Imeline Santorini, veel võrratum Kreeta

Juuli lõpus-augusti algul hakkas Andres vaikselt jutte viima Kreekale..romantiline Santorini, kaunis Kreeta ja Rhodos...et mis siis kui...Puhkust saan mina sügiseti võtta, õnneks oli veel 1 nädal ka varuks jäetud ja nii me 29.7 lennukisse astusimegi, esimeseks sihtpunktiks Santorini.
Et reisifirmast sai tellitud vaid edasi-tagasi lend, oli meil terve nädal aega ise otsustada, kuhu minna-mida teha. Etteruttavalt öeldes ei tahakski enam kunagi teisiti reisida, kuigi jah, lastega minnes ei tuleks selline trip hetkel siiski veel kõne allagi - kiun ja ving saadaks meid igal sammul. Kahekesi aga...
29.augustil kell 19.30 maandus lennuk Santorini lennujaamas. Esimeseks kaheks ööks oli meil ulualune broneeritud ja Villa Olympose peremees isiklikult tuli meile oma dziibiga lennujaama vastu - nii saime lihtsalt ja kiirelt oma kodinatega kohale. Pagasiga suurt muret ei olnud, 1 väike kohver ja mõlemil oma seljakott. Kui algul oligi plaan vaid seljakotitrip plaanida, siis kohvri kaasavõtmise ajendiks olidki vaid Andrese habemeeajamisvaht ja soov siiski mõni kingitus ka kaasa tuua. 
Toa ülevaadanutena sättisime endid randa - õhtusöök ju puhta söömata ning lähedalasuv meri tõmbas ka tugevalt - soe oli ju! Tavernid olid rannas rivis ning saanuna ööbimispaigast soovituse süüa ühes konkreetses neis, sättisimegi end sinna istuma, sihiks saada koheselt super maitseelamus, millest enamus Kreekaskäijad räägivad. Mul oli Korfuajast meeles vaid mousaka kui ülihea hakklihapada suvikõrvitsa ja kartuliga...ülejäänu osas otsustasin end üllatada lasta. Ja ega see üllatus lasknudki end kaua oodata - menüüs veidi kahtlastena tomatipallid taignas olid SUPER maitsvad (minu jaoks ikka kohe no mmmmmmmaitsvad)
Mousaka oli ka väga  hea, kuid mul oli jäänud temast siiski veidi suurem mulje - mis muidugi ei tähenda, et seda rahvusrooga ma siin ise teha ei katsetaks. Kohalik vein, mida nad küll ise väga ei kiida, oli siiski muljetavaldavalt hea - kuigi jah, kallis. Aga kalliduse osas ei saagi seal vist millegi kohta öelda odav - ka tavalises toidupoes on asjad meie hindadega võrreldes kallimad. Muidugi on ka nende palgad ju ''kallimad''...
II päeva hommikul ärgates tegime kiire eine, mis oli öömaja hinna sees ja sättisime endid ringi vaatama. Et mõlemad olime oma juhiload koju unustanud, ei jäänud muud üle kui jalad selga võtta ja/või ühistransporti kasutada. Viimane on ülimalt hästi toimima saadud - iga 5-8 minuti tagant väljus meie juurest (Perivolos'st) buss mis viis pealinna Thirasse ja sealt sai edasi igasse punkti. Jalgrattateema unustasime Santorinil kiiresti - me isegi ei näinud seal kedagi, kes oleks sellega sõitnud :) Imeilusad vaated merele, mis pealinnas avanesid, võtsid sõnatuks. Jalutuskäik kõrgel mereäärsel platvormil, kus linn kõrval-all-üleval lookles oli lihtsalt ilus. Päike aga oli halastamatu, sooja +30 ja üsna ruttu pidime oma veetagavarasid räiendama. Thirast läksime edasi Oiasse kus olevat maailma kõige romantilisemad päikeseloojangud. Etteruttavalt, seda me ära oodata ei jõudnud, kuum päev võttis meid üsna läbi, kuid elamusi kogusime sealt ilma selletagi piisavalt.
Linn oli taas pisike, täis lumivalgeid majakesi ja kitsaid majadevahelisi teid..ka autoteed olid kitsad, ruumiga kahelt poolt merega ümbritsetud maaninas laristada ei ole. Oia kindlus, eeslitakso ja imeline supluskoht kaljude vahel, lõunasöök mis kohalikke päid vangutama pani jne.. lähemalt: et linn on ehitatud nii kalju küljele mere äärest kuni tipuni välja, on mere äärde saamiseks ehitatud sik-sak teed. Tee on pikk ja üsnagi väsitav lõõskava päikese tõttu - varju sellel teel väga ei leia..ja selleks olidki iniemstele abiks toodud esslid. Alla küll pidi minema omal jalal, aga üles sai väikese tasu eest eeslitaksoga :) Kahjuks ei taibanud hinda küsida ja üles tagasi läksime paar tundi hiljem jalgsi. All ootasid meid erinevad restoranid ja pisike paadisadam, kus üks purjeks teise järel rahvast peale korjas ja maha jaotas, et taas uuele tripile minna. Andres muud ei saanudki, kui vaid kaamerat klõpsida, kõik oli NII ilus (ilusam veel kui telereklaamis :p). Et kell oli siiski juba üsna lõuna, sättisime endid ühte restorani istuma ja tellisime suure kahemehesalati :) See aga tõi meile parajalt üllatunud pilke - nimelt on kreeklased vist tõesti suure söömaga ning meie kahe peale tellitud salat oli nende jaoks naerunumbriks. Mitu korda käis kelner veel küsimas peale söömise lõpetamist (salatit jäi isegi järele), et kas see on tõesti kõik. No aga kuidas saab olla sellises palavuses söögiisu? Jah, veidi on vaja süüa, et edasi liikuda, aga et pugida lõuna ajal endasse suur praad, käis meile üle jõu. Põhiline oli vedeliku tarbimine, et mitte janusse jääda - vesi oli alati seljakotis ja aegajalt sai ka mõni külm õlu naha vahele viidud (aga see tegi üsna lolliks ja mingist hetkest kolmandal päeval ei tahtnud enam sedagi, piisas veest).
Söök söödud, oli mul nii palav, et olin nõus hüppama sealtsamast sadamakailt söögikoha kürvalt, vette :P Et seda aga vist viisakaks ei oleks peetud,. loobusin mõttest :) Eemal läks üks rada, mida mööda inimesed silmapiiri taha (loe: kaljunuki) kadusid...siht silme ees tallasime isegi sinnapoole. Keelumärke me eirasime, varisemisohu pärast olid need üleval, ja tänu sellele leidsime järgmise maapealse paradiisi - imelikusate kaljude vahel oli rand - ujumiskoht - koht kus inimesed tundsid end hästi. Vette minek oli seal küll paras katsumus, ja välja tulek veelgi suurem, aga vette oli vaja :) Meeletult mõnus kosutus oli see kuivavale ja päikesekuumale kehale :)
Tagasi minnes ootas meid siis ees trepp üles - oleks ma teadnud, et see NII raskeks ostutub...oleks..või ei, siiski ei oleks jätnud alla minemata :) Veidike veel jalutamist, istumist mänguväljakul ja lihtsalt vaateid nautides oligi päev niikaugel, et sättisime endid ''koju''. Päikeseloojang jäi küll nägemata, aga see-eest oli teisi elamusi omajagu. 
Õhtusöök oma ''koduranna'' eelmise aasta hinnatud restoranis läks lõbusalt, nimelt tekkis meile sinna üks sõber kassipoeg, kes tundus väga näljane olevat ja kellele maitses minu õhtusöögi kala :) Raamatust sai loetud, et kreeklased joovad veini kilo kaupa, siis tellis Andreski seekord kilo=liiter veini :) Paljuks osutus ja koduteel sai selgeks, et isegi liiga paljuks, nimelt saime kõhutäie naerda, kui meie pisike armas kiisupoeg järsku kolmeks jagunes :D Tegelikkuses oli vist igal restoranil oma kass ja kõik kassid ühtemoodi roosad ning otsustasid meie koduteel järsku koguneda :) Hea oli aga naerda, et tegu on siiski ühe kassiga, ja et veini vaid sai natuke liiga palju :p 
Teel Oiast Thirasse nägime bussiaknast korra Hellenic Seaway müügikohta - praamifirma, mis millega meil oli plaaniks järgmisel päeval Kreetale sõita. Kahjuks oli antud koht suletud ja meie taas nõutud...igaks juhuks tahtsime piletid ette ära osta. Õnneks aga selgus peagi, et iga turismifirma müügipunktist on võimalik erinevaid pileteid osta ja nii olimegi pool tundi hiljem piletitega teel juba pealinnast kodukülla.
