Neljakesi Egiptuses :)

Puhkus!! Jah, see see oli..aga nüüd siis kõigest lähemalt
25.10 - esimene, ehk ''kõik segamini'' päev:
Hommikul kell 7 ärgates tundus, et aega jagub, kuid 10.30, mil pidime endid autosse sättima, oli ikka justkui seda lisaks vaja... Kuigi, arvestades asjaolusid, oli kõik ikkagi superluks. Kohvrid olid koos, passid-voucherid-raha kaasas ja meie ise ka puhkuseks igati valmis. Lapsed õhinal lennureisi ootamas ja meiegi Andresega sooja ihkamas. Lennujaamagi jõudsime igati õigel ajal - saime paraja portsu lennule registreerimist oodata ja siis pikalt järjekorras seista - väga ehe näide lastele, kuidas tegelikult asjad käivad (et puhkus on enamasti juba algusest alates suht väsitav :p) Kui me kell 14.20 lennukis olime, said ilmselt ka laste südamed rahu - lõpuks ongi nende esimene soojamaareis, see PÄRIS puhkusereis, tõeks saamas.
Reis oli pikk, 4 tundi ja 50 minutit tuli kitsas lennukiistmes istuda ja suhteliselt paigal püsida. Meie (Andresega) suureks imestuseks oli, et lapsed seda suutsid ja vägagi edukalt. Olime varunud neile tegevust ristsõnade
ja koomiksite/joonistusraamatute näol ja eks see neid päästis. Kuigi jah, Hurghada lennujaamas bussis istudes oli näha, et nad on kohutavalt väsinud....võiks ju lõpuks juba kohale jõuda!! Ja lõpuks jõudsimegi - etterutates veel, et isegi õhtusöögile jõudsime :)Bussis aga, enne hotellidesse laialijagamist, saime teada, et Andrese pikalt kaalutud ja lõpuks välja valitud Sunrise Mamlouk oli üle bookitud ja meid paigutati samaväärsesse kõrvalhotelli, nimega Sentido. Algselt olime suht mossis selle teate üle, kuna ka reis oli ju algselt edasi lükatud laupäevast teisipäevale ja lastele jäi veerandi algusesse kaks popipäeva (klassijuhatajatega kokkuleppel saime need muidugi kenasti vabaks, aga siiski)..., teise päeva lõuna ajal aga saime meelerahu tagasi - meie hotell oli isegi parem.
Jah, hea oli see tõesti! Kohalik 5 tärni muidugi ei ole võrreldav meie 5 tärniga, kuid kohapealsete hotellide nimistus on Sentido 10-ndal kohal :) Teenindus oli kiire ja mõnus: külmiku uks, mis algselt eest ära kukkus, ja verandauks, mis algselt lukustamist ei tunnistanud, said kiirelt korda ja lastele said lisavoodidki imekiirelt tuppa (esimene hetk oli muidugi jahmatav kui vaatasin kahte voodit ja nelja meid :p) - selle kõik aga võib vist kokku võtta koondnimetusega Egiptus :p
Lõpuks aga olime kohal, premeerisime endid pokaali veiniga, lapsed lasid hea maitsta fantal ja cocal ja puhkus saigi alata!
Peale õhtusööki külastasime veel kiirelt üle tee jäävat Bazaari, ehk poekette, tehes tutvust hinnataseme ja müüjatega. Meie imestuseks oli see, et need kohad nii kaua lahti on... Hiljem reisiesindajat kuulates tuli välja, et kella 1-ni öösel ongi kohalike jaoks normaalne äritseda - päeval nauditakse ju päikest :)
26.10 - 2. päev, ehk kiirelt kõrbenuks!
Et meie Egiptust-tutvustav kokkusaamine oma reisiesindaja Gretaga oli alles keskpäevale plaanitud, tegime endile esimese päeva bassude ääres - tutvusime kohaliku rannabaariga, mida lapsed terve puhkuseaja mõnuga ekspluateerisid ja kohaliku olustikuga üldse :) Kuna meie näol oli tegu lumivalgete inimestega, saime igasugu teenusepakkujatelt megatähelepanu - on ju need ''algajad'' kõige rumalamad hindade osas ja nõus maksma ;) Noh, lihtsalt neil meiega ei läinud, esimeste, teiste ega ka kolmandate hindadega me nõus polnud, kuid lõpuks lõime ikka käega Loora patside ja minu pediküüri osas - seega naised läksid ilusalongi :p Et pediküüri ajal ka mu sõrmed üle tsekiti, sain lõpuks ka need korda (peale küsimust, kas need on geelküüned ja imestust vastuse üle, et ei omad), st kohaliku lakikihi alla, mis kuivas kohutavalt kaua :p Et päevale konkreetselt midagi kavandatud polnud peale kokkusaamine Gretaga, veetsid lapsed mõnuga
enamuse ajast vees - suutes endid nägudest koheselt ära praadida. Kuigi ma pidevalt kaagutasin, et nad mütsid peas hoiaks, said nad selle jutu heast mõttes aru alles kolmandaks päevaks - siis kui juba nahka koorus :D aga hea et niigi :)
Kuna hotelli retsoran pakkus meile kohutavalt head valikut nii lihast-kalast, juurviljadest, kartulist, munaroogadest ja salatitest, kasutasime ära igat söögikorda, mis hinna sees oli, mis omakorda tähendas aga seda, et ma pole kaua aega NII palju päeva jooksul söönud. Nii hommiku-, lõuna, kui õhtusöögitaldrikud said kuidagi iseenesest kuhjaga täis ja mis vähegi maitsev oli (st, enamus oligi), see ka kõhtu läks. Lapsed, kes toitusid alguses ainult friikatest, muutusid ka lõpuks julgemaks ja tellisid hommikuti juba omletti :)Ja nii saab teise, meie jaoks esimese täispäeva lõppenuks lugeda. Enne päris ööd sai külastatud kohapealeset ''Kristiine keskust'' ehk SenzoMalli ja ostetud gaks juhuks valmis Antinali, lisaks muule kraamile - kohalikku imeravimit kõhutõve vastu...ja etteruttavalt öeldes, tegime õigesti :p
27.10 - 3. päev, ehk Sindbad AquaSPA'sse ja Hurghadasse eestlaste jahile!
Hommikul kell 10 olime hotelli fuajees ootamas transfeeri kohalikku veekeskusesse. Et 10.15 meie bussi veel ees polnud, pakkus kohalik ''limusiini-ettevõtja'' meile minekut oma limuga (milleks osutus ilma igasuguste mõlkideta!! auto, marki ei mäleta). Sõber Ali viiski meid muheda jutu saatel kimades kiirelt kohale ja pakkus ka tagasiteenust, kuid seda juba siis oma raha eest :p.
Päev veepargis oli lahe (söögid/joogid/jäätis taas hinna sees) - mina ootasin muidugi midagi enamat, kuna Korfu saarel oli analoogne asi ikka väga võimas, kuid lastele sobis selline pisem variantki superhästi. Said nad lõpuks minugi päikese käest liugu laskma ja surmapõlgavalt ning südamevärinal lasime lõpuks mitmeid kordi ühest päris koledast ''mäest'' alla :D Et sõit toimus tuubadel, siis surusin sealt mitte välja lendamaks end korralikult keskeolekvasse auku, saades sellest tagumiku tumesiniseks - nimelt olin tuuba jaoks liig pisike ja end sellest läbi surudes (kindlalt kinnitamaks) lugesin ära kõik mäe liitumiskohad, mis ei olnud just kõikse siledamad :D Nalja kui palju! Vahelduseks lõunasöök, jahe õlu (seda pole ma kaua aega nii palju joonud kui sealolles, kuid õnneks oli see selline lahjem kraam), lastele jäätist suures koguses ja kell 16.00 oli tagasisõit koduhotelli. Selle päeva õhtuks plaanisime Andresega kahekesi Hurghadsse minekut - nimelt oli tema klassivend Kelk Margus merelt saabunud ja pesitses Hilton Plaza hotelli sadamas jahiga (no tglt oli neid terve punt eestlasi, kes olid ndl merel veetnud ja sukeldunud). Et kohalike muride seas oma keelt mitte unustada, olimegi kella 19 paiku eestlaste seltsis (Limusiinisõber Radiga seekord). Lastega väheke seletamist enne minekut ju oli, kes mitte ei tahtnud kahekesi jääda, kuid lõpuks saime nad nõusse :)
Õhtu ise oli vahva - sain oma kleidi ja ''väikese Muki'' kingadega ronida jahile, ületada kahe jahi vahelist ''ala'', mis polnud mitte väga ohutu ja lõpuks seda kõike tagurpidi tehes taas mingitpidi maale - kole oli :D Käisime kõik kambakesi õhtustamas kohalikus Rootsi retsoranis ''Cafe del Mari'' ja hiljem, mitte soovides ööklubi külastada, jäime Andresega veidikeseks kohapeale poodlema...hetkeni, mil meie limusiiniteenuse pakkuja meid leidis ja meile ''cabi'' Radiga vastu tellis :p Edasi-tagasi hotellist Hurghadasse ja hotelli läks maksma 120.- kohalikku.
''Koju'' jõudes, kell 23 umbes'' leidsime eest magusasti magavad lapsed :) õhtu oli neilgi mõnusalt öösse saanud
.28.10 - Delfiinide show :)
Selleks päevaks olime valinud endale delfiinide vaatamise. Meie Andresega olime saanud analoogse vaatemängu osaliseks juba Loro pargis, Tenerifel, kuid lastele oli see esmakordne ja ootusärevus suur - no kellele siis ei meeldiks delfiinid ;)
Show ise kestis tunnijagu ja kokkuvõtvalt saab rahule jääda - merilõvi, kotikud ja morsk olid igati ägedad, kuid delfiinid kahjuks tujust ära ja nende esinemine jäi nadiks. Samas, lastele meeldis ja see oligi peamine :) Sel õhtul sai ette võetud ka esimene suurem shoppamine kohalikes ''poodides'', üle tee asuvates. Peale tunniajalist kauplemist oli Andresele selgeks tehtud, et kui ta järgmine kord shopata tahab, jätku naine maha, see olevat liiga kõva kaupleja :p Mina muidugi lähtusin põhimõttest, et kui minu pakutud hind Sulle ei sobi, siis Sina ei pea mulle ka ju müüma, mistõttu suutsin ühe kohaliku Muri lausa endast välja viia ja paukuma panna... aga mul oli sellest suht suva. Tollest poest soovitud pildi (papüürusel) saime Erikule oma soovitud hinnaga kätte, kuid lahkumisel kähvati, et ärge enam tagasi tulge. No meil polnudki plaanis, seega ei jäänud ka see mu hinge kraapima. Ilmselt sai onule määravaks see, et mingi pisike naisolevus julgeb üleüldse häält tõsta ja midagi selgitama hakata - nende naised ju istuvad kinnimähitult kodus ja ei piiksu :p
