajal välja, taipamata talle sellest märku anda. Enam nii ei tee :)
Peale ujumist saime lõpuks ka süüa ja algaski kodutee - poolteise tunni pärast, õhtul kella 17 paiku olime hotellis tagasi rõõmsate ja õnnelikena. Veel üks vahva päev sai selja taha. Õhtusöök Mezzalunas :
Reede - hommikupoolik rannas, õhtu Naamas, õhtusöök juba tuttavas restoranis, õhtu kohalikus saunas. Just-just, saunas :) Kahjuks oli soome sauna mingi värgendus katki ja leili võtta meil ei õnestunud 70'kraadises lavaruumis, kuid samas oli aurusaun igati tasemel ja tunduvalt rohkem aurusem, kui meil siinsetes. Ja nii nihkuski kodusõit aina lähemale.
Õhtuti olid meil sideseansid lastega, kuulmaks kilde nende päevast. Et amma oli meil, siis oli süda üsna rahulik nende pärast kuni hetkeni, mil amma haigeks jäi ja talle kiirabi oli kutsutud - siis oli hirm tema tervise pärast juba üsna suur. Õnneks siiski sai kõik korda ja läinuna reedel oma koju tagasi, hakkas paranema. Lapsed aga said ka kahekesi suurepäraselt hakkama - eks nautides rohkem vabadust ja tehes enam seda, mida meie kodusoleku ajal teha ei saa (õppimine oli pigem teisejärguline ja sõbrad esimese järgu omad :))
Laupäev - Andres oli tahtnud veel võtta ühte päeva merel, kuid et mina väga veeloom ei ole, peesitasime siiski veel omas rannas. Andres sukeldus ja mina peitusin juba ka enamuse ajast varju alla - üsna kõrini oli saanud - ime, ime. Õhtu möödus asju pakkides.
Pühapäev - äratus 6.15, sööma 7'ks ja kohe kiirelt randa - vaja oli viimased päikesekiired selleks korraks veel kokku korjata ja sukelduda jne, jne. Kella 12'ni olime endile aega jätnud...ja siis algas kojusõit. Hotelli limu viis meid 100.- kohaliku eest lennujaama, kiire check-in ja veidike ootust - 15:40 startisime lennukiga. Riiga jõudnutena ootas veel 4-tunnine kodutee. kell 1:45 keerasin autoga maja kõrvale (Andres usaldas pool sõidust mulle, teda vaevas uni). 

Aitäh Andres, kes Sa selle super puhkuse organiseerisid ja täide viisid!
Selleks korraks taas pruun ja puhanud - uute seiklusteni ja piltideni. Katsun olla usinam kui Londoni osas ja need siiski ka siia üles saada. 

Pisuke info hotelli kohta veel ka siin :) Hotelli territooriumil kasvab 2000 palmi, nende oma rannariba on ilusa korallrifiga 450-meetri pikkune. Wifit hotellis ei ole, küll aga on läpaka kaasavõtnutel võimalus kasutada juhtmega internetti toas (Wifi-teenus on Egiptuses üldse kiviaegne). Hotellil kokku 9 maja 950 toaga (selles võin ka eksida). Basseinid ilusad, lastele 1 toru :)

London 2012, jätk..

Ja juba ma olengi jätkamas meie London-reisi ülevaadet - ei läinud poolt kuudki! :)) 
Tegelikult on üsna hull periood, kogu aeg on tunne, et jooksen ajaga võidu ja see viimane kipub kahe sammu võrra ees olema..aga miks see nii on, sellest hiljem :)