III päev - siht sai võetud Akrotirisse. Seal pidid olema säilinud ainukesed väga ajaloolised varemed. Bussisõidu osas olime juba meistrid. Et kõik bussid käisvad ainult läbi pealinna Thira, siis ei näinud me väga mõtet sinna sõita, et siis tagasi tulla...hüppasime poole peal maha ja ootasime järgmist Thirast tulevat Akrotiri bussi. Sõit randa, bussi lõpp-peatusesse ja siis jalad selga. Päris õigete vaatamisväärsusteni me siiski ei jõudnud, kuid ära nägime imeilusa punase ranna. Tee sinna läks mere äärest ja kohati tõusis päris kõrgele kaljule... Tagasi tulles sai siht võetud linnale. Et me bussi väga oodata ei viitsinud ja linn ka just väga kaugel ei tundunud olevat, saime taas tallataksoga mindud. Tänu sellele nägime ilmselt päris õiget kreeklase elamist - tee ääres, pisike majake, kõrval igasugu igapäevakola ja mitu resti päikese käes küpsevate tomatitega (nüüd siis tean, kuidas neid tehakse) :) Elamine oli samaaegselt ka pood, kuigi sinna ilmselt inimesed väga ei satu - need, kes just jala ei käi nagu meie.
Akrotiri - enmuses samasugune pisike linnake nagu Thira ja Oia, täis kitsaid tänavaid ja valgeid majakesi. Teekonnal üles sattusime 600 aastat vanasse kindlus/muuseumi, kus torupillimängija (kohalik) Andrese Tallinna särgi peale juttu tegi, kas oleme Eestist? Meie imestus oli suur, kui kuulsime, et mees oli kolm ndl tagasi Viljandis käinud :) Maailm on väike :)..veidi veel tuuritamist, lõunasöök koahlikus tavernis ja oligi aeg koju minna - hakkas lähenema praamiaeg - suund Kreeta :)
Praami sõiduaeg oli 1,5h ja arvestuslikult pidime kenasti jõudma ka õhtusele (kell 20.00 väljuvale bussile Xaniasse), kuid õnnetuseks hilines praami väljumine ja isegi meie kiire jooks bussijaama ei aidanud meid. Tuli tunnike oodata ja alustada teekonda kell 21.00..sõit keset pimedust, mägesid ja kuristikke kohati ligi 140se tunnikiirusega kestis ~2,5 tundi. Kartsime veidi, et nii hilja kohale jõudes jääme nälga, kuid oh üllatust!, 23.40 paiku Xania kesklinna oma kohvriga marssides andis meil kohati endale inimeste hulgas isegi teed teha -  see rahvamass, mis liikvel oli, oli väga suur! Hotelli Imeros kiirelt üles leidnutena suundusime endidki rahva hulka sulandama. Vanalinn, kus meie hotell asus, kihas ööelust, kõik restoranid olid avatud, samamoodi poed ja pildigaleriid. Võttis üsna sõnatuks. Sõime,. jalutasime vanas sadamas ja tegime tiiru ümber kohaliku kindluse. Neid tundub neil igal pool olevat :) Kella 2 ajal hotelli maandudes saime sellegi päeva igavesti kordaläinuks lugeda.
IV päev (pühapäev) - ainsaks eesmärgiks oli koostööpartneri poolt kiidetud Elafonisi randa jõuda. Asus see meist 2 tunni bussisõidu kaugusel ja päevas käiski sinna vaid 1 buss, hommikul kell 10.00 startis suunaga Elafonisisse ja kell 17.00 korjas tagasitoomiseks taas peale. 5h rannas - milline puhkus peale 2 päeva ringi tallamist ja rand - üle hulga aja nägime valge liivaga randa, tegelikult oli see suisa roosakas. Vesi oli imeliselt puhas ja läbipaistev, koht ise rabavalt kaunis. Istekohad kahe lamamistooli ja 1 päikesevarjuga maksis vist 7.- eur, Andrese mälu järgi 8.- eur - no ühesõnaga midagi sellist. Rannabaarid olid sealsamas ja neid oli mitu (vist 4?), seega nälga ja janusse ei olnud ohtu jääda. Ka maisitõlviku sain seal rannas ära proovida ja see maitses mmmmmm ülihästi :) Valisimin keedetud variandi võiga ja see oli õige. 
Et meil edasised plaanid puudusid ja Imeroses puudus kahjuks wifi, istusime Xaniasse tagasi jõudes tunnikese avalikus netipunktis, üritades sihti leida. Andresel oli ikka suur tahtmine veel ühele saarele jõuda, kuid peagi sai seal selgeks, et see on üsna mõttetu üritus. Rhodosele minekuks oleks meil 1 päev läinud puhtalt sõidu peale - sinna käis vaid aeglane praam. Naxosele oleksime saanud ja sealt hiljem tagasi otse ka Santorinile, kuid et praam sinna väljus vaid esmaspäeviti ja kolmapäeviti ning saar ise veel väiksem kui Santorini, ei olnud soovi seal kolme päeva veeta. Sama oli Paxosega ja nii saigi ka Andrese süda rahulikult otsustada - jääme Kreetale. Aga, et saar on suur ja kõike läbi käia niiehknaa ei õnnestu, tuli ka siin ju paika panna, mida teha/kus olla. Mina tahtsin näha ajalugu (Heraklionis olevat ajaloomuuseumi külastada ja Knossose käia), Andres sihtis aga rohkem olemasolevatele vaadetele. Ilusaid paiku, kuhu minna, oli palju...sihiks sai Rethymnon, kus on vist kõige enam sinilipu-randu järjest Kreeta saarel. 
Hotellide broneering käis meil alati n.ö päev ette ja nii ka seekord - hotel Evangellina.
V ehk esmaspäev - alustasime päeva jalutuskäiguga Xania vanalinnas, marssisime kindlusesse, vaatlesime linna ülevalt ja shoppasime väheke. Kella 12 ajal bussijaama jõudes kiire piletiost ja ... ja siis avastasin järsku, et mul on midagi puudu! Telefon - seda lihtsalt enam ei olnud mu pükste taskus. Paanika tekkis momentaalselt ja väga suur. Kohe nii suur, et tõmbasin minut hiljem oma plätu katki...aga see oli muidugi väike mure. Vahetult enne reisi oli Andres mu telefoni turvalisemaks tuuninud, peal oli klahvilukk ja taustajõuna käis telefonis cerberos.. Aga, et kohe ei julgenud me telefoni häiresse panna, jäigi see kahjuks kadunuks. Andres üritas küll kiirelt telefoni jälitada, kuid 10 minutit hiljem oli see välja lülitatud. Niuks.. Shokk oli suur...leppimine telefonikaotusega tuli pikalt. Jäi vaid oodata, millal telefoni uus kaart sisse pannakse, siis saab Andres oma telefonile kaardi andmed ja seeläbi juba asukoha ja kõik muu teada - kurb on see, et tänase päevani seda tehtud ei ole, ilmselt läks telefon siiski prügikasti :( Tunnike plaanitust hiljem istusime Rethymno bussile ja ohkasin õnnetult, telefon, plätud...mis kolmandaks? Andres heitis mulle pilgu ja teatas: ''päikeseprillid''. Hetk peale minu telefoni-avastust märkas temagi, et midagi on puudu - aga kahjuks ei olnud prille enam piletikassas, kuhu ta nad unustas. 
No egas midagi - kolm on kohtu seadus ja vähemalt ei olnud esialgu rohkem lopse oodata :)  
Rethymnosse jõudes ootas meid kerge matk hotelli. Algul tundus see kolepikk, kuid tegelikkuses möödus kiirelt, ainult 30 minutit astumist. Et valisime linnast läbi tee, mitte mereäärse, hüppasime vahepeal sisse ka kohalikku väikepoodi - mul ei olnud siiani ju kammi :p ja jogurtid tundusid ka ahvatlevad - täiendasime varusid.