Lõppkokkuvõttes saime taas nautida kohalikku hinnapoliitikat ja kaupmeeste meeletut osavust klienti kinni hoida kuniks ta midagigi ostab. Näited: suurematsorti reisikohvri eest, mille lõpuks ostsime 320.- kohaliku rahaga, küsiti alguses 580.- boundi; 100g teepakikese (meie lemmiku) hind algas 30.-st koahlikust ja kõrvaltpoest saime selle 4,50'ga; igasugu kohvikruuside hinnad algasid 30.-st ja kätte sai need lõpuks 15.-ga jne, jne. Minu T-särk oli alguses 80.- kohalikku, lõpphinnaks kujunes 45.- ja Andrese sandaalid algasid 280.-st, ostmiseks aga pakkusin 150.-. Ilmselt saime igal hetkel tegelikult isegi nende ''kukkumiste'' juures tüssata, kuid muudmoodi vist poelgi seal võimalik. Minu esimene lõhnaost algas 3,20 boundist per gramm, kuid lõpuks ostsin 100 grammi 140.- eest...minnes järgmisse poodi, kust väljusin 1 grammi eest 1,2 boundi...ja olin hulga targem.
Õhtu oli lõbus, kuid eks selline kauplemine väsitab lõpuks igatüht, eriti veel Andrest, kel pole ''valge juudi'' verd soontes voolamas :D
29.10 - ehk puhkepäev
Laupäevaks polnud meil ühtegi plaani. Kohalik Limumees muidugi pakkus meile ''hea hinnaga'' võimalust Luxorit või Kairot külastada, kuid pikk sõit ei kutsunud meid isegi mitte autos ja vedelesime lihtsalt hotelli bassude ääres. Enne lõunasööki külastasime naaberhotelli (meie algse hotelli siis, Mamlouki) muuli, lootuses leida kena merepõhja snorgeldamiseks. Peale Andrese sukeldumist aga selgus, et isegi Ihaste mudases tiigis olevat rohkem vaadata kui sealses Punases meres - kummastav, kuid tõsi. Sellist merepõhja muidugi, nagu mäletame 7-aasta tagusest Sharmi Naama Bay reisist, me siin ei kohanudki, aga ju siis on ka see erinev :) Jalutuskäik ise aga oli tore - selleks hetkeks olid lapsedki juba mütside kasulikkusest aru saanud ja hoidsid neid vabatahtlikult peas. No pole ka ime, mõlemad olid oma näolapid ikka korralikult ära kõrvetanud ja ajasid tugevalt nahka, eriti eeskujulik oli ses suhtes Erik :pSel õhtul sai veidi kahekesi ka hotelli territooriumil kooserdatud - kuna aga õhtul (ka päeval tglt, aga siis oli päike ka) oli tuul erakorselt tugev, hakkas mul külm suht ruttu ja piirdusime piljardisaalis kokteilidega :) Nendega oli ka selline lõbus lugu, et vaatamata komponentide nimistule menüüs, tegi iga baarmen neid oma suva järgi - iga kord oli sama kokteil erinev :D
See oli ka see õhtu, kus peale õhtusöögil kannatatud kõhuvalu sai selgeks, et ka mul (Andresel algas see juba päev varem) on õnnestunud endale kohalik kõhutaud saada. Õnn oli, et Antinal oli kapi pealt võtta ja uue päeva alguseks olin taas elavate kirjas :)
30.10 - päev merel, ehk suund Giftuni saarele :)
Äratus on sel päeval vara - kella 8'ks olime söönud ja ootasime hotelli fuajees transfeeri - ootas ees kuulsusrikas merereis Giftuni saarele snorgeldama. Päev-kaks varem olime endile ostnud ka 1 päris oma maski koos toruga, kuigi kohapealt pidi igale snorkijale see antama koos lestadega. Ise karstin kõige enam merehaigust - liiga ehedalt on meeles veel Tenerife merereis Valentinipäeval, kus poole reisi ajal olin näost roheline ja paaniliselt ootasin, millal kindel maa taas jalge all on. Sel korral läks paremini - päris halb ei hakanudki :D, kõikuma aga võttis küll. Reis ise oli ka vahva...sadamas jagati kätte varustus maski, toru ja lestade näol ja siis ootas kail 10-20 jahti, mis inimesi järjest saare poole viis..meid siis ühega neist. Reis ise kestis 40 minutit. Jaht peatus kaldast eemal umbes 100-kond meetrit, peale mida laaditi meid (umbes 40 inimest) ühte!!! paati ja kiljete saatel sõuti kaldasse. See episood oli selle päeva kõige koledam - väga vähe puudus, et paadiservalt oleks vesi üle tulnud :D
Kaldal, mis oli nimetatud paradiisiks, kasvas 1 palm ja seegi väga kaugel eemal. Kogu rannakompleksiks oli 1 majake ja liiv, liiv, liiv... Rafast oli megapalju - järjest ja järjest maabusid uued paaditäied. Snorgeldada lasti umbes tunnike ja siis tagasi jahile - õnneks oldi sel korral heldemad ja anti meile 2 paati - kohe väga palju kindlam tunne oli :D
Lõunasöök oli jahil - muidugi ei kannatanud see võrdlust meie oma hotelli köögiga, kuid kõhud saime täis ja minule ntx kala isegi maitses. Liiatigi, suures hirmus merehaigeks jääda ei tohtinudki palju süüa :). Peale lõunat, tagasiteel, tehti veel 2 snorgelduspeatust ja muidugi oli Viljasaarte parv üks esimestest, kes alati vette said - suur ootus näha ilusat merepõhja täituski. Ja lapsed said mereveest isu täis - soolane ju teine :)
Õhtusöök, väike shopingutiir ja ka eelviimane päev sai õhtusse.
31.10 - viimane, ehk linnapäev
Ja ongi meie tripp lõppemas - jäänud on vaid 1 päev. Hommikupoolikul sai nauditud taas hotelli võlusid ja lebotatud kohalikel rannatoolidel, taastatud Erikut peapõrutusest, kes oskas joostes kividele siruli end heita, tehes tugeva paugu peaga vastu kiviplaate, jäätist söödud ja lõunasööki rannarestoranis nauditud. Kell 14:30 ootasime fuajees Hurghada linnekskursiooni. Vot see oleks pidanud olema 1.sel või 2. päeval - infot saime sellest piisavalt. Näiteks palkade kohta, et kohalikud hotelli toateenindajad elavad vaid tipist, mis korjatakse õhtuks kokku ja jagatakse kõikide toateenindajate vahel võrdselt. Et kohaliku 5-tärni hotelli administraator saab palka vaid 700.- kohalikku raha, mis teeks eesti kroonides 1400.- eeku. Ettekandjad restoranis teenivat 500.- kohalikku ja hotelli aednik 300.- kohalikku kuus... Mille eest ja mismoodi need inimesed elavad, tekitas minus küll korralikke küsimärke pea kohale. Jõudsime Andresega arvamusele, et nende hindadeni, millega kohalikud inimesed seal asju/toitu osatavad, ei jüua meie ka oma parima kauplemisoskuse juures... Ntx saime me kolkaturult banaane hinnaga 3.- boundi/kilo (kilo arvestus oli seal muidugi ülimalt suvaline - lõigati lihtsalt 1 punt ja öeldi, see ongi kilo :p), kuid jah, ilmselt oli seegi nö. turistihind :)
Kohalikku keskusesse tunnikeseks lahti lasknuna kasutasid lapsed võimalust kaamliga sõitmiseks. Esimese asjana kulutasime naca raha pildistamiseks - tasuta ei saa seal miskit. Ja siis juba said Loora/Erik koos ühe tiiru teha selle imetabase looma seljas. Kilkamist ja naeru jagus terveks ''tripiks'' - olevat nii hirmus, kuidas kaamel õõtsuvat :) Loora leidis, et hobusega olevat 10 korda lihtsam ja parem, kuid siiski jäi tema unistustesse endalegi millalgi (lisaks hobustele siis) kaamel saada :p No elame näeme. Jõuluvanale igastahes alustati eile kirja k,irjutamist ja soov nõudvat lisaehitise ehitamist kodu juurde - vaatame, vaatame, kes endale nüüd tellitakse :D
Ja oligi aeg pakkimiseks. Kell 22:30 alustasime, 23:45 olid asjad koos läbi suure häda. Kui alguses tundus, et asju justkui napib ja lisakohvri ostmine oli ehk liig, siis lõpuks oli ikka asju/kingitusi rohkem kui ruumi, kuhu need panna. Maiustused jms kraami võtsime lõpuks kilekotiga lennukisse.
1.11 - ehk tagasi külmale maale!
3.00 helises telefin ja teatas, et bussi tulekuni on jäänud täpselt 1 tund ja 5 minutit. Magamiseks oli aega jäänud 3 tunni jagu, millesse kuulus ülemiste naabrite peretülist osasaamine ja aegajalt ärkamine veendumaks, et pole sisse maganud. Lapsed said üllatavalt hästi endid riidesse, lohutuseks oligi eesootav pikk lennureis, kus aega puhkamiseks jagub veel küll ja küll.
Kell 4 oli hotelli ees buss - esimest korda ei jäänud see hiljaks! 4:30 olime lennujaamas...liiga vara! 6:30 hakati lõpuks väsinud eestlasi lennukile laskma ja kell 7.00 oli start koju. 5 tundi ja 10 minutit möödus õnneks tunduvalt kiiremini kui algne, veidi vöhem kestnud sõit ja koju naasta oli imeline tunne. Õnneks ootas meid ees kuldne sügis - sellist masendust ja igatsust suve järgi, nagu Tenerifelt saabudes, ei tekkinudki :) Veel veidike Tallnn-Tartu maanteed, mõnusat kodust hot-dogi Kesk-Eestist ja 15:30 astusime koduuksest sisse - me olime tagasi! Pruunid, puhanud ja energiat täis vastu minemaks tulevale talvele :)