Teisipäeva õhtul hotellituppa jõudes olid jalad mõnusalt väsinud ja meie ise elamustest punnis. Et ''lõuna'' olime pidanud London Eye juures ''eine murul'' stiilis ja see oli üsna hilja (15.30 paiku alles), ei vajanudki me õhtusöögiks väga midagi erilist. Tagasi jalutades haaras Riina möödaminnes sillast topsi röstitud pähklitega, 'kodupoest'', milleks oli Lidl ja mis oli hotellist 2 minuti tee kaugusel sai võetud ka paar asja lisaks ning piisaski. Ime-ime onju!, minu pideva näljasuse juures :p 
Enne magamajäämist vaatasime kolmapäevase marsuudi üle, panime kohad paika mida kindlasti näha soovime ja saigi magama :)
Kolmapäeva alustasime taas varakult - bussiga sai reisitud esimesse sihtkohta - London Tower Bridgei juurde. Selle reisi ajal saime ''väga'' kaua Londoni Galerii ees bussi oodata - kui tavaliselt olid vaheajad 2-3 minutit, siis seekord saime tervelt 10 oodata - oli lihtsalt ummik. 
Et eelmisel päeval olime saanud kõik kohad tasuta üle vaadata, siis selleks päevaks valitud maksid kõik raha. Riina omas infot, et rongipiletitega peaks olema osad neist kaks ühe hinnaga. Ka see, kuhu hommikul suundusime....kuid seal teatas piletitädi, et kehtivad vaid sama päeva piletid :( Külastust me ära ei jätnud. 8.- naela makstud, kolistasime üles. Ehitatud 1886–1894, nüüdseni säilinud ja töötav. Kuigi jah, toonane masinapark on välja vahetatud - nägime seda muuseumieksponaadina silla all olevas masinaruumis.
Edasi viis meid tee ''rohelisse tänavakohvikusse'' Starbucks'i - osaliselt Karolini soovil, et Riina PEAB seda külastama, kuid suuremal määral siiski sellepärast, et mul oli VÄGA külm :p Kuum tee, väike shokolaadikook ja matk võiski jätkuda. Kohvikus oldud ajaga oli ka päike välja tulnud ja ilm tunduvalt soojemaks läinud (20 mintsa teeb aegajalt imesid). 
Kohe silla kõrval oli meie järgmine sihtkoht - London Tower, ehk kindlus. See oli täpselt see koht, kus tundsid, et olid vales riietuses. Kivilossid, sillad, tornid...ajastukohaselt riides olevad töötajad...WOW! Siin kulus meil üle kahe tunni - ja see oli seda väärt :)
Hommikul linna tulles sõitsime mööda St. Johni Katedraalist, kuhu siis peale kaheutunnist munakivisillutisega kaetud kindluse hoovi suund sai võetud. Suutmata täpselt seda nime meeles pidada, omandas see kirik mu videoblogis nimetuseks küll Saint Pauluse, küll Johani Cathedral :p No ega ilusal ja suurel ehitisel ju võibki mitu nime olla, nagu lastelgi...Jõuad Sa siis kõiki meeles pidada ;)
Ehitisele tiir peale tehtud oli suund kõige põhilisemasele väljapanekule - Madame Tussaudi vahakujude muuseumisse :) Et liiklemises olime juba vanemad tegijad, ei olnud sinna jõudmisega ka mingeid probleeme. Et selle koha pilet on/oli kõige kallim, otsustasime taas korra proovida seda ''rongipileti teemat'', ehk saada 2/1s sisse - ja voila!, see õnnestuski. Kassapidaja isegi ei vaadanud meie rongipileti kuupäeva - saime 30 naelaga kaks piletit nagu niuhti. Nüüd tegi meele mõruks veidi see, et Toweris ei taibanud katsetada, 18,90 naela ju siiski suur raha - kindluse 1 pileti hind...
Vahakujude muuseum oli vahva - aegajalt ei saanud hästi aru, milline on kuju, milline külastaja :) Taas kulus paar tundi nagu möödaminnes ja kõik see oli seda väärt. 
Muuseumist väljudes nentisime fakti, et taas oleme olnud superkiired ja kõik ''ettenähtud'' kohad läbi käinud oodatust lühema ajaga. Samas ei kiirustanud me kuskil liigselt... Et aega oli ja Riina oli juba hommikul avaldanud soovi London National Gallery's ära käia, sealsamal Trafalgar Square'l, kus kaua bussi ootasime, saigi suund tagasi võetud ja mindud. Koht oli tasuta, pilte täis ja kaua me seal ei olnud. Ülevaade oli olemas. Edasi sai suundutud jalutades kodu poole - ehk siis Oxford Streetile mindud, sealt sai metrooga lihtsalt koju. Tegelikult oli sihiks silme ees leida söögikoht, kus just väga hingehinda ei küsita ja et Oxfordi tänav oli ju poodide osas rikas, jalutasime uhkelt igasugustest varasemalt teele jäävatest mööda - lõppkokkuvõttes asjatult :P Oxfrodil oli söögikohtade põud. LÕpuks, surmväsinutena istusime maha Bella Italias ja võtsime salatid. Lihtsalt, et midagi süüa ja veidi puhata. Edasi hotelli ja rampväsinutena vooditesse - ka see päev oli möödas. SUPER päev!! Ja uus ootas meid ees - plaanivabalt, shopingutänavate külastusi plaanides...

Ja oligi neljapäev. See päev, mil meie soovitud pood oma uksed avas ja muidugi sai sinna ka esimesena suund võetud - Oxford Street - Primark. Ja sinna me uppusime :) 4 korrust väga heade hindadega riideid (kvaliteetseid) - polegi ju midagi imestada.... Pikemalt siin ei peatu, kui et peale poekülastust läksime hotelli proovipakkimist tegema ja seal meenus mõlemale, kuidas mehed meile kodus suuremaid kohvreid kaasa pakkusid - nüüd oleks need marjaks ära kulunud igati :)
Edasi veel Camden Town, kotiost et asju lahedamalt mahutada ja tagasi hotelli - oligi ka see päev edukalt selja taga. Ootas kodutee - õigemini ootasime meie seda juba VÄGA! Igatsus pere järele oli neljapäeva õhtul juba liiga suur... 
Koduteelgi pikalt ei peatuks - lennujaamas saime kenasti hakkama, lennuk küll hilines, kuid maandus Tallinnas siiski õigeaegselt ja tänu Andresele saime ka kohe Tartu bussile - ja siis juba kodu kiviga visata. Bussijaamas mehi vastas nähes oligi tunne, et oleme kohal :)

Reis oli super! Reisikaaslane oli super! Ja muud ei olegi öelda - elagu London 2012 :) Meie oleme kodus tagasi...