Hotell Evagellina oli kena, kohe VÄGA kena. Imeliselt armas tuba ja hea asukoht - randa 30 meetrit, ümberringi söögikohad ja pikk rannapromenaad jalutamiseks. Selle valikuga olime pannud kümnesse. Et algselt plaanisime jääda sinna linna vaid 1 päevaks ning vastavalt sellele oli ka broneering, siis avastades selle nii hea olevat, tekkis kohe mõte kauemaks jääda. Õnneks oli ka tuba veel 1 ööks vaba :) Esimesel õhtupoolikul oli ainsaks sihiks käia ujumas ja saada süüa - viimaseks õnnestus meil valida ilmselt kõige parem koht rannaäärses söögikohtade jorus - Agrilia. Kõik oli super, alustades sööma kutsumisest kuni teeninduse ja toiduni välja. Jalutasime algul pika-pika joru söögikohti läbi. suutmata kuskile pidama jääda...tagasitulles valiski Andres selle koha just sööma kutsuva neiu järgi ja ei eksinud. Ainuke, mis Kreekas häirib, on suitsetamine igal pool, mis sest, et toidukohad on enamasti õues, on suitsuhais segav. Ka Rethymnonis on sadam, kus seda ei oleks vist Kreekas, siis leidsime õhtusel jalutuskäigul üsna mitu ekskursiooni, kuhu oleksime saanud end järgmisel päeval sokutada. Et me aga õhtul uue päeva plaane paika ei pannud, siis saigi teisipäev (VI päev) alguse kaasahaaratud buklette uurides. Meresõidud olid kuidagi lastekesksed, piraaditeemalised ja need Andrese silma särama ei tõmmanud - nii tegingi ettepaneku lihtsalt bussiga linnatuurile minna. Hommikusöök (taas liiga suur: no see ju on seda, kui baguett on 30cm pikk ja igasugu nänni täis topitud - juustud, singid, salatid) ja suund bussipeatusesse kuni jäi silma rattalaenutus. Meenus Andrese soov Santorinil rattad laenutada ja nii ma talle ettepaneku tegingi - lähme kruiisime nendega hoopis. Veenma ma teda ei pidanud, valima pidime vaid rattad ja 15 minutit hiljem olime kiiverdatutena teel hotelli tagasi, et paremini matkaks valmistuda :) Njaaaa...oleks ma seda teadnud, et üks vaatamisväärsus, Agia Irini (klooster, kus senini elavad 8 õde - nunna) on 300 meetri kõrgusel, oleksin vist esiteks: teistsuguse ratta laenutanud ja teiseks: vist bussi eelistanud. Sõit oli raske, eriti just see mäkketõusu osa. Ilm oli palav, varjuks olid vaid mõned üksikud puud tee ääres, nii et peatusi tegime ikka ca 200-500 meetri tagant. Minu pärast - ma lihtsalt ei jaksanud vändata seda rasket linna turul käimise ratast :) Aga samas oli see kõik seda pingutust väärt - millised vaated linnale, sadamale, rannajoonele sealt ülalt avanesid - Andres ütles õigesti, et ega Kreekas ei ole ilmaaegu olnud palju jumalaid, selle ilu loomiseks kuluski neid ju omajagu :) Agia Irinis tegi kohalik nunn meile väikese ringkäigu, jutustas koha ajaloost ja tutvustas nunnade igapäevategemisi väikesed poekeses, kus oli müügil käsitöö, veine, seepe, õlisid ja kõik nende endi tehtud :) 
Rattasõit mäkke oli kole, kuid ega siis tagasi minek lihtsam olnud - see kiirus, mis tekkis, huuuu. Pidevalt olid käed pidureid vajutamas ja vahepeal tulin lausa rattalt maha kui laskumine liiga järsk - jänespüksil ei olnud soovi kukkuda. 
Koju jõudnutena olime aga endi üle väga uhked - sõit oli ju kokkuvõttes NII lahe, mis sest et raske ja kurnav. Veidike kosutust ja taas ratastele - need olid laenutatud õhtuni. Seekord suundusime kohalikku rannariba avastama, mis näitas väga kaugele ilusat kulgemist. Kahjuks lõppes aga mingil hetkel rannaäärne tee ja pidime sõitma läbi linna. 5 kilomeetrist piisas, et pöörata randa ja teha õhtune ujumine.. Õhtusöök oli juba tuttavas Agrilias ja õhtune mere ääres istumine enne kojuminekut kosutus unele. Andres vist oleks jäänud mere äärde terveks ööks - Rethymno rannas olid kogu aeg väga suured uinutavad lained.
VII päeva hommikul sättisime suuna sadamalinna Heraklioni. Saanuna Evagellina armsa administraatori käest teada, et bussile saame ka linnast peale hüpata, jäi meil tagasi bussijaama tatsamine ära :) Seekord saime looduse ilu nautida päevavalges ja neid kauneid vaateid jagus. Ilus on Kreeta oma mägede, rannajoone ja oliivisaludega, sini-sinise taeva ja mereveega. Et olime veidi uurinud, mida kus vaadata tasub, oli meil sihiks CreteAqvarium ja ajaloomuuseum. Kiirelt hotelli (Crete Hotel), kott tuppa ja minekule. Bussidega liiklemine oli ka siin ülilihtne, kuid vaatamata sellele, suutsime ikka valesti minna. Andres oli algselt vaadanud kohanimeks Hersonissos ja muidugi põrutasime bussiga sinna välja. Kohapeal aga selgus, CretAquariumi kohta küsides et oi, see on 10 km tagasipoole :p Kohapeal on ka küll 1 akvaarium, kuid tunduvalt väiksem :) Käisime ka ukse taga uurimas, kuid 6.- eurine pilte tundus kallivõitu. Nii siis kolistasimegi endid (vist isegi sama) bussiga tagasi ja leidsime peale pisukest jalutuskäiku endid suure hoone eest - olime õiges kohas. Ukse ees tervitamas suur kaheksajalg, õnneks kujuna, sees aga juba eluskujul igast sorti kalu ja teisi mereelukaid. Pooleteise tunni jooksul nägime nii haisid kui meduuse, saime katsuda pakse ussimoodi elukaid ja merisiilikuid. Lahe asi on tehtud, kalade keskkond on nii tõetruu, nagu vaatakski mere põhja :)
Aega veel justkui oli, sättisime endid linna tagasi, et ajaloomuuseum järgmiseks võtta, kuid paraku oli see lahti vaid kella 17'ni ja jäi järgmiseks korraks vaadata. Et minu ajaloolaks aga oli veel üsna saamata, suunasin meid vaikselt Knossosesse. Tund minevikus jalutamist - jõudsime viimase ekskursiooni ajaks - oli lahe. Õnneks/kahjuks on üks inglise arheoloog sealseid asju osaliselt taastada üritanud (sambad, pildid, seinamaalingud) ja nii ei saanudkui päris täpselt aru, mis on päris, mis koopis, kuid sellegipoolest oli see elamus omaette. Meeletu suur maa-ala, mida see katnud on, erinevad sissekäigud, hooned, labürindid - wow. Sealtsamast kõrvalt, nö. üle tee, olevat leitud juba ka uus ''linnaosa'', kuid rahade nappuses ei õnnestu seda ilmselt veel niipea välja kaevata :( 
Õhtu veetsime lihtsalt Heraklionis jalutades ja linnamelu jälgides. Imestama pani koerte rohkus linnas - neid liikus lausa karjade kaupa :) Astusime möödaminnes sisse tasuta kunstinäitusele; saime osa noorte breigitrennist, mis toimus lahtises hoones ümbritsetud pealtvaatajatest ja sõime tänaval kebabi ja maitsesime jääjogurtit.. Ainuke, mis selles kohas jama oli, oligi hotell -  unustasime vaadata, kas antud kohas on konditsioneer :D Aga samas ei tapnud see 1 öö meid ka ilma selleta.
Ja saabuski viimane, VIII hommik - neljapäev. Kell 8:45 oli laeva väljumine sadamast. Tõusime varakult, ampsasime tänavakohvikust kohvi ja piruka, marssisime 10 minutiga sadamasse ja saime ka kohe paati. Vähemalt Santorinile tagasi me saame - oli tolleks hetkeks kindel. Et aga lennuki väljumine oli meil alles õhtul, 21:05, oli terve päev veel ees :) Plaan oli jõuda Kamari Beachile, kuid kuna lennujaamas (mis on sõjaväeosa hallata) ei ole lubatud pagasit hoiule jätta, loobusime antud mõttest kiirelt - see rand jäi lennujaamast liiga kaugele kohvriga minekuks. Et eelmisel õhtul oli Andres avastanud (asju lahti/kokku pakkides), et tema pikad püksid on ka reisu ajal jalutama läinud, tekkis hetkeks idee esimesest ööbimiskohast läbi minna. Kuid loobusime ka sellest - üsna lennujaama lähedal oli rand Monolithos. 2,5 km astumist ja olime hoopis seal :) Wow, milline laine seal oli!!! Mina vette ei saanudki, Andres seevastu käis end kaks korda kastmas. Päike siras täie jõuga, kuid et tuul oli meeletu, ei tekkinud hetkekski tunne, et oleks palav. Mingil hetkel oli lausa jahe ja kolisime 100m kaugemale, veidi tuulevaiksemasse paika :) Ja kella 5 ajal õhtul sättisime endid taas lennujaama poole...kodu ootas.
Et reisi ajal sai väga palju jala käidud, oli mul juba 3.-ndal päeval tunne nagu oleksime kohal olnud vähemalt nädala. 8.-nda päeva lõpuks oli antud tunne kahenädalaseks muutunud... Lastest tundsime puudust - õnneks oli Andrese õde kogu aja nendega ja selles osas hing rahulik. 