Boolero esitlus Katrinilt

See boolero sai tegelikult valmis juba augusti lõpus, kuid kuna tegelikult jäi ta justkui pooleli, ei saanud siiani ka pilte. Noh, pooleli on ta ju siiani, kuid Katriniga suheldes sain aru, et võib nii jäädagi - tegemata jäid aasad, millega saaks boolero eest kinni sõlmida, kuid eks selleks saa kasutada ka mõnda sõlge :)

Alguse sai see Eda soovist saada selline riietusese oma tütrele. Leidnuna ilusa mustri, tegin selle nobedasti valmis, KUID siis selgus kurb tõsiasi, et boolero on noore neiu jaoks liiga suur. Ise ma selliseid asju ei kanna ja kuna toona oli see kontoris kaasas, saigi pakutud Katrinile. Nog, eks kannab ta seda siis kunagi või mitte - võimalus vähemalt on olemas. Pilte muidugi vaadates olen veendunud, et ntx selle halli kleidikese peale on see päris seksikas, modellist endast rääkimata muidugi.

Kuna hetkel on kõike muud käsitööhullust nii palju järjest peale tulnud, siis Eda piiga peab oma pisemat varianti ilmselt jõuluni ootama...

Muster siin :)

Maailma kõige soojemad kindad

Umbes paar kuud tagasi avastasin ma sellest blogist oma lapsepõlvekindad...maailma kõige soojemad labakud, mida mul õnnestus lapsena kanda. Minu ema neid teha ei osanud, ega õppinudki ära - sain neid endale 2 paar Meerapalu vanaemalt (lahtikirjutatult minu onu ämm tegi neid oma lastelastele ja paar paari jagus mullegi). Need on mälus kinnastena, milledes käed iial ei külmetanud. Mitu aega on need mõttes mõlkunud....kuni siis komistasin juhuslikult blogi otsa, kus omanik oli neid teinud. Sellest jäi kripeldama..õpetust, kuidas neid teha ju korralikult seal blogis ei ole... Seega - otsingutele! Üle-
eelmisel nädalal kolleegi Merjega arutades kudumisteemasid järsku taipasin küsida, ehk tema oskab... Ei osanud, lubas uurida..kui veidi erinevaid otsingusõnu kasutades komistasin hoopis ise sellel videoõpetusele, KUIDAS AASASID KUDUDA :) Janika! vaata siia - selle järgi saad ise ka enda tibudele selgeks selle tehnika!

Pusimist oli tavakudumisega võrreldes omajagu, kuid kui aasategemise selgeks sain, läks juba ka kiiremini - see oli siis teise kindaga. Kuna teen aasa ümber ühe sõrme, siis kippusin esimese kinda puhul lõnga liiga kõvasti ümber kerima ja seega läks pool ajast selle nö. kättesaamisele. Teise kinda puhul oli aga juba targem :) ja nüüd Eriku omi alustanuna läheb juba lausa lennates. Nüüd tuleb vaid selgeks saada, kuidas saaks aasad teha selle ''täpivärviga'', kuid ega seegi saa keeruline olla - veidi ilmselt taas netiotsingut ja vastused käes :) hetkel jätkan omal lainel ja teen täpid lihtsalt ilu pärast (ja muidugi ka tingituna lapsepõlvemälestusest) kinnastesse :)

Ühesõnaga, kel vähegi kannatust jagub ja endale/lastele superkindaid soovib - julget pealehakkamist! Pole olemas ühtegi soojemat asja talvel kätte tõmbamiseks.

Mini-sidrunimuffinid..

..ehk kuidas teha muffineid, kui retsepti ei viitsi otsida aga lauale tahaks midagi sellist teha (endiselt olen kirjutistega pühapäeva õhtus) :p Kuna küpsetatud on juba omajagu, seega kogemust peaks jaguma, tegin seekordsed muffinid täitsa peast ja nendest asjadest, mida kapist leidsin. Algne plaan oli teha need pähklitega, kuid kuna unustasin Selveris lahtised pähklid kaalumata (igas poes ju nii erinev süsteem ja seal ntx puuvilju kaalutakse kassas) ning kassast tagasiminek oleks tähendanud terve poe taasläbimist, loobusin neist. Kodus oli idee kasutada shokolaadi, kuid kuna avastasin, et sedagi on vaid 4 ruudukest järel, loobusin taas... Külmikut avades avastasin 1,5 sidrunit - jess, midagi siiski oli :D ja nii saigi taigen selline:
200 g võid
3 muna
200 g suhkrut (või veidi rohkem)
1 tl küps. pulbrit
1,5 sidruni mahl (võib ka koort riivida, saab tugevam maitse)
0,5 kl piima 1
klaas (või veidi enam) jahu

Vahusta munad suhkruga, lisa toasoe või ja muud ained. Kõige lõpuks jahu. Taigen peab jääma suhteliselt vedelapoolne, et oleks parem vormikesi täita. Aseta muffinivormi paberist vormike lisaks ja tõsta igasse vormi 1 teelusika täis tainast. Küpseta 180-kraadi juures kuni on pealt kuldpruunid. Soovi korral kaunista valge shokolaadi puru või glasuuriga :)
Pildile olen nimelt jätnud ka naabrinaise Karini ''Punase sõstra iirisekoogi'', et teaks retsepti otsida ja isegi järele teha - oli vaniljejäätisega ülimaitsev!

Tortillakorvikesed kanaga

Alguse sai kõik Liisist ja tema pakutust töö juures...ja nüüd siis minu väljund sellele (jrohelise sibula unustasin värviks lisada).

Vaja läheb:
6 suurt nisutortillat
Täidis:
400 g ribadeks lõigatud kanafileed
2 sl õli
1 sl Meira grillmaitseainet
1 sl Tai magusat tšillikastet
3 kuni 4 talisibulat
3 sl majoneesi
jääsalatit
Valmistamine:
Lõika tortillad neljaks sektoriks, suru iga sektor muffinvormi põhja, nii et saad "korvikese". Küpseta 175-kraadises ahjus umbes 8-10 minutit, kuni tortillad on servadest veidi kuldsed. Tõsta korvikesed ettevaatlikult metallrestile jahtuma.
Valmista täidis. Pruunista kanafileeribad pannil õlis, maitsesta grillmaitseainega. Jahuta.
Haki sibulate valge osa, majoneesi, tšillikastme ja jahtunud kanatükkidega. (Soovi korral lisa ka veidi sidrunimahla).
Lõika jääsalat õhukesteks ribadeks, jaota need tortiljakorvidesse. Tõsta peale kana-majoneesisegu ning kaunista hakitud rohelise sibulaga.

* Tortillade vormimise hõlbustamiseks võid neid esmalt 5-10 sekundit mikroahjus soojendada.

Siia sobib ideaalselt sisuks ka suitsukana salat jääkapsa ja tomatitega, mida me armastame lastega niisama tortillade vahele keerata, kuid see siis järgmisel korral ;)

Kuidas nädalavahetus kipub lühikeseks jääma

...ja nii ongi, nagu ütleb Fokin...
Reede õhtu möödus filmi, kala ja veini nautides - oli ju Andres üle hulga aja kodus ning jätsin vardad selleks õhtuks kõrvale :) Laupäev - teha tahtsin palju - aega oli vähe. Selle päeva skooriks sain 2 uut salli, 1 kringel ja veidike Loora uut kinnast. Kringel ja sall (hall, ehk vasakpoolne) said Riinale sünnipäevaks kingitud - esimene lilled eest, teine kaardi asemikuks. Kindaga sain nii kaugele, ei pöidla koht sai eraldatud. Kinnastest siis etteruttavalt niipalju, et teen oma lapsepõlve lemmikuid ja maailma soojemaid kindaid, mida tean ja mida mulle tegi Meerapalu vanaema (minu onutütarde vanaema siis). Sinise salli omanikuks sai kolleegi abikaasa, loodan, et talle meeldib.
Laupäeva õhtu möödus mõnusalt sünnipäevitades Riina juures. Ööd pikaks ei venitanud, olime lastega ja nii jõudsimegi juba kella 00:30 paiku koju.
Pühapäev - hommikukohv, hommikufilm, mida öösel vaatama hakkasime peale sünnipäeva aga siis aru saime et ikka ei jaksa.. :p siis veidike ''kinnast'' ja Looraga linna - Rahva Raamatus olevat mingi väga vajalik raamat, mida me lõpuks ei leidnudki ja ostsime hoopis teise. Ja siis koju küpsetama - juba pikemat aega tahtsin katsetada Liisi jälgedes tortillakorvikesi kanaga ja rukkileiva korvikesi seenesalatiga (retseptid järgnevate postitustega). Et Andres kutsus naabripere õhtuks sauna, arvasingi olevat sobiva aja ''inimkatsetusteks''. Esimese asjana ostsin Selverist endale minimuffinite panni, mida olin ka kaua piidlemas käinud, ja siis läks meisterdamiseks. Tulemused olid muidugi maitsvad, aga nokitsemist oli ka omajagu, Andres naeris, et lihtsam vist oleks olnud ''suur söök'' teha :p

Sallid, sallid, sallid

ehk siis sallihulluse jätkuks veel 2 varianti siia üles, millest ühe (pruunikirju) sain tõesti valmis 1 tunniga eile õhtul teleka ees ja väga väsinud peast :)
Teise, rohelisega, läks pühapäeval veidi kauem aega - aga eks ka osaliselt seetõttu, et oli vaja vahepeal muude asjadega tegeleda. Niigi olen enamuse ajast viimastel nädalatel veetnud heegelnõel-vardad käes või siis mingit sorti taigent köögis kokku keeramas, et sellest kook saaks ... Nagu eilegi, kui peale 1 kilomeetri ujumisega alanud tööpäeva sai lastega väljas söömas käidud (issi ju ära ja laiskus ise tegemiseks oli liig suur) ning siis küpsetama hakatud - õunakooki :) On seda ju ülimõnus kontorihommikus kohvi kõrvale ampsata ;)

Pontsho

Paar-kolm nädalat tagasi külastasin suure käsitöö-tuhina käigus Abakhani ja

ostsin valmis igavese hunniku lõngasid erinevate väljundite leidmiseks. Üks lõngadest leidis taas oma tulemi - pontsho sai valmis.