Lennuk väljus varem, 20:25, Tallinnas olime 00:00 (võit seegi, algselt pidime jõudma 00:55), auto kättesaamisega oli pisut sekeldamist kuna pilet ei töötanud, kuid seegi lahenes ning 3:30 peatusime kodu ees. 10 pulma-aastapäev sai läbi :) Ja see reis sai läbi. Lapsed magasid magusalt.. hommikul neid äratades olid nad välgu kiirusel üleval ja kaelas :) Nii hea on kodus olla!

...ja nüüd ootavad lapsed juba koolivaheaega, siis on nende reis tulemas :)

 Pildid lisan...millalgi :)
 
 

Haapsalu sall nr.2 - Kuusega kuubikukiri

   Kui ma esimesest Haapsalu sallist maitse suhu sain, ei lasknud teise alustamine end kaua oodata. Lõng oli olemas (aasta tagasi olin isegi kahel korral juba silmadki loonud, kuid et vardad olid kehvad, loobunud) tänu kolleeg Annikale, kes meile eeskujuks oli. Sel korral sain ka kuduhullust kolleeg Merje endaga kampa ja nii läks salli põhiosa kudumine erilise hooga - aegajalt olid sallid kontoris kaasas ja eks teise edusammud ju andsid endalegi hoogu :) Nii saingi vahetult enne reisi (sellest kirjutan ka, aga millalgi hiljem) põhiosa valmis, jäi teha vaid pits...aga vot see hakkas venima. Tagasijõudnutena oli lastel kool alanud ja sellega seoses olid kõik õhtud muid tegevusi täis pikitud - kahe kooli kooseolekud, treeningute algused, Eriku sünnipäev jne, jne. Millalgi nädal tagasi suutsin end niikaugele viia, et lõin esimese äärepitsi silmad vardale (461 tk!) ja nii ta vaikselt kulges. Nädala sees jõudsin iga õhtu teha vaid 1 rea... Laupäeva hommikul lõpetasin ühe ja alustasin teist, sihiks see sama päevaga ka ära lõpetada. ja täna hommikul alustasingi kauaoodatud kokkuõmblemisega :)  Et eelmise salli venituse ajal ei mallanud ma oodata raami kokkuklopsimist, siis sel korral palusin küll Andresel see ära teha. Kiire pesu ja venitama. Kinnitusteks kasutasin väikseid naelu, mis eelnevalt pesupulbriga puhtaks said pestud ja õhtuks oli sall ka kuiv. 

   Tulemus on nii õhuline, imeõrn ja kaunis - kuigi ka sel korral ei õnnestunud mu kudumine veatult ning suutsin mingi ime läbi ühte äärde lausa keeru sisse kududa, siis harutama ma ei hakanud, liiga hilja märkasin viga. Edaspidi katsun paremini - luban! Juba ostsingi täna punase lõnga järgmise jaoks valmis - tahaks proovida kolmnurkset teha. Et erinevaid Haapsalu salli/räti raamatuid on koju ''tekkinud'' juba 4 (pooled neist head sõprade abiga), siis hakkamasaamisega (õpetustega) ei tohiks hätta jääda. 

Raamil kuivamas

Ja siin ta on, mõõtudega 98 x 173 cm. Lõngakuluks veidi alla 100g ja vardad kudumiseks 3,0

Annica pontsho

Antud pontsho on juba ammu valmis, kuid üle anda ei ole tänini õnnestunud. Seesama, mille tegemine sai alguse Annica vaiksest palvest - äkki viitsid mulle ka teha. Hetkeseisuga on pontshol ka narmad küljes, kuid üle pildistada ei ole jõudnud (loe: viitsinud) - seisab kinkekotis ja ootab omanikku külla. Eks kui ta ennem ei jõua, siis ''kooliajal'' ikka :)
Tehtud 64-st ruudukesest, 3,5'se heegelnõelaga. Valmimisajaks ca 3 ndl - vahepeal sai osad ruudud Kadri salli tarbeks tuuri pandud :) Ja taas oli kõige tüütum ruutude kokkuõmblemine :)

 

Modelliks Loora sõbranna Grete  - ja no sellest tibist saab modell küll - tulevikus :)

Haapsalu sall - pööratud piibelehekiri, minu esimene, ehk nr.1

See mõte ja idee on kaua idanenud, kuid siiani jäi julgusest puudu. Kolleeg Merjega oli meil üle poole aasta tagasi plaan isegi sallikudumise kursustele isegi minna, kuid kui Annika (ka kolleeg) omapäi ühe salliga alustas, arvasin, et saan niisamagi hakkama. Tema ju saab! Meenus, et paar aega tagasi olin Konsumis ka Haapsalu Räti raamatut sirvinud, raatsimata osta...kuid et nüüd oli plaan üsna küps, palusin külalistelt sünnipäevaks ''panust raamatufondi''. Juuni alguses sai kodus koha raamat ''Haapsalu Sall'' -  kahjuks on Räti raamat läbi müüdud ja seda ma endale toona ei saanudki.  Mis siis ikka..ka see raamat on võrratult kauneid mustreid ja inspiratsiooni täis - kohe raske oli esimeseks salliks midagi välja valida. Kõike tahaks teha ja võimalikult korraga... Pikalt lehitsesin raamatut eest tahapoole ja vastupidi - piibelehe muster Elle Kulli õlgadel oli nii köitev, et saigi valituks. Kindlasti sai määravaks ka persoon kui selline - Elle Kull on minu jaoks läbi aegade olnud tasakaaluka daami sümbol ja Haapsalu sall läheb temaga nii kaunilt kokku.
Salli lõngaks valisin ma Kidsilk Haze Rowani - imepehme ja õrn. Veidi udusulis tibu meenutavaid tokke ostsin esialgu 3 tk. Peagi peale alustamist sai selgeks, et seda on ilmselgelt vähe - tokis on vaid 25g ja sallile kulub ca 100-150g sõltuvalt, kas teha mummudega või ilma muster (mul läks veidi enam) Imekombel oli Anital veel Käsitööaidas 3 tokki alles ja needki said Tartu poole teele. Viimasel ajal olen Anita kaudu päris palju lõnga tellinud - käsitööinimesena oskab ta alati soovitada mis millekski sobib :)
Et salli algus sai tehtud puhkuse ajal, edenes töö algul üsna jõudsalt, hiljem sain kasutada vaid tööpäeva õhtuid. Andres/Erik ehitasid meie aiamajakest ja mina kudusin seltskonna mõttes õues - suveidüll Ihaste moodi. Muidugi oli palav, kuid samas sain nii aegajalt ka ehitusmeestele abiks olla - ja nii kõlas üsna sageli hommikuti ''tule koo meiega õues :)'' lause.
20 päeva peale algust sai salli keskosa valmis. Lõnga oli kulunud veidi alla 6 toki ja loomulikult oli mul pitsi jaoks seda juurde vaja. Valisin küll kõige lihtsama ääre, kuid jah...puudu tuli ikka. Lootes leida seda Tartu kaubandusest, käisin läbi kõik lõngapoed - kuid asjata. Pulloveris siiski oli seda lõnga olemas, kuid minu toon oli puudu - abivalmis müüja (väga, väga meeldiv inimene on seal poes leti taga) pani mu soovi kirja ja lubas, et kahe nädalaga on olemas. Kahjuks läks siiski kauem ja et keegi minuga ka kahe ndl jooksul ühendust ei võtnud, tellisin igaks juhuks 1 toki Tallinnast, e-poe kaudu (imeline netimaailm, kahjuks ei mäleta mis poest). Nüüd, lõpptulemusena, on mul aga kodus seda sama lõnga, toon 061 - Meadow, lausa 3 tokki üle (Pulloveri poodi jõudis seda siiski ka ja miks mitte üks Annis sellest veel kellelegi jõuluks teha). 
Reede õhtul, 2.augustil, täpselt kuu aega peale salli alustamist sain ma valmis ka teise pitsi - jäi vaid kokku õmlemine. Olin üsna kannatamatu, kuid teadsin, et väsinust peast seda teha ei suuda ja nii saigi õmblustöö laupäevale lükatud. Taas raamat välja ja üle vaatama nippe, kuidas teha - neid on Haapsalu salli puhul üsna mitmeid. Algul ehmatasin küll päris tublilt - pitsi oli justkui LIIGA palju.. Ometi olin silmi pitsi tegemiseks üle arvutanud mitmeid kordi ja kõik pidi raamatu järgi õige olema (endale siia memoks, et salli pikkusele tuleb äärepitsi silmi arvutada vaid parempidiste ridade baasil. Ehk kui mul on 10 mustrikordust, millest 1 muster koosneb 20'st PP ja VP reast, siis pitsisilmade aluseks võta PP'sed 10 rida - 10x10=100 silma).
Ja tulemus on siin (jõudsin muidugi veel korra shoki saada peale salli pesemist, kui sall nägi välja nagu suur kole pusa, omamamata mummusid ja konkreetset mustrit - lõng ju selline udusuline - kuid õnneks väljavenitatult tuli õige asi taas nähtavale) - ise olen ülirahul! Sall on ilus, mis sest et ühe mustriveaga, mida harutada ei tahtnud. Tulemus oli seda aega igal juhul väärt. Venitusraami seekord mulle teha ei jõutud, kuigi Andrese vaim oli igati valmis ja mõõdudki juba enam vähem olemas - olin ise torm ja leidsin kiirema viisi venituseks teki ja nööpnõelte abil. 24h kuivamist ja vorm oligi saavutatud :)

Vahepeal lõnga oodates sai ka uue salli silmad loodud ja isegi 25 cm kootud  - seekord õige Haapsalu salli lõngaga - kuid õnnetuseks olin ühe 2.s mustrikorduses ühe silma halvasti kudunud ja leheke hakkas hargnema. Oskamata seda parandada harutasin kogu töö üles - et siis nüüd uuesti ette võtta :) 

Ja veel - vahepeal sain endale ka väga soovitud raamatu ''Haapsalu Rätt'' - mis sest, et Eestis on see läbi müüdud, Amazonist Saksamaalt sai siiski tellida - tänu Kristinale jõuab see peagi ka koju :)

Lõng: Kidsilk Haze Rowan, Meadow (061)
Vardad: nr. 3,5 ringvardad
Lõnga kulu: 6,5 tokki (25g/tokk)
Ajakulu: 1 kuu

Kapsapirukas kodujuustuga

Olen SEDA kapsapirukat väga kaua vaadanud erinevatest blogidest ja ainult kiidusõnu ''kuulnud'' - eile siis võtsin kätte ja tegin ise ka. Ja mida muud mul öeldagi kui et oligi imehea! Armastan üleüldse kapsa- ja porgandipirukaid, kuid siiani vist sie ühtegi teinud ei olegi...vot Sulle! Kindlasti tegin esimesel korral ehk midagi valesti (näiteks ei küpsetanud pealmist kihti kuldpruuniks), kuid vaatamata sellele kiideti suutäit ka tööl.. 