Eelmisel nädalavahetusel otsisin kapist välja suvel Ööbikuorust ostetud pontsho ja ajasin sellelt maha mustri - heegelnõel kätte ja algus sai tehtud. Heegeldada tuli 64 melinurkest tükki, millest 1 tegemiseks kulus lõpuks 6 minutit. Iga vabama hetke nii hommikutel kui õhtutel leidsin end heegeldamas. Tükid sain valmis

kolmapäevaks - jäi vaid kokkupanek. Targu venitasin sellega nädalavahetusse, õigemini reede õhtusse - see töö vajas aega ja kannatust. Reedel, enne Ahju minekut sain ühe poole kokku. Teine jäi tänasesse....ja tõesti - see osa oli kõige tüütum. Aga, peale hommikusööki häälestanuna end käsitöölainele, sain Eriku/Loora abiga isegi narmad pontshole külge ja lõppkokkuvõttes oleme kõik tulemusega ülirahul. Sai küll veidi lühem/väiksem kui suvel ostetud, kuid ongi ehk parem - sobib ka Loorale, kui vaja :)

Lõng kingcole, Inspire. heegelnõel nr. 3,5, kulu 200 g (2 tokki) ja veidi-veidi peale (4 viimase narma jagu).

Saab aga alles ilusaid asju, kui teha viitsid/oskad :)

Modellil oli täna veidi kehva tuju, sellest ka see nägu ''noh, ma ju võin seista, aga rohkemat ära looda...''

Säbrusall, ehk kuduhullud meie kontorist :)

Paar päeva tagasi, täpsemalt vist siiski teisipäeval, tuli Eda kontorisse imeilus sall kaelas. Küsimiseni ma ei jõudnudki, ta seletas kohe õhinal ise kuidas ta tunni ajaga eelmisel õhtul selle kudunud oli ja minu suu oli imestusest lahti...see oli tõeline kunstiteos...ja vaid tunni ajaga??? Tema, kes ei ole minu teada üldse selline suur käsitööfanaatik...?!?

Muidugi sai kõik peensusteni järele päritud - kuduhulle

meil seal teisigi ja kõigi jaoks on hetkel need sallid kuum teema... paar päeva seda kädistamist kuulanud, olin neljapäeval õhtul Lianni lõngapoes Ondase lõnga ostmas :) Et kaubamajja minek on ikkagi paras ettevõtmine, varusin seda lõnga korraga kohe 4 salli jagu :p (praeguse seisuga on 2 salli valmis). Esimesed silmad sain varrastele samal õhtul...kuid mul ei läinud see sallitegu kuidagi NII sujuvalt ja nobedalt. Reedel vardad kontorisse võtnuna tuli välja, et kudusin valest äärest :p Väike harutus (noh, terve esimese toki jagu) ja uus algus....eks vilumust ole ju vaja ka kuidagi saavutada :) Õhtuks oli sall valmis! Secret Srvice kontserdile minekuks oli, mida kaela panna ;)

Lõng Ondas Big Butterfly, color shade 12, 412, koguseliselt kulus 2 väikest tokki, ehk 100 g. Parem ilmselt oleks teha 1 suurest tokist, ei pea vahepeal sõlmima - kuid õnneks ei jää sõlm ei näha ega tunda :)

Mure õunakook ahjuõunajogurtiga

..ehk, et see retsept on mind juba mõnda aega painanud, kuna tundus nii ahvatlev kreemisena tunduva siseosa järgi piltidelt. Laupäeval ema juubelileminnes sai enamus komponente valmis ostetud ja pühapäeva lõuna ajal kook ka ahju visatud. Teha imelihtne ja kiire.

Vaja läheb:

5 dl jahu
1tl küpsetuspulbrit
4sl suhkrut
150-175g võid
2 muna

3 õuna
2dl ahjuõuna jogurtit (panin 4dl, tundus vähe selle koguse kohta)
2 muna
kaneeli
fariinisuhkrut

Määrimiseks: 1 lahtiklopitud muna
Taigna jaoks sega omavahel jahu, küpsetuspulber ja suhkur. Lisa või ning töötle purutaoliseks massiks. Lisa ka munad ja sõtku/sega taignaks. Tõsta taigen külmkappi. Samal ajal viiluta õunad õhukesteks viiludeks. Sega omavahel munad ja jogurt. Võta taigen külmkapist ja suru 2/3 taignast küpsetuspaberiga kaetud 24cm koogivormi põhja ja äärtesse (võib kasutada ka suuremat vormi). Lao peale mitu kihti õunu. Raputa õunad kaneeli ja suhkruga üle. Vala peale jogurti-munamass. Rulli ülejäänud 1/3 taigent koogivormi suuruseks rattaks ning suru täidisele peale, ka äärtele. Soovi korral määri pealt lahtiklopitud munaga. Küpseta 180 kraadi juures u 45 minutit, kuni kook muutub pealt kuldpruuniks. Enne serveerimist lase jahtuda.

Kuna mina suutsin unustada suhkru õuntele panna, raputasin fariinisuhkru kõige peale - tulemus sai maitsev. Loora kiitis veel täna hommikulgi süües, et emme, see on küll hea kook sul välja tulnud :)

Seekord oma käsitööst

Et mind tabas vahepeal üks suuremat sorti käsitööhullus, sai augusti lõpus kokku ostetud suurem hulk lõngu. Eesmärgid olid silme ees ja nüüdseks on osad neist ka sihini jõudnud. Pilte kahjuks veel kõigist tehtud asjadest ei ole, kuid õige pea peaks needki saama (nimelt said need enne üle antud, kui klõpsimiseks läks). Esimese asjana sai augusti lõpus valmis boolero, mille algselt plaanisin teha kolleegi tütrele, kuid mis kahjuks sai suur ja sai hoopis teisele kolleegile, Katrinile. Lõppviimistlusena jäid toona tegemata eest kinnisõlmimiseks pikemad ääred ette, kuid ilma nendetagi sai asi tglt ilus. Fotot ootan siiani - peakski Katrinilt küsima ;) Pesemine ja vormi ajamine jäi tema tööks :) Teisena sain valmis kardinad ühte kööki, mille tegemine sai tegelikult juba paar aastat tagasi lubatud.. Kuna aga siiani ei olnud seal köögis kardinapuid, sain mina siiani ka vabaduse venitada. Hetkel loodan, et kardinad sobivad (eilse seisuga ei olnud veel üles riputatud) ja pildid ka kunagi siia üles saan panna. Järgmisena, tegelikult alustasin nende kolme asja tegemist peaagu korraga, valmis suvine õlakott, mille mustri leidsin boolero mustrit otsides ja mis kohe meeldima hakkas....koos näppude sügelemisega see endale teha. Kott ise sai valmis juba paar ndl tagasi, kuid jäi viimistlus - lilled :) Eilse seisuga said ka need kotile ja ise olen rahul - nüüd on oodata vaid uut suve või siis mõnda sünnipäeva ;)' Et lõngasid sai ostetud tõesti palju, sai eile alguse ka uus töö - pontsho, aga sellest juba siis pikemalt, kui asi valmis :) Tänahommikuse seisuga on 62'st vajaminevast nelinurgast 18 heegeldatud :)
Eda tütre boolero, väiksem siis kui eelmine, peab hetkel veel veidi ootama oma algust -niit olemas, muster vaja vaid see õige leida :)

Kohupiimapontšikud

Laupäeval, tagasiteel Kõrvemaalt Tartusse bensukast pontšikuid ostes, tundsin, et neid rasvapalle ma küll ei taha. Juba reedel olin Maalehe retsepte sirvides leidnud hulgim igasugu kohupiimapallide/pontsikute retsepte ja nii sai idee selgeks, teha neid ise. Peale maratoni kiirelt poodi, kohupiim kõige muu kõrvalt korvi ja koju. Pühapäeva hommikul oli just õige aeg siis katsetada. Saiad ahju saanuna keerasin kiirelt retsepti järgi pontsikutaigna kokku. Et mul oli kohupiima rohkem ja mulle meeldib häid asju alati rohkem teha, mugandasin algset retsepti veidi endale parajamaks.

Algne resept - (minu mugandus)
2 muna (3 muna)
3 sl suhkrut (5 sl)
6 sl jahu (8 kuhjaga)
250 g kohupiima (400 g)
½ tl soola (sama)
½ tl soodat (1 tl)
1–½ kl õli (potti nii, et sai paras)
1 tl äädikat (sama)

Hõõru munad suhkruga vahule (mikserdasin), lisa kohupiim ja sool ning jätka hõõrumist, siis sega jahu tainasse lusikahaaval. Kaks viimast lusikatäit jahu sega soodaga. Pane keedunõu õliga, millesse lisatud äädikas, soojenema. Kui õli on parajalt tuline, võta dessertlusikaga väikesed pikergused tainapallid ja aseta keema. Õlisse kastetud lusikalt libiseb tainas kergesti lahti, aga vajadusel võib ka teise lusikaotsaga lükata (minul ei libisenud, teine lusikas oli abiks). Keera palle õlis, kuni nad põhjast üles kerkivad ja on üleni kollakaspruuni värvusega. Tõsta köögipaberile jahtuma ja õlist nõrguma - nii ei jää väga rasvased!

Kogu protseduurile kulus maksimaalselt pool tundi, seega oli igati õige otsus hommikusse. Lapsed matsutasid mõlema suu poolega neid ja ega Andres ja minagi end väga eemal ei suutnud neist hoida - soojad pontsikud tuhksuhkruga - nämma!

Kaneelirullid külma piimaga ja pühapäeva õhtu :)

Erik teatas pühapäeva päeval, et tema hakkab nüüdsest raha koguma. Kui küsisin, mille jaoks, kehitati õlgu ja öeldi, et niisama - tglt on meil koolivaheajal plaan peretripp soojale maale teha ja usun, et selleks siis seda raha varuma hakataksegi, aga eks näe. Selle idee baasil aga paluti, et teeksin ehk, kui ma aega saan ja kui mul viitsit jagub, kaneelirulle - neid ju hea kooli kaasa võtta (et ei peaks siis taskuraha söögile kulutama). Ja nii saigi õhtul kella 7 paiku taigen kerkima pandud ja 8 ajal esimesed rullid ahju. Mmmm, kui maitsvad olid ahjusoojad rullid külma piimaga - eks selle naudingu pärast Erik neid ju telliski.

Taigen:
1 pk pärmi
1 klaas sooja vett
1 klaas piima
200 g suhkrut taignasse (100-200 g hiljem vahele määrimiseks)
200 g võid soola
jahu niipalju, et sõtkuda saaks.
2 muna määrimiseks

Taigen kerkima :)
Peale tunnist kerkimist rullisin taigna laiali. Kaneel ja suhkur peale (soovitav oleks suhkur võiga eelnevalt ära sulatada, saab mahlasem. Taigen rulli, lõigata väiksed seibid ja tõsta ahjuplaadile vähekseks kerkima. Määri rullid pealt munaga ja küpseta 15-20 minutit 200-kraadi juures.

Tarte au Chocolat e. prantsuse shokolaadikook

Ja siin siis teine eilse õhtu üllitis. Shokolaadikookide retsepte lugedes hämmastab mind alati see kirjeldus, et sisu jääb pehme ja nii ongi okei. Ise pelgan alati tikuga katsudes (ja kuna tikk jääb ju taignaseks), et kook ei ole veel küps...aga selle koogiga siis olin nö. julge ja jätsingi tiku koogiseks... Maitse - võrratu! Kuna retseptis on tume shokolaad, siis vb ei maitse kõigile (Loora ntx sõi vaid pool tükikest ja leidis, et suhkrut on vähe, Erik sõi kõik ära, aga soovis et ma teeks järgmisena meie Hõrku Shokolaadikooki, mis olevat maailma parim siiski tema arust). Minu jaoks oleks siia kõrvale võinud olla jäätist, Andres arvas, et see kook sobiks kohvik Trüffe menüüsse.... :D

Koostis: 200 g tumedat šokolaadi
200 g võid
200 g suhkrut
4 suurt muna
1 sl nisujahu

Valmistamine: Sega kausis tükkideks murtud šokolaad ja või ning sulata mikroahjus või vesivannis aeg-ajalt segades. Sega juurde suhkur ning lase veidi jahtuda. Vahustasin munad tugevaks vahuks ja lisasin shokolaadi-või segule. Viimasena sõelu juurde nisujahu. Sega ühtlaseks. Kalla tainas võitatud 24 cm lahtikäivasse koogivormi ning küpseta 25 minutit 200-kraadises ahjus /lasin 40 mintsa küpseda. Valmis kook on pealt just küpsenud, aga seest veel pehme. Lase koogil enne serveerimist vormis jahtuda - kasvõi järgmise päevani. Serveeri nt vahukoore ja värskete marjadega.

Allikas: nami-nami - nüüd ka õige link :)

Et aga aega jäi isegi nende kahe koogi kõrvalt lisaks, istusin õhtuks teleka ette heegeldama -uue koti idee on vaja valmis heegeldada. Kurbusega nentisin eile, et mind võiks olla vähemalt 2 ja ööpäev vähemalt 2 korda pikem - kus jõuaks siis alles asju ära teha.... ;)

Kohvi ja valge shokolaadi toorjuustukook

Eile sattusin soonele - Katrinil oli tööle kaasa toodud ''üks kook'', millest me Siljaga vargsi nokkida saime ja sellest sai alguse ''taas'' küpsetamismaania. Koheselt sai retsept küsitud ja õhtul poodi minnes ka asjad varutud.
Põhi:
100 g Digestive-küpsiseid
25 g sulatatud võid

Kate: 200 g valget šokolaadi
250 g maitsestamata toorjuustu
1 dl hapukoort
0.5 dl hästi kanget (espresso) kohvi
1 tl vanillisuhkrut

Valmistamine: Purusta küpsised ja sega sulavõiga ühtlaseks. Kata 25 cm lahtikäiva vormi põhi küpsetuspaberiga, suru küpsisesegu vormi põhja. Sega omavahel toorjuust, hapukoor, kohv ja vaniljesuhkur. Lisa sulatatud valge šokolaad toorjuustumassi hulka ja sega ühtlaseks. Vala segu küpsisepõhjale ja silu pealt ühtlaseks. Pane vähemalt 6 tunniks või üleöö külmkappi tahenema.

Nüüd ootab kook lahtilõikamist. Eilse naljana käis õhtul läbi ütlus, et kas tõesti oskan mina ka asju retspeti järgi teha (olin just kekanud, et järgisin retsepti - küll käis see rohkem teise, shokolaadikoogi, kohta....aga), kui nüüd vaatan, et kohvi koguse olen ma selles koogis kahekordistanud...no eks näeb, mis sest asjast saanud on - hetkel veel külmikus :)
allikas: nami-nami

Et aga küpsetamistuhin oli meeletu ja juba mitmendat päeva lappasin jälle shokolaadikookide retsepte, olin endale valmis vaadanud ka teise retspeti ja selleks asjad...

Ja lõpuks ka lõpp, ehk tripi 3. ja 4. päev :)

Kohe kuidagi ei jõua kirjutama - kuna paar ööd on unega taas kehvasti olnud, siis olen paaril viimasel õhtul end varakult voodisse keeranud ja vähemalt õhtupoole ööd magada üritanud....kuid õnneks on olemas hommikud, nagu tänane, kus UneMati mu kell 3 maha jätab ja siis tee edasi mis ise heaks arvad....

Ok, reisile tagasi - reede hommikul kodus ärgata oli tegelikult niiiiiii mõnus - oma voodi, oma köök jne. Kohe nii mõnus, et laste poolt hakkas koheselt undamine, et nemad enam kuhugi minna ei taha. Njah, eelmisel õhtul keelduti koju tulemast ja hommikul ei oldud enam nõus siit lahkuma...dilemma. Võttis aega mis ta võttis, kuid kell 14 saime taasliikuma. Seekordne sõit algas Kavastuga :) Erik, kes ainsana polnud veel näinud, kus ma töötan, sai nüüd teada ja eks oli seal peale meie firmagi, mida vaadata - Kavastus on ju praam, millega üle jõe edasi-tagasi saab sõita :)

Kavastust edasi oli suund Alatskivile, sealne loss tuli üle vaadata. Ja seal ootas meid reisi kolmas WOW! Just äsja renoveerimistöödega ühele poole (ok, plekimehed olid tol päeval veel kohal) saanuna oli see loss tõeliselt kaunis. Täpselt selline printsesside pleiss - valget värvi ;) Loss on renoveeritud vanade fotode järgi ja neid võrreldes on isegi tapeedid vägagi tõetruud (siiditapeedid enamus). Teisel korrusel oli Eduar Tubina muuseum - ka asi, mida kindlasti tasub külastada, kel vähegi huvi Eesti ajaloo vastu on. Ringkäiguga ühele poole saanuna istutasime end kui tõelised härrased lossi restorani ja nautisime imehead lõunasööki.

Aga edasi - kerge vihmasabin võttis meid lossiõue astudes oma embusesse, mis aga ei seganud sugugi jalutuskäiku ümber selle võrratu ehitise. Taamal järveke...rohelus ümberringi...korrastatud lossiaed...ainult printsessid olidki puudu päris muinasjutust.

Alatskivilt sai suund võetud Ida poole - Ninakülla. Andres üritas leida kohta, kus me oma algusaegadel käinud olime. Päris seda ei leidnud, kuid ühe lahedalt suure kivi juures saime vahvaid fotosid küll. Ja mis veel ägedam, me suutsime selles väikeses külakeses autoga ära eksida :D Muidugi puudus seal ka satelliitide ''levi'' ja nii me siis ''tunde järgi'' (ok, tglt Andres, mina ju olin kürvalistuja toolil) lõpuks endid välja roolisimegi.

Ninakülas on veel ühed ''lahedad'' asjad - nimelt põhumajad, mis väljastpoolt vaadates on tõelised õudused (ok, minu jaoks), kuid seest (saime aknast sisse piiluda) ilmselt päris mugavad öö äramagamiseks.

Kallaste - sealne liivakivipaljandik oli meie järgmiseks sihtkohaks. Väike jalutuskäik järve äärde, nimed seina ja tagasi.

Mustvee - väike linnake, millest alati vaid läbi oleme sõitnud....seegi kord oli plaaniks seal tegelikult vaid poodi külastada...kuid läks teisiti. Mustveest väljasõidul nägin silti ''Mustvee külalistemaja'' ja kuna ma ei tea siiamaani kedagi, kes teaks kedagit, kes oleks iial Mustvees ööbinud, siis tahtsime olla esimesed :d Noh, minu pealekäimisel siis saigi üles otsitud koha perenaine (see tuli ekstra meie pärast kohale) ja jagas meile lahkelt toa kätte - täpsem olles terve maja, sest peale meie seal teisi hingelisi polnudki :) Et õhtu oleks meelelahutuslikum, otsustasime lapsed kampa võtta ja kohalikku pubisse (mis iganes selle nimi nüüd ka polnud) õhtustama minna - a'la väike vein ja juust ja seltskond... Kohalejõudes selgus aga, et seltskonda keegi meile ei paku (olime taas ainsad baaris), veini küll oli, aga täiesti sooja (valge vein peaks ikka jahe olema) ning juustuga oli ka kehvasti (lõpuks siiski viilutati suitsujuustu Andrese palvel - ilmselt oli hiirtest järele jäänud). Kuid vaatamata sellele kõigele, süüa me saime, lapsed said ka jätikokse ja õhtu võib ju ses osas ikkagi kordaläinuks lugeda. Hea seltskond oli ju meie endi näol olemas :) - lapsed olid (uskumatu küll) vingumise selleks päevaks vist koju unustanud :p

Mustvee rannas veidi ringi kolades ja muulil jalutades saigi õhtu piisavalt hiljale, et võisime tagasi jalutada oma sealsesse majja ja unne keerata.