Retsept siis siia (tegin pool kogust, piisas 24'se läbimõõduga vormile)

Tainas: 
200 g kodujuustu või
200 g pehmet võid
280 g e. 5 dl  nisujahu
0,5 tl soola
Kate:
1 kg värsket kapsast
1 dl vett
1 tl soola
1 tl suhkrut
hakitud tilli
200 g riivijuustu
4 tk muna
200 g hapukoort

Valmistamine:
Valmista esmalt põhi. Selleks sega kodujuust, toasoe või, jahu, sool ja suhkur ühtlaseks tainaks. Pane täidise valmistamise ajaks külmkappi tahenema.
Haki kapsas peeneks ja hauta vähese veega tasasel tulel poolpehmeks (u 10 minutit). Maitsesta kapsas soola, suhkru ja hakitud tilliga ning hauta veel umbes 10-15 minutit. (Vajadusel nõruta sõelal veidi kuivemaks).
Rulli tainas lahti ja suru ahjuplaadi põhjale ja äärtele. Jaota maitsestatud kapsas ühtlaselt tainale. Riivi juust ja puista kapsale.
Klopi munad hapukoorega lahti ning vala ühtlaselt pirukale.
Küpseta 200kraadises ahjus 30 minutit, kuni pirukas on pealt kergelt kuldne.

head isu!

Heegeldatud õlasall

Kallis Kadri!

Kahjuks ei jõudnud ma reedeks Su salli valmis ja Kristjani soovituse järgi puzzlena edastada ei oleks olnud ka paslik, seega hilinenud õnnesoovid ja edastus esmaspäeval. Ja tänud, et Sulle meeldis :)

Ja nii nad valmisid

Tegelikult ehmatasin reede (31.mai) hommikul end lausa kangeks, kuna olin sootuks unustanud, et sall tuli samaks päevaks valmis teha. Sall, mille tükke hakkasin tegema tegelikult Annica pontsho tarbeks. Et aga Kadri sünna ennem kohel jõudis, sai osadest olemasolevatest talle kingitus. Usun, et Annica ei pahanda, sest uuel ndl on ka tema kauaoodatud pontsho valmis - ainult 6 tk on veel teha ja siis kukkuõmblemine. See viimane on kõige tüütum - huuu, kui palju aega see võtab.
Mustri leidsin juhuslikult netist (sünnipäevakingituste rahast aga on nüüdsets olemas kodus ka raamat ''Vahvad heegelruudud'' lisaks oma soovitud ''Haapsalu Sall''ile)  ja tulemus sai selline.

Võrratu ruut! Pinterestist.

Ja salliks kootuna sai selline - küll on hea, kui modell on kodust võtta :)

suuruse demo

Kanname nii :)

Ülevaade :)

Soe komplekt beebile

Et meil on suur kollektiiv ja noored naised, siis ei ole üldse imestada, et iga veidi aja tagant titeuudiseid kuulda saab. Nüüd on järg Terje käes, kellel reede viimane tööpäev. 
Õnneks alustasin seda tööd kohe suure varuga ning antud komplekt on valmis oma kolm nädalat. Idee on idanenud kaua, kuid siiani ei ole julenud riideid kududa - tundub ikka palju keerulisem kui tekikese tegu. Samas, et on olemas suur ja lai internet, sain seal ka kõik vajalikud juhised ja selline ta siis sai. Et poja sünnib Terjel augustis, valisin komplekti suuruseks ''4 kuud'' - ehk läheb siis jahedamate ilmadega käiku :)

Lõng: Malabrigo + mingi pehme valge 
Lõngakulu ~100g Malabrigot (teist ei tea)
Idee/õpetus DropsDesigni lehelt

 

Heegeldatud viinamarjasall

Tegelikult sai see idee alguse Annica lausest - ma tahan endale pontshot, mispeale ma omatehtu kapist välja otsisin ja näitasin et sellise võin teha... Paar päeva hiljem FB's erinevaid mustrilehti sirvides jäi aga silma üks ülimalt vahva muster, mille peale hakkas idee hoopis sinnapoole liikuma. Et antud hetkel oli aga pooleli ühele veel-sündimata-ilmakodanikule komplekti kudumine (varsti saab see ka siia), siis lükkasin heegeldamise algust edasi. Vahepeal jõudsin õige lõnga osta ja nii kui poolik töö valmis sai, alustasin sellega :) Ja nagu ikka minule omaselt - alustasin valesti :p Tuli välja, et ma ei osanud nuppu heegeldada...kuid sellest sain aru alles siis kui esimene 20 cm pikkust oli juba valmis. Et lõng ei olnud just eriti harutamissõbralik, alustasin lihtsalt otsast peale :)

Ja siin ta on. Alustamisest valmimiseni läks vist nädal õhtuti heegeldada. Lõpp muutus tüütuks - rida oli juba liiga pikk. Minu jaoks on mustris ka üks viga - teine mustrikordus peaks algama kas rida kõrgemalt või siis peab see kokkuvõttev 9-silmaline kett olema juba ühtlasi ka teise mustrirea algus. Muidu jooksevad ääreread mustrist välja (ülespoole). 

 Minu sall nii ilus ei saanud kui see, millest vaimustusin, kuid usun, et teine analoogne tuleb juba ilusam ja ühtlasem. See läheb peagi aga ühte kingikotti kuu lõpus :)

Krõbeda kaneelikattega mustikamuffinid

Täna Janika juurest koju jõudes leidsin eest Loora ja Pille-Riini ja laual karbu mustikaid. Kui Pillelt uurima hakkasin mis ta nendega teha plaanib, ütles ta vaikselt, et tahtis muffineid teha. Mustikamuffinid!, milline hea idee. Hetkeks ehmusin, et olin ju või eile Britta koogi tarbeks kõik ära kasutanud, kuid õnneks leidsin retsepti, kus oli kastuses või asemel õli :) 10 minuti pärast oli tüdrukutel segu kokku segatud - Pille vahustas mune, Loora segas kuivained kokku ja minu tööks jäi vaid segu muffinivormidesse tõsta. Et antud kogusest sai vaid 15 muffinit ja retseptiautori kirjelduses oli vihje ka rabarberitele, läksin peale 1. pannitäie küpsema tõstmist aeda rabarbrijahile. kevad on tore aeg - nädalaga olid rabarbrivarred end juba välja ajada jõudnud ja 20 sm pikkused varred olid piisavalt pikad ahjuminekuks :) Ja nii saidi teine kogus tehtud rabarberitega. Mustikas annab muffinile mahlakuse, kuid maitse on ''tuhmim''. Rabarberid aga annavad hea hapuka nüansi, just selle õige :)

Mustikamuffinid:

200g nisujahu (sobiv kogus ~2,5 dl)

100g suhkrut

noaotsaga soola

1 tl küps.pulbrit

2 muna

100 ml rapsiõli

100 ml piima

150g mustikaid (kui külmutatult, siis vala sulavesi ära) või 1,5 dl rabarbereid

Kate:

70g suhkrut

30g nisujahu

1 tl kaneeli

35g võid (sellest kogusest said 2 portsu muffinite jaoks)

Vahusta munad suhkruga, sega kuivained omavahel. Sega õli ja piin munasegule, lisa kuivained. Kõige viimasena sega sisse marjad (rabarberitükid). Tõsa segu muffinivormidesse, raputa ohtralt peale katet ja küpseta 200.kraadises ahjus 25 minutit.

VÄGA head ja mahlased! Retsept SIIN

Lehetekk

Paar nädalat tagasi pöördus Pille-Riin minu poole palvega, kas ma leiaks aega ja tahtmist ühele veel kõhus olevale titale tekikest kududa. Kuna tol hetkel olin oma Semelega alles poole peal, küsisin kohe tähtaega. Siis oli aega 3 nädalat. Arvestasin kiirelt et sama ndl lõpuks teen salli valmis ja siis oleks justkui 2 ndl aega veel teki tarbeks - kui kiirelt teha, peaksin hakkama saama. Meenus, et Averi tekikese tegemine võttis mult 2.5 nädalat. Mõnes mõttes oli see vahva väljakutse, teha kellelegi midagi tellimise peale - otsida muster mis meeldiks ja suuta seda ka kududa. Olen ju varem ikka kõik asjad endast lähtuvalt ette võtnud. Samas oli natuke mingil hetkel ka kahju, et end nö. ära lubasin - Semele oli nii kena töö, et oleksin tahtnud kohe teise järele teha....aga mis seal's ikka. Mustrite otsimisega alustasin kohe. Leidsin üsna mitu kena mustrit kootuna, kuid kahjuks puudusid neil mustrijoonised. Lõpuks jäin pidama selle juurde - Susa hobinurgast leitud lehemustrile. Järgmine etapp oli leida lõng... Kuna pean tunnistama oma algajalikkust, siis pelgalt pildi järgi mina siiski lõngu osta ei tohi - Elu&Stiili kodulehelt tellitud Fabel tundus küll keras mõnusalt pehme, kuid kuduma hakates oli mul sõrmede all siiski pisut kare - rohkem kinda/soki kui tekilõng... Kolmandiku eelmisel pühapäeval valmis kudununa (ndl tagasi) viisin esmaspäeval asja Pille-Riinile üle vaadata/katsuda. Olin lugenud, et villashampooniga pesu teeb asju hiljem pehmemaks ja tänu sellele ilmselt otsustas tellija ka, et võib jätkata :) Vastasel juhul oleksin taas korranud ajalugu, ehk siis harutan esimese katsetuse üles :p

Olles tekiga poole peal, sain aru, et koon mustrit vist valesti - minu lehed said tunduvalt suuremad kui pildil - no muidugi, kudusin mustrit üle rea :) Kuid vaatamata sellele, sai tulemus mõnusalt õhuline, nagu oli Pille-Riini soov :) Ka tekki pool tundi villashampoonis leotanuna sai see tunduvalt pehmem ja mõnusalt kerge. 

Lõng: Fabel 
Lõngakulu: ~170 g
Vardad: 3,5
Teki mõõdud: 93 x 80cm
Ajakulu: 1 ndl ja 1 päev 

Imeilus Semele

Minu esimene! 
Rind uhkusest kummis :)
26.jaanuaril, ehk siis täpselt 2 nädalat tagasi lõin silmad varrastele ja eile, kell 19.00 ajasin viimase lõngaotsa sisse. Lõpp läks kiirustamiseks, kuid asi oli ka seda väärt - kiire pressimine ja sall läks otse kingikott. Kell 19.10 soovisime juba naabrinaisele õnne - temast siis sai selle (loodan, et õnnelik) kandja. 

Algus

Kõige olulisem mu jaoks oligi see, et ma sain sellega hakkama. Algus oli keeruline, kuid et Anita oli meeldivalt abiks, sain igast murekohast üle üsna kiirelt. 
Salli pikkuseks sai täpselt naabrinaise ''tiivasirutus'', ehk kui ta ise on 1,7 m pikk, siis sall peaks olema sama.
Lõngakulu veidi alla 100g (väike tutsakas jäi üle)
Vardad nr.4
Lõng: Alize Angora ...

Kuna kodus ei jäänud aega sallist pilte teha, palusime Karinil ka modelliks olla, ja selline ta sai :)
 

PS. järgmise Semele teen ühevärvilise ilmselt - SEE triibumuster, mis lõng tekitas, mulle väga ei meeldi, kuigi lõng iseenesest on VÄGA ilus. Triip võiks olla sujuvam või siis alt-üles suunaga...

Loora esimene ''päris ise muffinitegu''

...ehk kuidas piiga minu silmis kiirelt suureks sai. 
Eile veidi enne kella 15 sain plikalt kõne, et emme, mu treeneril on sünnipäev (tglt oli päev varem juba) ja ma tahaks talle midagi trenni kaasa küpsetada. Oehh!, oli mu esimene reaktsioon - mõtlesin kiirelt, et tooraineid küpsetamiseks on ju kodus, kuid mida ma tal teha saan lasta, millega ta täitsa üksi hakkama saaks? Et hetkel, mil ta helistas, oli ta alles koduteel, siis lubati koju jõudes Eriku kokaraamtust üle vaadata, mida head sealt paistab. Järgmine kõne 10 minutit hiljem oli juba valikutega - ta teeks kaerahelbe-
šokolaadiküpsiseid. Ei, ei...nendega on jama, pann tuline ja katsu sa neid sealt pannilt kätte saada. Järgmine kõne - muffinid! Jah, juba parem...aga taas oli mu mureks kuum muffinipann.. Loora oli juba meeleheitel ''emme, pannkooke ma ju oskan juba teha, palun luba nüüd muffineid katsetada!'' Olin nõutu, pannukaid tegime ju esimesel korral koos, siis harjutasid mõlemad minu juuresolekul üksi ja alles siis tehti neid Erikuga kahekesi kodus olles... Kohe kuidagi ei julenud/tahtnud mu süda lasta pesamuna üksi kuuma ahju kallale. Lõpuks aga mõtlesin, mis seal's ikka, las katsetab. Kui hätta jääb, jätab lihtsalt pooleli. Leidsin talle kiirelt netist ühe lihtsa šokolaadimuffinite retsepti ja saatsin meilile veidi seda kohandades:

2 muna
125 g suhkrut, ehk pool sinist kruusitäit
150 g jahu, ehk 1 sinine kruusitäis
3 supilusikatäit kakaopulbrit, ehk seda päris kakaod, külmiku kõrvalt alumisest kapist
1 tl küpsetuspulbrit, pliidi kohalt kapist, punase korgiga topsik
2 tl vanillisuhkrut, pliidi kohalt kapist, sinise kaanega topsik
150 g hapukoort, ehk veidi alla poole sinise kruusi
pool pakki sulatatud võid
alla poole suurest shokolaaditahvlist hakitud šokolaadi - lase see köögikombainis peeneks.

Valmistamine: Vahusta munad suhkruga kohevaks - kasuta mikserit.
Sega munavahu sisse jahu, kakaopulber, küpsetuspulber, vanilje, hapukoor ja sulavõi. Lisa shokolaadipuru. Jaota tainas paberist muffinivormidesse (pliidi kohal kapis kolmandal riiulil), pannes vormid ääreni täis.
Küpseta 200kraadises ahjus umbes 20 minutit, kuni muffinid on kenasti kerkinud ja läbinisti küpsed.Kui saad, torka enne ahjust väljavõtmist 1muffinit tikuga, kas ei jää sisu enam tiku külge.

Ja kell 16:20 helistas Loora (mis oli vist umbes 20's kõne tegemisaja jooksul), et emme, muffinid on valmis. Tiku külge ei jäänud suurt midagi. Tahtis neid veel kaunistada, olles leidnud tortidele kirjutamise värvid, et nendega saab suhkrusüdamekesed muffinite külge ''kleepida''.
Et trennis pidi käima palju rahvast, oli ta algseks plaaniks võtta kõik 12 muffinit kaasa (rohkem sellest taignast ei saanud). Palusin ühe koju jätta, kuid ta arvas, et siis kõigile ei jagu. Lubasin siis kõik kaasa võtta ja minna, küll teeb meile uued :)

Õhtul koju jõudes olin valmis üsna hulluks ''köögiolukorraks'', kuid üllatus, üllatus! - kasutatud kausid/kruusid olid kõik kenasti üksteise sees ja ootasid vaid masinasse panekut. Ja töötasapinnal ootas ka 1 muffin koos armsa kirjakesega - see pildilolev. Jagasime selle kenasti kolmeks, issile amps, mulle amps ja ülejääk Erikule - maitse oli super! Käbist saab asja :)

Nädalavahetus, ehk alustasin Semelega :)

Et Annisega läks võrdlemisi lihtsalt ja eelnevalt juba olin leidnud imeilusa Semele salli mitmest blogist, siis ei olnudki muud, kui mustrijahile. Tänu Anitale olen nüüd jõudnud nii kaugele - kolm küljelehte on valmis. Et peaaegu igas blogis, mis leidsin, kirjeldati seda kui parajalt pusimistvajavat salli, siis ei julgenud ka varem alustada kui täna - siis kui oli aega süveneda. Toad said koristatud ja nii lõingi kella 10 paiku silmad varrastele. Eeltööna uurisin mitmeid kudumistehnikate videosid ja lugesin õpetusi...tõeks osutus see, et parasjagu mõtlemist vajab see tegemine - ei ole päris nii, et saad mustri selgeks (reeglina jääb see mul paari mustrikordusega pähe) ja lihtsalt kood. Juba silmade loomine on tavapärasest teistmoodi  ning eranditult iga rea koon täpselt mustrit jälgides. Lisaks veel,  kui olen rea ära kudunud, märgin selle ka vastavalt enda mustrilehele, et mitte segi ei läheks - algaja asi ilmselt :) Aga õhin on sees - NII ilus asi tõotab sellest tulla. Näis ainult, kuna valmis saab.
Hetkel olen jälle hetkeks stopanud ja ootan nõuandeid, kuigi arvan, et saan aru, mismoodi edasi tuleb kududa...

Annis

ehk minu esimene pitssall üldse!!