Kauksi!!! Äratus kell 9, kiire hommikusöök ja minema - ära sealt depressiivsest Eesti väikelinnast - Kauksi ootas! Ja ta tõesti ootas oma päikese, ranna ja muidugi Peipsiga... Nagu Andres ütles hiljem - kui meie pere randa näeb on kolm meist lootusetult koheselt kadunud - emme tahab liivale ja lapsed vette...ja nii oligi - edasised 3.5 tundi möödus täpselt nii. Lapsed olid enamuse ajast vees ja mina rannaliival päikest endasse ahmimas....ok, kaks korda käisin ikka vees ka, kuigi Andres naeris selle peale, et kas ma ikka märjaks sain :P Ainuke, mis rannas oleks teistmoodi võinud olla - seal oleks võinud olla külmade jookidega 1 kastike - limonaad, mis meil kaasas oli kees juba lõpuks.

Kauksist Iisakusse - väsimus andis nii hullusti tunda, et pidin sealses kohalikus muuseumis magama jääma. No vot sulle päike ja rannaliiv... Et emps ikka ellu jääks, pööras Andres auto kodu poole tagasi :) - oh seda rõõmu. Tundub, et üle kolme päeva ''matkata'' on meie jaoks ikka liig - ei jaksanud me eelmiselgi aastal oma saarte tuuriga enamat.

Ja nii ta otsa saigi - kodus sai veel samal õhtul üks tore grillikas maha peetud ja nüüd jääme ootama uut ''puhkust'' - juba täna ootab ees sõit firma suvepäevadele - ehk kogu perega Lätti :)

Maasika-toorjuusturuudukesed

Sellest, et ekskolleegid mind siiamaani mäletavad, annavad tunnistust aegajalt tehtavad telefonikõned ja huvitundmine, kuna neid külastan. Tööajal on kiire...ja nii lubasingi eelmisel neljapäeval Janekile, et homme, st teisipäeval, olen neil külas koos isetehtud koogiga :) Millega neid üllatada? Riina blogist leidsin tükk aega tagasi selle retsepti, mida siis nüüd kopisin veidikeste muudatustega :)

Põhjaks:

175 g Digestive küpsiseid

50 g võid

1 muna (vahustatult)

kookoshelbeid

Sisu:

450 g toorjuustu

100 g suhkrut

1 tl vanillisuhkrut

2 muna

2 dl vahukoort

1 kuhjaga spl jahu

Vahepala:

300 g hapukoort

2 spl suhkrut

1 tl vanillisuhkrut

Kate:

70 g shokolaadi

2 spl suhkrut

20 g võid

1 dl vahukoort

Kaunistuseks:

maasikaid

valget shokolaadi

Purusta küpsised, vahusta muna, sulata muna ja sega kõik kokku. Ise kasutan juba mõnda aega reguleeritavat koogivormi, seega ei ole muret teha erimõõdulisi kandilisi kooke. Kel seda ei ole, võiks kasutada vormi mõõduga u. 25x30 cm. Säti põhi ühtlaselt koogivormi/plaadile. Sega sisu ainud omavahel vahustades ühtlaseks. Vala põhjale ja küpseta 30-40 minutit 150-170-kraadises ahjus - madal temperatuur küpsetab ühtalselt ja hoiab ära toosjuustukatte mõranemise. Sega samal ajal ''vahepala'' ained ja valades koogile küpseta seda veel u. 10 minutit 200-kraadi juures. Tõsta kook välja ja jahuta.

Sulata shokolaad, või, vahukoort ja suhkur ühtlaseks massiks, määri jahtunud koogile. Aseta taas külma.

Kaunista maasikatega ja soovi korral ka valge shokolaadiga :)

Brownied toorjuustu ja vaarikatega ehk ilusat emadepäeva!

Hommik algas armsalt - Loora puges kaissu ja kinkis omajoonistatud imeilusa kaardi. Mehed magasid kaua (eelmine õhtu läks pikaks - Tallinna-aja boss oma perega tulid külla), kuid ülessaanuna üllatasid nemad mind lillekimpude ja kommikarpidega - just mitmuses. Erik oli oma taskurahast ostnud emme lemmikkomme Ferrerosid ja iss omalt poolt karbi Merci'd - topelt ju ikka parem :)

Kuna külalised saabusid juba eile, siis tegin tegelikult ka koogid (jälle tõesti mitmuses) valmis eile õhtul. Algne plaani oli ikka ainult 1 kook teha, kuid meeltesegaduses tundus 1 koogi materjali vähevõitu - duubeldades aga tuli välja, et ühele ahjuplaadile see kõik siiski ära ei mahtunud :) Samas, head kooki ju võibki alati palju olla, liiatigi kui ümmargune eile õhtul kui soe sai nahka pandi. Seekord katsetasin siis esimest korda Toorjuustu-Browniesid vaarikatega teha (nimetus on ilmselt sellest tulnud, et kook lõigatakse jahutatult nelinurkseteks tükkideks, mitte ei serveerita tervikuna) - kuna oli Selverist varunud soodushinnaga toorjuustu suuremates kogustes ja vaarika-toorjuustukooki olen juba mitu korda teinud.

Shokolaadipõhi:

3 muna

180 g jahu

150 g võid

150 g suhkrut

150 g tumedat shokolaadi (ntx Bitter)

Toorjuustutäidis:

400 g toorjuustu

2 muna

150 g suhkrut

1 spl vanilliekstrakti

Kate:

300 g vaarikaid

Sulata veevannil shokolaad (mina sulatan seda alati kilekotiga kuumas vees), lase veidi jahtuda. Vahusta toasoe või munade ja suhkruga. Lisa shokolaad. Sega ja lisa sõelutud jahu

Toorjuustutäidise jaoks vahusta toorjuust koos munade, suhkru ja vaniljega kreemjaks vahuks. Võta väike nelinurkne küps vorm (20x30 cm), vooderda vormi põhi küps.paberiga. Kalla shokolaadipõhi paberile ja jaota ühtlaselt vormi põhja. Selle peale kalla rahulikult toorjuustukate millese vajuta vaarikas (mul neid kahjuks ei olnud ja asendasin need hilje maasikatega tordi peal). Küpseta 175-kraadises ahjus 40-45 minutit. jahuta ja serveeri nelinurksete tükkidena.

Teha lihtne ja maitseb hea

Head emadepäeva kõikidele emadele!

Vahemere pirukas

Liisi pakkus täna tööl värvilist pashat - hullult maitsev oli ja kutsus ka katsetama. Kodus retsepti lugedes jäi aga antud retspeti alt silma hoopis Vahemere pirukas. Retseptil klikates ja koostist lugedes sain aru, et seda peab tegema - mul olid KÕIK ained kodus olemas :) Praegu siis pirukas ahjus ja noh, et ma hetkel tuunikala lainel olen, on seegi sellega.

Panen retsepti siia ka, hiljem lihtsam leida:

Põhi:
100 g võid
3 dl nisujahu

1 tl soola

2 spl külma vett

Täidis:

2 spl õli

3 küüslauguküünt
1 suur sibul
1 purk tuunikala õlis
0.5 tl soola

0.25 tl musta pipart

2 tl kuivatatud basiilikut või pitsamaitseainet
3 - 4 tomatit
10 -12 kivideta oliivi1 dl riivitud juustu
Peale:

2 dl kohvikoort
2 muna
0.5 tl soola

0.25 tl musta pipart

Sega omavahel või ja jahu, lisa vesi ja sool ning sega kiiresti tainaks. Suru tainas võitatud 26 cm läbimõõduga pirukavormi põhja ja äärtele ning küpseta 10 minutit. Haki sibul ja küüslauguküüned ning kuumuta õlis, kuni sibul muutub läbipaistvaks. Lisa kurnatud tuunikala, maitsesta 1 tl basiiliku, soola ja pipraga ning kalla segu tainale. Viiluta tomatid ja oliivid ning lao kalasegule. Puista peale ülejäänud basiilik ja pool riivjuustust. Sega koor, munad, sool ja pipar. Kalla segu täidisele ning puista peale ülejäänud juust. Küpseta ahjus 225°C juures 30 minutit.

Lõhnab juba hetkel heasti, usun, et maitseb ka hea (Y), pilt oma pirukast hiljem :)

Õhuline tuunikalapirukas

Täna ülelaua-Kadriga toitude üle arutledes, leidsin SL Õhtulehest retseptisoovitusena Õhulise tuunikalapiruka. Tuunikala isu ajas mulle eelmisel nädalal peale Katrin, kes tööl toorsalatit tuunaga sõi. Tegin ahvipärdikuna endalegi eile salati tööle, kuid õnnetuseks oli see otsustanud kotis laiali minna ja hais, mis peale seda käekotist tuli ei kutsunud enam sööma... Tuunikalaisu aga jäi.. Egas muud kui uuele katsele - pirukat kotis laiali juba nii lihtsalt ei aja ;)

Tegingi antud retsepti järgi - unustasin (nagu mul ikka juhtub) küll päikeseküpsed tomatid, kuid ilma selletagi sai ülimaitsev:

Retsept siia ka:

500 lehttaigent

2 tuunikalakonservi tomatis

10 päikeseküpset tomatit

100 g küüslaugumaitselist toorjuustu

50 g riivitud parmesani

100 mozzarellat

1 tl kuivatatud basiilikut (panin veidi värsket)

1 muna keedetult sisse ja 1 määrimiseks

Sega tuunikala, toorjuust, parmesan, tükeldatud mozzarella, hakitud päikeseküpsed tomatid ja basiilik omavahel. Lisa peenestatud keedetud muna. Rulli taigen lahti, vala täidis alumisele kihile ja kata teise laialirullitud lehttaignaplaadiga. Küpseta 30 minutit 200-kraadises ahjus. Enne ahjupanekut määri pirukas munaga.

Söö jahutatult, soojana! Kohe lahtilõigates valgub sisu laiali.

Kanapada minumoodi

Et ma täna trenni ei jõudnud ja Eeva rääkis kanafileest, mida tal olevat tänaseks 2 tk ''soolas'', otsustasin ka õhtusöögiks teha midagi kanast. Prismasse jänese järgi lihtsalt ei viitsinud sõita - Eeva õpetas mulle jänest ka õlles tegema, aga seda siis millalgi hiljem. Kanapada juurviljadega on üks lihtsamaid toite, mida üldse teha saab. Kanafileede asemel, mida tavaliselt kasutan, ostsin täna Selveri sooduspakkumiselt hoopis 2 maitsestatud kanarinnakut ja nii nüüd õhtusöök küpsebki (2 rinnakut oli muidugi liiast, pada sai liiga kanane :p) - kana kahas juurviljadega: paprika,
sibul (eelnevalt kergelt praetud)
porgand (eelnevalt kergelt pannilt läbi lastud)
baklazaan (eelnevalt kergelt pannilt läbi lastud)
lillkapsas (mis seekord ei jäänudki kassalindile, oh imet :D).
Vedelikuks tegin kanapuljongi
lisasin kolmnurkse helesinise sinihallitusjuustutüki murendatult ja nüüd, vahetult enne väljatõstmist ka
200 g riivjuustu - saab veidi paksem leem :)
ja muidu kana, mis on ülevalpool ära mainitud.

Peale koostisosade kerget pruunistamist viskasin kõik ühte klaasnõusse, lisasin puljongit, väheke soola (kanarinnak oli maitsestatud, seega tuli olla tagasihoidlik) ja ahju - 200-kraadi juures tunnikesest piisab. Lihtne, kerge ja samas toitev õhtusöök vähese vaevaga on valmis.

Apelsinikeeks kookosega - ülimaitsev suutäis!

Eile end korraks päeval FB'i logides avastasin sealt Perenaine.ee emakeelepäeva arutelu ning sealt retsepti Apelsinikeeksile. Kohe tekkis idee katsetada seda omas köögis. Eile õhtul suure tuhinaga võid vahule hõõruma hakates avastasin aga, et külmkapp on munadest tühi - kahte retseptis vajaminevat oleks pidanud altkorruselt laenama minema...aga oli juba hilja. Täna, peale taverna Giornopitsa rallit, alustasime uuesti - poest seekord ilma munadeta ära ei tulnud ;)
Tulemus kukkus mul küll veidi kummuli peale vormist võtmist (ilmselt oleks tahtnud oodata veidi jahtumist ahjus), kuid see aroom, see maitse....see on mu elu parim keeks, mida olen ise teinud - Andres alles üllatub kui tripilt tagasi tuleb ;)

Retsept siia:

2 apelsini
150 g toasooja võid
2 dl suhkrut
2 muna
2 dl nisujahu
1.5 tl küpsetuspulbrit
0.5 tl soola
150 g kookoshelbeid

Pese apelsinid ja riivi ühelt tervelt apelsinilt koor. Seejärel pressi mõlemalt apelsinilt mahl (peaks tulema u 2 dl mahla). Vahusta toasoe või ja suhkur, lisa ükshaaval munad. Sega jahu, küpsetuspulber, sool ja kookoshelbed ja lisa võivahule. Kõige viimasena sega juurde riivitud apelsinikoor ja -mahl. Kalla tainas keeksivormi ja küpseta 175-kraadises ahjus 45 minutit, kuni keeks on pealt kuldne ja keeksi keskele torgatud puutikk jääb välja tulles kuivaks. Lase jahtuda ja kummuta vormist välja.

Il Divo - Amazing Grace

Midagi väga võimsat ja ilusat :)

Pelmeenitegu

Päevane kõne naabrimehelt Andresele loksutas eilsed õhtuplaanid iseenesest paika - kutsuti pelmeene sööma :) Et küllaminnes vaid iseendi näljaseid kõhtusid mitte kaasa viia, tegin taas toorjuustukooki vaarikatega - hea ja õhuline kook ning neile ei ole õnnestunud seda veel ka pakkuda. Kuna külla jõudsime veidi vara, saime osa ka pelmeeniteost - idee ise pelmeene teha oli naabimehel tekkinud hommikul Arterit lugedes ja nii siis Karin meie jõudes usinasti neid vormiski. Loora oli kohe huviline appi minema ja kui tema enam ei viitsinud, asusin ise sujuvalt tema asemele. Uskumatult lihtne oli neid vormida ja hämmastavalt lihtne olevat teha ka tainast ning sisu - nii me siis elu esimesi isetehtuid pelmeene õhtusöögiks mugisimegi - ja need olid NIII head!! Kaugelt üle poe-sügavkülmaletist saadavatest.
Katsun veidi retsepti meenutada:
5 dl jahu
1 muna
1,5 dl vett
1 tl soola
pisut õli

sisu:
200 g veisehakkliha
200 g seahakkliha
2 väiksemat sibulat
sool, pipar, tilli (soovi korral)
veidi vett
Karin õpetas: pane jahu lauale, tee süvik jahusse, löö sinna muna ja hakka vaikselt tainast mudima. Lisa jaohaaval vett ja sõtku tihkeks tainaks (meenutab põrmitaigent). Aseta taigen kilesse ja aseta tunniks külma. Lõika taignapallist 1 tükk (ülejääk pane rätiku alla, muidu kipub kuivama) ja veereta sellest vorst, lõika pisikesed tükikesed ja tee käte vahel ümarad plaadikesed - pane vahele hakklihasegu ja näpista otstest kinni. teine variant on teha nagu pirukaid - rulli taignarulliga taigen lauale, ja lõika klaasiga ümmargused kettad. Iga ketta vahele hakklihasegu, ja otsest kinni. Keeda puljongiga maitsestatud vees umbes 3 minutit peale seda, kui pelmeenid on kerkiinud pinnale. Serveeri hapukoorega :)

Kirsikook - Andrese vana lemmik

Pühapäeva hommikut võileibade ja datlikeeksist järelejäänuga alustades meenus Andresele tema kunagine lemmik, kirsikook, mida ma pole enam aastaid teinud - ma ei imesta ka, sest toona kui see retsept sai avastatud, tuli seda teha peaaegu igalaupäevaselt ja millalgi lausa 3 päeva järjest...Villand sai, retsept kadus ära...kuni nüüd sai see taasleitud koos teiste heade retspetidega, mida olen ise korjanud/kirjutanud. Egas miskit - taaskatsetus pühapäevaseks saunaõhtuks sai paika pandud. Kuna aga juba kook oli mõttes olemas, tuli ka külad kutsuda - naabripere ja Enn seekord (kahju, et Riina ei jõudnud, aga noh, raske nädalavahetus Tallinnas võttis oma osa ilmselt).

Kirsikook:
250 g võid
2,5 dl suhkrut
4 muna
1 sidruni riivitud koor
5 dl jahu
100 g sarapuupähkleid
1 dl kookoshelbeid
2 dl nõrutatud kirsikompotti (võiks panna terve purgi)
2 sl kompotivedelikku

Vahusta või suhkruga, lisa ükshaaval munakollased. Vahusta munavalged ja sega hiljem sisse. Lisa riivitud sidrunikoor, purustatud pähklid, kookoshelbed ja kompotimarjad, -mahl. Sega hulka jahu ja küpseta tund aega 175 kraadises ahjus. Õige on, kui keeksi värv küpsetades roheliseks muutub - meenutus aastategausest, mida seekord ei juhtunud. Kook küpseb vb isegi kauem, kui see tund - peamine, et tikuga katsudes kuiv oleks.

Mälu ütles, et toona oli kook parem - mahlasem. Seekord sai tehtud täpselt 2 dl kirssidega, kuid soovitav on ikka kogu purk taigna sisse keerata ja vb ka veidi enam kompotivedelikku lisada. Muidugi on kindlasti vahe ka poe- ja oma aia kirssidel, mida tookord kasutatud sai ja seekord võtta ei olnud (ema tehtud kirsid on alati üle prahi olnud). Aga Andresele maitses ja eks uue katsetuse teen juba parema - liiatigi olid ju õhtul veel ka moorapallid matsutada, seega magusapuudust ei olnud.
Õhtusöögiks tegin üle pika aja Pikk-poissi porgandite, sibula, küüslaugu ja juustuga (katteks), mida oh imet, sõid isegi lapsed, kes muidu iga sibulatüki peale nina kirtsutavad - ju siis sai hea kauboikartulite ja toorsalati kõrvale :) Kuna tavaliselt olen alati hädas pikkpoisi laiali vajumisega ahjupannil, siis seekord keerasin ta algse küpsemise ajal fooliumisse - tulemus oli kena ühtlane rull.