Komistasin sellele täitsa juhuslikult erinevaid mustreid otsides - esimene peatus oli  Helena pesas, edasi juba linkidele juhindudes Mercari tõlke juures ja siis juba otsisingi vardaid :) Lõng oli ju olemas, mitte päris see, mida siin igal pool mainitud, kuid arvasin et see ei olegi ehk kõige olulisem.

Pitsi demo

Minu isiklik modell :)

Kõige piinarikkam oli algus - 363 silma luua ja esimest rida kohe mustrina kududa nii, et ükski silm kaotsi ei läheks, oli tõsine väljakutse :) Esimesel korral lõppes asi silmade ülesharutamisega juba peale nende loomist - olin silmad nii tugevalt loonud, et ühte varrast eraldi ma lõngade keskelt välja tõmmata lihtsalt ei suutnud (meenutades, kuidas hiljuti üks varras mu jalga tungis, ei julenud mingeid kavalamaid meetmeid/jõumeetodeid ka varda kättesaamiseks ette võtta...mine tea, kuidas lõpeb. Vardad olid seekord ju ka hulga suuremad :p). Teisel korral lõin silmad lõdvemalt, kuid siis arvasin enda targema olevat kui teised katsetajad ja tegin esimese rea siiski ainult parempidi koes, mis lõppes taakord harutamisega. Loora vaatas kõrvalt ja ehmatas ''emme, mis sa teed?!?, Nii palju pead ju nüüd uuesti kuduma!!!''. Aga mis vaja see vaja - tahtsin ju ka ilusat tulemust saada, nagu piltidel :) Teine algus õnnestus ja siis sai ka mu kudutöö alguse (aeg oli reede õhtu).  Õhin oli nii suur, et isegi laupäeval kui külalised olid juba kohal, pusisin ühte pahempidi rida teha - olin jõudnud nuppude kudumiseni, mille tagasiread olid mu jaoks üsna piinarikkad. Kasutasin abivahendina peenikest 2mm läbimõõduga varrast, et suuta 7'st silmast lõnga läbi tõmmata (5'se vardaga, millega salli kudusin see lihtsalt ei õnnestunud, ilmselt ei oska veel). 

Kuivamas

Esimene paus tekkis pühapäeval kui olin jõudnud mustri osani, kus justkui teatud silmi enam joonistatud ei olnud... Kuna ma mustrilugemises saan hakkama vaid kergemate tingmärkidega, siis igasugu sellised mitte väljajoonistatud mustrid tekitavad mõttepause. Panin vardad käest ja lasin asjal settida, kuid et poole tunni jooksul mitte ühtegi välkmõtet mu ajju ei tekkinud, istusin arvuti taha ja kirjutasin Tiinale - tema meil suur kuduhull ja suudab ikka aidata :) Nii kui kirjale send saatsin, plahvatas mu enda sees lahendus - õhksilmi ju enam ei olnud ja neid mitte väljajoonistatud silmi mul mustrit jälgides lihtsalt enam ei olegi :) Kohe uuesti vardad kätte ja edasi tegema....kuni saabusid kahandatud read. Taas olin nõutu - mismoodi?? Olin ju kahandatud silmadega alles eelmise töö juures tuttavaks saanud ja seegi lihtsamat varianti. Küsimus oli, kas pean iga kahandatud rea järel kuduma ühe terve rea või siiski mitte? Taas kiri Tiinale ja nüüd oli tast igati abi. Koostöös oma (vist veel suurema kuduhulluga, kuigi ma ei kujuta Tiinast suuremat ette) kirjeldas ta mulle täpselt, kuidas teha - tulebki teha täpselt nii, nagu kirjas. Iga rida ongi iga kirjutatud rida, ehk peale 125 silma kudumist koon 9 jne. Tingmärk \ kirjelduse keskel tähendab, nagu mustri jooniselgi, kokkuvõtmist ja nii ei olnud muud, kui võiduka lõpuni. Õhtuks, magamaminekuajaks oli jäänud teha veel vaid 10 rida...aga mitte ei jaksanud enam. Lõpetamine jäi eilseks :) Selline ta sai - mulle endale väga meeldib ja kindlasti andis selle edukas valmissaamine uut indu teistegi sallidega katsetada. Eks mu Haapsalu salli tegeminegi jäi tegelikult jugluse taha - polnud ju iial peenikest lõnga mustrisse kudunud. 

Nüüd on sihiks silme ees järgmine iludus - ehk kellelegi sünnipäevaks... Väga hakkas meeldima Semele - SEE Nüüd tuleb nuputada, kust muster saada...





Annisele: 
Lõng Red Heart Soft Mohair, 50g = 280m
Kulu umbes 70g
Vardad nr.5, abiks nuppude tegemisel nr.2
Ajakulu 3 päeva (mitte jooksvalt tehes)

Sidrunitiramisu

Riinal oli see kaasas laupäeval, kui meile tulid. Algul ei osanud tiramisust miskit arvata, pole just minu lemmikkook, kui see, sidrunitiramisu sai selleks esimesest lusikatäiest. See oli SUPER. Minu jaoks lihtsalt ülivõrdes kirjeldatav - mahe, veidi hapukas ja ... misiganes veel. Ja nii sündiski, et eile tegin seda kohe ka ise järele. Riinal oli ekstra koogi tarbeks ostetud klaasnõu. Et minul analoogset kodus ei olnud, ladusin küpsised oma tordivormi ja sain kõik niiviisi ka ära kasutatud (osad äärtesse). 
Algne retsept on pärit Stockmanni kodulehelt kuhu sai veidike omapoolseid muudatusi tehtud - ainult mascarponega poleks mulle ilmselt see kook ka nii sümpatiseerinud, olen kohupiimafänn. 

Minu retspept siin:
1 pk Savoyard küpsiseid (keeleke)
1 dl apelsinimahla
1 dl Limoncello või mõnda muud (kasutasin virsiku oma)
sidrunilikööri
250g mascarpone toorjuustu
250g kohupiimapastat
200g vahukoort
1 dl tuhksuhkrut
1spl suhkrut vahukoore jaoks
3 munakollast
3 munavalget
1pk sidrunisuhkrut!
purustatud sidrunimaitselisi puuviljakaramelle
neljakandiline anum (saab ka ümmargusega)

Vahusta munakollased ja munavalged eraldi, munakollased vahusta suhkruga. Vahusta vahukoor kohupiimapastaga ja sega hulka mascarpone juust. Sega segu ettevaatlikult munakollastega läbi, seejärel lisage segule vahustatud munavalged. Sega omavahel apelsinimahl ja liköör. Kasta küpsised mahla ja likööri segusse ning kata anuma põhi paksu küpsisekihiga. Kui jagub, siis ka ääred (poolikute küpsistega). Vala segu küpsistele. Aseta magustoit vähemalt 2 tunniks külmkappi tarduma. Enne serveerimist raputa magustoidu pinnale purustatud sidrunimaitselisi puuviljakaramelle (ma purustasin kommid kohviveskis, mida siiski kasutan vaid tuhksuhkru tegemiseks, ja sain tulemuseks kommisuhkru). 

Et kook ei taha tegelikult väga hästi koogitükina püsti seista, siis soovitan süüa kausikesest lusikaga. Maitse aga sellest ei muutu ja ilmselt saab see olema meie pere lemmikuks :)

Kootud boolero Loorale

Et (vesti jaoks) kokkuostetud lisalõngu mitte seisma jätta, sai peale vesti valmimist kohe taas järgmine asi näppude vahele võetud. Õhtul lappasin GarnStudio lehte taas ja silma jäi selline kena/lihtne asjake, - laste kootud boolero. Haarasin kohe vardad, lõin 66 silma (158/164 suurus) varrastele ja hakkasin mustrit lugema. Lugesin 1 korra, ei saanud aru, lugesin teise...ikka sama seis. Kogu aeg tundus, et kuskilt on midagi jäänud kirja panemata mustri osas, kuid siis järsku plahvatas - kogu aeg tulebki kududa kahandatud ridu ja hiljem siis vastavalt skeemil olnud tähtedele otsad kokku õmmelda :) Nii lihtne! 

Nagu kombeks, siis ei möödunud see töögi harutamiseta - 20 sentimeetrit tundub olevat see pikkus tööl, kus saad aru, kas asi saab sobima või siiski ei. Harutasin taas, kuna ühekordset lõnga kasutades sai boolero liiga kitsas. Samas, kudumine väga lihtne ja töö taastamine samale tasemele ei võtnud aega rohkem kui 1 õhtu. Samas pettusin veidi asjas kui boolero valmis sai ja seda esimest korda Loorale selga proovisime - esiosa oli liiga napp. Äärepitsi heegeldades tekkis idee, heegeldada ettepoole lihtsalt laiemalt ja nii saigi eile asi lõplikult valmis. Ei, päris siiski mitte - SUUR nööp ette kinnituseks on puudu. Nimelt sai esiosa heegeldus nii mõnus, et boolero saab ka eest kinnitada ja Loorale meeldis tulemus väga :)


Lõng: Red Heart Soft Mohair 50g = 280m
Värv: roosa
Lõngakulu: 100g (2 tokki)
Vardad: 5,5
Heegelnõel: 3

Kootud vest Loorale, ehk külmrelvaga on lihtsam...

Jõulude ajal sain taas end käsitöösoonele - 2 paari sokke, 2 paari randmesoojendajaid ja siis sai töö järskui otsa, tahe aga mitte. Vaatasin oma ühte mustrilist sokki, mille paarilisel olid vaid silmad varrastele tehtud ja need seisid seal juba jaanipäevast saadik - ei olnud tunnet seda lõpuni teha... Vaatasin olemasolevaid lõngu ja... mõte ei hakanud jooksma. Kuniks Loora pani selga on olemasoleva ainsa vesti (ostetud), suure palmikuga eesosal ja ohkas sealjuures, et see vüiks olla veidi pikem, noh nagu tuunika... Ja mina sain idee - teha selline talle :) Taas sukeldusin oma lõngasahtlisse ja lappasin DropsDesingi lehelt mustreid. Õige asjani jõudsin õige kiirelt - mustriks valisin SELLE. Kuid nagu juba varasemaltki on juhtunud, oli vaja kohe kuduma hakata, veendumata, kas lõngast jagub ja kui ei, kas seda enam saadagi on, et lisa osta. Kodus oli sahtlis varasemast seismas üks pehme mohäär. Kuigi ta mulle väga ei meeldinud oma säbrulise mustri pärast, lõin silmad varrastele ja kukkusin kuduma. 25 cm kootud sain aru - selle lõngaga ma kaubele ei purjeta. Et oli jõuluaeg ja enamus poode suletud, läksin kõigepealt Eedenisse, kust oma mälu järgi antud lõnga olin ka ostnud. Riiulil samasugust ei olnud - oli üks kena heleroosa. Võtsin igaks juhuks neid 4 tokki, ehk annab kuidagi ühildada. Olin ju kaks päeva siiski juba kudunud - hakka nüüd täitsa otsast peale. Samas, see roosa ei olnud ka päris SEE, mida ette kujutasin Looral seljas - suur roosaaeg on juba möödas. Edasi läksin Abakhani (viimase aja enim külastatud pood vist üldse) - ka seal hakkas silma nii mõnigi ilus ja peaaegu samatooni lõng, kui mul oli varrastel, kuid PÄRIS sama siiski ei olnud. Jalutasin ringi ja keerutasin erinevaid lõngatokke käes - valikut teha nii, poes, nägemata tulemust on väga keeruline. Leidsin kena lõnga, üleminekutega, kuid taas tekkis küsimus, mismoodi sellises kudumis muster esile tuleb. Õnneks oli antud lõngadel pilt etiketil, kus ka kampsik suure mustriga - valik oli tehtud. Koju, varasem töö varrastelt maha ja alustasin algusest 28.dets lõin uue lõngaga tagaosa silmad varrastele, 31.dets lõpetasin. Et aastavahetuse melu oli meeletu, siis sain esiosaga alustada alles 1. jaanuaril kella 14 paiku :) Ja eile õhtul kella 9 paiku tõmbasin viimase lõngajupi läbi viimase silmuse ja ajasin viimased lõngaotsad sisse - vest oli valmis. Ja täna läks tibin sellega kooli :)
Vestiga on ka üks lõbus seik seotud, ehk kuidas mulle laupäeval meenus laul ühest lasteetendusest 'Lumekuninganna'. Laul, kus lauldi: ''külmrelvaga on kindlam, et tee nii palju kära, külmrelvaga on kindlam...'' jne. Laulis röövlitüdruk, kui Grete nende juures vangis oli... Ja miks meenus - kui lõpetasin esimest korda kraed (tehes rullkaelust üleüldse esmakordselt, ei teadnud kui pikk see võiks olla ja kas Loora pea sellest üldse läbi läheb). Nimelt panin kõik vardad kenasti lauale, kuid viimase miskipärast enda kõrvale diivanile. Ja siis, mingil hetkel istudes käis kõva ''kromps'' Ups...valus oli... Püsti karates oli täpselt nii, nagu olin kartnud, varras turritas jalast välja :p Mõelda ei olnud aega, haarasin vardast ja kohe sikutama - see aga sunnik, ei taht enam välja tulla :) Siiski, läks hästi ja sain hetke pärast varda kätte. Andresele sain vaid öelda, et kuule, istusin endale varda kintsu, ise vannituppa liibates. Andres oli moment hiljem järel antiseptiku ja plaastriga. Kui Loora algul end kaameks ehmatas, siis hetk hiljem olid lastel juba kõhud naerust kõverad - kuna valus väga ei olnud, siis pöörasime asja naljaks. Aga noh, eks ta omamoodi koomiline ju oligi :D Ainuke mure, et eile trennis oli naca valus selle jalaga väljaastet teha aga seegi on õnneks mööduv nähtus. 
Kuna pole kaua aega, ikka väga kaua, kudunud ühtegi nii suurt asja ja nüüd sellega edukalt hakkama sain, siis ehk tuleb veel midagi. Ehk siiamaani kolleegi lapsele võlguolev vest kududa? Heegeldamisega ei saanud hakkama - tükid said korra liiga suured lapsele ja teisipidi liiga väiksed, kui jätta 1 vähemaks... No näeme - roosa mohäär ju olemas ;)


Vardad 3,5

Lõng: Alize Angora Gold (10% mohääri, 10% villa, 80% akrüüli)
Lõngakulu ~650 - 700m
Õlad: kudusin algselt mõlemale poole ülemist õlaõmblust 15 silma, siis soonikuna edasi tagasi iga reaga 1 silmuse juurde, kuni oli mõlemal pool 20 silma. Ülejäänud osale silmad ja 7 rida ringiratast. 
Kaelus: algselt silmad varrastele ja üle 3-4 kasvatasin neid järjest lisaks. Kahjuks ei taibanud üles lugeda alguse ja lõpuarvu :p
 Esiosa: 5 mustrikordust + 4 silma äärtes
Tagaosa: 4 mustrikordust + 4 silma äärtes

Ratsakarneval

Paar viimast nädalat oli meil kodus igal vabal momendil juttu kostümeeritud võistlustest ja ideedest, kelleks võiks nii enda kui hobuse teha.. Olin juba üsna tüdinenud...iga veidi aja tagant tuli Loora välja uue ideega, mis pani mu taas mõtlema, kuidas seda annaks realiseerida. Ja muidugi ei jõudnud tibin siis ära oodata, millal ma talle õmblema hakkan. Saime üsna kiirelt kokkuleppele, et teeme Loora ise printsessiks - valge keep, valge torukübar ja loor sealt alla rippumas, nagu muinasjuttudes. Õnneks sai Loora jõuluvanalt ka valged ratsapüksid ja kindad, seega komplekt oli enam vähem olemasolevatest asjadest kokku pandav :) Ratsu pidi saama ükssarvikuks, kel valged šleifid lakas ja sabas. Sellega oli veidi enam mõtlemist, kuid õnneks selle töö tegi Loora ise ära - oli tallis tüdrukutega kokku leppinud, kes mida kaasa võtab ning viimasel minutil sai isegi valge valtrapi. Ükssarviku sarve keerasime papist kokku :) Valged ''kõrvad'' sai talli Ivika käest

Lumekuninganna täies ilus :)

Laupäeval, siis kui Loora trenni läks hakkasin õmblema (järgm,isel hommikul olid ju võistlused, lükata ei olnud tegemist enam kuhugi) - keebiga oli lihtne, selle sai tunnikesega valmis. Kõige tüütum oli karvast alläärt alla õmmelda, seda tuli ju teha käsitsi. Et ainsana oli siis veel puudu tutipael, läksime seda peale trenni Abakhani noolima - hea on, et tee poodi on parajalt pikk. Sõites tulime hoopis uuele ideele - hoopis helvestega kroon teha, mida on tunduvalt lihtsam kaskale kinnitada kui ideena olemas olnud torukübarat. Autol ots ringi ja koju tagasi meisterdama :) Ja selline ta sai - meie lumekuninganna. Laupäeval saime veel uued valged saapad ka kätte ja oligi komplekt täiuslik. 
Hobusele tegime lakka šleifide asemel hoopis lumehelbed. 
Võistlustel läks Loora hästi, kui välja arvata peale finishi-joont hobuse seljast käkaskaela mahalend, kuid õnneks läks tulemus kirja ja uus rosett on kaunistamas meie  kolmanda korruse trepi põsepuud :) Hea, et seal on lõhesid - on kuhu neid torgata. 

Soojendusel

Kostüüme oli aga kenasid teisigi - võistlustel osales Batman, vampiir, zorro, Pipi jms. Hobusedki olid toredasti ''riietatud'' vastavalt oma kostüümile - kes oli siis rohkem, kes vähem vaeva näinud, kuid peaaegu kõik olid midagi teinud :) Võistlejatel endil oli vahva, pealtvaatajatel veel enam :) 

paar pilti ka veel lisaks

Kuradikesega

Autasustamine

Suurimate fännidega kolmas on kaamera taga)