Väike meisterkokk esitleb - Moorapallid

Loora, avastades mind lõuna paiku arvutis retsepte enda Google Docsi sisestamas, arvas, et temal oleks sama vaja - meeldib ju tallegi küpsetada. Minu vanast retseptikogumikust (mis sai alguse 14 aastat tagasi - siis kui perekonda alles looma hakkasime) leiti mitmeid mõnusalt lihtsaid asju, mis siis nobedasti Loora oma dokumentidesse said - küll käib lastel see kiirelt, 1 korra näitad ja tema juba oskab :) Ja peale seda, poodiminnes, oli ka siht kindel silme ees - täna teeme Moorapalle:

500 g küpsiseid

200 g võid
200 g suhkrut

2 sl kakaod

1 muna

pool pk Tiina komme või marmelaadi

Küpsised köögikombainis puruks, või sulama ja ained kõik sisse. Munad vahtu, segusse ja vormima :) Pallikesd võib ka peenest küpsisepurust läbi veeretada - saab mõnusam ampsata hiljem. Tunniks külma ja ongi head :)

Caesari salat kanaga

Alustama peab sellest, et see on vaieldamatult mu lemmiksalat, kuid kahjuks ei ole igal pool see NII hea, nagu ntx Tartus Wilde kohvikus või Karu platsi nurgal asuvas kohvipoes..Seega olen kaua hoogu võtnud, et seda ise tegema õppida. Koostisosad on sel ju lihtsad, kuid kaste on see, mis kaua pidurit peal hoidis - kas ma suudan seda teha nii mõnusat nagu nendes kahes kohas pakutakse? Täna siis võtsin lihtsalt end kokku (peale eilset Melli-Arti sünnat, kus Merit oli teinud ülimõnusat toorsalatit ja kastme ise neile kokku keeranud, st hakkama saanud), Prismast asjad retsepti baasil korvi ja koju. Ainuke, mida ma ei saanud, oli Dijoni sinep, selle asendasin Inglise sinepiga...ja hetkeks kui Andres koju jõudis (käisime eile sünnipäevitama jäänud autot ära toomas, mille käigus said lapsed lumesaaniga sõita :)), sain talle juba salatit serveerida - ja imede ime - see oli NIII hea, nagu päris :)
Retsepte on selle salati kohta tegelikult mitmeid, ma tegin põhiliselt kahe baasil, 1 neist on Felixi retseptidest pärit, teine Nami-Namist . Mina tegin nii:
1 Grüne Fee potike Frillise salatit
1 potike Rooma salatit (ei teadnudki varem, et selline olemas on)
2 küüslauguküünt
250 g kirsstomateid
50 g Parmesani juustu
2 tk kanafileed
5 viilu röstsaia
1 dl oliiviõli
soola, pipart
oliivõli

Kaste:
2 munakollast (võib asendada 2 sl majoneesiga - ma seekord ei teinud)
1 tl Dijoni sinepit (mul oli Inglise sinep)
1 sl sidrunimahla
1 dl hapukoort
2 hakitud küüslauguküünt
1 dl oliivõli
soola, pipart
(tegelikult on ka kastmeid mitu sorti, Worcesteri kastme ja anšoovisefileedega, aga neid mul ei olnud ja valmistasin lihtsama variandi).
Kõigepealt prae kanafileest lõigatud tükid kerges ülis kuldpruuniks. Kuivata kööbipaberi vahel ja jahuta. Valmista küüslaugukrotoonid - lõika röstsaiatükkidel ääred ja seejärel sai 1 cm'steks kuubikuteks. Vala kaussi oliivõli, pressi sinna 1 küüslauguküüs, sega saiakuubikud õlis ja aseta ahjupannile - kuumuta ahjus kuni on krõbedad. Jahuta.
Rebi salatilehed taldrikule, poolita kirsstomatid lehtede peale. Lisa jahutatud kanafilee tükid ja küüslaugukrotoonid, nõrista salat üle kastmega ja puista peale Parmesani juust. Juhul kui on antud juustu saada täistükkidena, on maitsvam kui kasutad õhukesi viilakaid - mul oli riivitud variant. Söö koheselt ja naudi! :)

Kala-juurviljapada riisiga ja shokolaadi-pähklikeeks

Kui eile aru sain, et tööpäev lõpeb koos kella 17'ga, hakkasid peas idanema igusugu mõtted, mida head õhtusöögiks nüüd teha - viimasel ajal muidu ju nädala sees väga korralikke õhtusööke pole jõudnud teha :) Ideest sai kala-juurviljahautis, või -pada või misiganes nimetusega seda nimetada - väga maitsev sai see igatahes.
Hautise jaoks läks mul vaja:
2 suurt porgandit
1 baklazaan
1 keskmine paprika
2 keskmist sibulat
lillkapsast (Mis mul ununes eile vist poodi)
pool forelli (mul oli eile umbes 800g)
150 ml kohvikoort
200 g toorjuustu (maitsestamata)
100 g sinihallitusjuustu (ntx Regina Blue)
50 g riivjuustu
soola, sidrunipipart

Tükelda porgandid ketasteks, prae kergelt pannil vähese õliga, lisa pannile baklazaani tükid. Kuumuta koos porganiditega veel korra läbi. Pane haudepotti, lisa tükeldatud paprika ja kergelt pannil (suhteliselt ilma õlita) pruunistatud sibulad. Maitsesta soolaga. Puhasta kala ja lisa väikeste tükkidena (umbes sõrme otsa suurused) potis olevale juurviljale, maitsesta kala soola-sidrunipipraga. Murenda sinihallitusjuust ja lisa potis olevale kraamile ja sega kergelt läbi, aga nii, et kala jääks ikka ühtalselt igale poole. Vala poti põhja veidi vett ja pista kuuma ahju (210 kraadi). Samal ajal soojenda kohvikoor ja sulata selles toorjuust - et saaks suhteliselt ühtlane ''kaste'' - kalla see hautisele peale ja lase ahjus haududa vähemalt 30 minutit (kuna vedelikku on suhteliselt palju, võib hautada ilma kaaneta - mul oli alguses klaaskaas peal, enne lõppu 10 minutit haudus ilma). Enne väljatõstmist raputa peale riivjuust (Hollandi leibjuust oli hea). Serveeri hautatud riisiga (see Liisi blogist leitud versioon) . Andres sõi ja mõmises, mina sõin...ja sõin veel - õhtusöök sai hullult hea - lausa nii hea, et pilti ei jõudnudki teha... Ehk siis järgmine kord :)

Et aga kalaroa valmissaades oli õhtu (võrreldes eelmise ndl teisipäeva omaga) ikka poisike, viskasin kähku ahju ka shokolaadi-pähklikeeksi - lihtsustatud versiooni sellest, ehk kasutades shokolaadi-muffinipulbrit, millele lisasin hakitud röstitud metsapähkleid ja pealt katsin keeksi Mesikäpa shokolaadiga. Ka see sai hea - mõnusalt kerkinud ja pähklimaitseliselt shokolaadine :)
..ja lastel on taas külmapüha - kraadiklaas akna taga näitas hommikul -28 (Ihastes on alati veidi külmem). Kuigi Erik oleks võinud ju täna minna, jätsin ta siiski koju - koolis kinopäev, minek bussiga ja alles oli ndl jagu haige - las püsib soojas.

Korvikesed ja shokolaadikook ka...

Täna, suure sahvrikoristuse käigus tuli Andres mingil hetkel kööki, korvikeste vormid käes ja oli väga tarmukas neid ära viskama... Seda on varem ka juhtunud, kuid siiani olin ma suutnud need siiski päästa - täna õnnestus taas (peale seda, kui ta selgeks sai, et korvikesi pabervormides ei tehta siiski :p). Küsimusele - kuna ta viimati minutehtud korvikesi süüa sai, aga ei mäletanudki ma täpset vastust - pakkusin huupi, et ehk 3 aastat tagasi? Et antud viga parandada, tegin kiirelt valmis liivataigna ja tunnikese pärast vormis Loora tainast juba usinasti vormidesse. Kõik ilus-tore, kuni korvikeste vormist väljavõtmise aeg oli käes - suutsin ''päästa'' 6 korvikest :D - ülejäänud muutusid pudiks... Algul lõin käega, et mis ma neist 6'st ikka täidan, parem katsetan homme uutega, kuid vaadates allesjäänud kiivit ja külmikus olevat virsikukompotti, lisaks poolele järelejäänud vahukoorele, tegin siiski kiirelt korvikesed ikka söödavateks.

Põhja pohlamoos,

peale vahukoor,

kaunistuseks kiivi-aprikoositükid

...ja pool tundi peale kaunistamist olid kõik otsas.. Ja ega need kaks magusat olnud meie ainsaks tänaseks maiuspalaks - Riina oli teinud väga häid shokolaadikoogikesi - needki maitsesid peale sauna imamõnusalt - uuel nädalal on jälle, mida maha treenida :)

Õhtune nali ka: Andres kiitis torti - julgesin öelda, et see on see valge-shokolaadi tort, mida ta nädal aega tahtnud pole... Selle peale hakkas Andres naerma ja teatas, et noh, ta oli just Ennule kiitnud, et ''Ivika tahtis mingit shokolaaditorti täna väga teha, aga tegi ikka tema soovil head klassikalist vahukoore-maasika oma.. :p'' Lootus on nüüd, et Enn ei saa teada, et sõi siiski seda ''mittetahetud'' kuid väga head shokolaadi oma ;)

Valge shokolaadi-maasikatort

Kaua ei ole saanud köögis imesid korda saata (tervelt nädal aega) ja eilse päeva mahamolutanuna tuli täna end siis kokku võtta ;) Tegelikult tahtsin seda torti teha juba eelmisel nädalavahetusel, kuid kui Andres kuulis sõnu ''shokolaad'' ja ''tort'' ühises pealkirjas, raputas ta liig tugevalt pead...nagu tänagi...aaaa, ma ikka tegin - ei saa ju jätta proovimata kui juba mitu aega kummitab...

Põhi on algses retspetist Digestive küpsistest (10 küpsist, 90 g sulavõid, 1 tl kaneeli) , kuid kuna neid Selveris ei olnud, tegin ma tavalise biskviitpõhja alla. Selleks läks mul:

3 muna

3 sl suhkrut

3 sl jahu

Loora vahustas munad korralikult kõvaks vahuks, lisasime jahu ja küpsetasime u. 15 minutit 28'se läbimõõduga koogivormis. Põhja jahtudes asetasime sellele 400 g maasikaid (eelnevalt niisutasin põhja maasikamahlaga.

Kate:

400 g kohupiimapastat

200 g valget shokolaadi

2 dl vahukoort

1 tl vanillisuhkrut

Sulata shokolaad kuumaveevannis, sega kohupiim ja vanillisuhkur omavahel (kohupiim hoia toasoojana, muidu taheneb shokolaad sisse kallates liiga kiirelt) ja lisa sulashokolaad. Lõpuks lisa vahustatud vahukoor. Kalla põhjale ja aseta paariks tunniks külma.

Kuna meil oli ka kiivisid, katsin tordi enne külma asetamist nendega - sai kenam :)

Kuigi ma algselt pelgasin, et tort vajub vormi ümber võttes koost, ei juhtunud seda siiski.

Head isu! Me ise peame veidi ootama, kuniks Riina-Ennu pere siia jõuavad, siis saab lahti lõigata :)